# Putukateadlane: jaanimardika leidmiseks tuleb nina loodusesse pista

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/25462
- Published: 2023-06-23T13:16:00+03:00
- Author: toomas

![]()

Urmas Tartese sõnul on jaanimardikas põnevate elukommetega ja tema leidmine on õnnehetk
igale putukahuvilisele. Silmatorkav on jaanimardika puhul see, et emane putukas 
helendab. “Kui tuua võrdlus inimeste maailmas, siis lennujaamade maandumisrajale
pannakse valgus. Jaanimardika tuluke on maandumissignaal isastele,” lausus teadlane.

Eesti looduses on jaanimardikas ainuke helendav putukas. “Selliseid liike, kes valgussignaali
oma elu korraldamiseks kasutaks, meil teisi Eesti looduses ei ole,” lausus ta.

Jaanimardika pildile püüdmine on Tartese sõnul paras väljakutse, sest putukas helendab
suhteliselt nõrgalt. Kui ümbrus on sinna juurde hämar, jääb kontrast läbi kaamerasilma
suureks. Seega on putuka pildile saamine tükk tööd ka vilunud fotograafile.

Miks jaanimardikas helendab? Tartese sõnul on tegemist äärmiselt tõhusa keemilise
reaktsiooniga, kus valguseks muundatakse üle 90 protsendi energiast, mis selleks
kulutatakse. “Toimub keemiline reaktsioon, mille tulem on valgusenergia. Kui jaanimardikal
oleks samasuguse efektiivsusega lamp, nagu meil on hõõglambid, siis putukas keeks
ära sellest tekkinud soojusest. Ta on nii väike ja ei saa lubada endale raiskamist,”
sõnas Tartes.

Kui paariline leitud, kustutab emane jaaniussike tulukese ära. “Kui tuluke on oma
eesmärgi täitnud ja hakatakse paarituma, milleks siis enam põletada,” arutles Tartes.
Ta naljatles, et siin võib tuua paralleeli inimeste maailmast: enne pulmi sageli
nähakse väga palju vaeva, et hea välja näha. Üldse on inimeste käitumine suures 
pildis samasugune nagu teistel loomadel või putukatel – seda just instinktide ja
ihade osas. Küll aga on inimestel rohkem õpitud käitumist.

Jaaniussike helendab tavaliselt umbes kaks nädalat. Seega tasub jaanimardikaid otsida
nii enne kui ka pärast jaanipäeva.

Jaaniussikesi tasub otsida niitmata metsaservadelt. Mardikate arvukus erineb aga
aastate lõikes ja seda võivad mõjutada ilmaga seotud tegurid. “Täna ööseks kindlat
soovitust või garantiid anda ei saa, et kui sealt otsite, siis leiate. Lootus on
aga viimane, mis kaob,” lausus Tartes.

Putukateadlane ise on rohkem kohanud jaanimardikaid Põhja-Eestis, kus on rohkem 
lubjakivi, kuid neid leidub ka Lõuna-Eestis. “Ikkagi looduslähedaselt maastikult
tasub otsida. Kartuli- või viljapõllule ei ole mõtet jaanimardikaid otsima minna,”
sõnas ta.

Kuigi jaanimardikas on tilluke, sööb ta muu hulgas endast suuremaid tigusid. Tartese
sõnul on selline käitumine looduses loomulik. “Kui vaadata kehamassi, siis ka inimene
on veisest väiksem,” lausus ta.

Kuigi jaanimardiaks on putukas, siis rahvakeeli kutsutakse neid ussideks. Peale 
vaadates sarnanebki jaanimardika vastne väikesele ussikesele. “Ma ise soovitan inimestel
alati kasutada sellise tundmatu pisikese olendi kirjeldamiseks mõistet mutukas, 
sest sellel ei ole ühtegi süstemaatilist tähendust juurde pandud. Ehk siis seda 
võime kasutada vihmaussi, jaanimardika või sääse nimetamiseks,” rääkis putukateadlane.

![]()

[Loe otse allikast](https://novaator.err.ee/1609015487/putukateadlane-jaanimardika-leidmiseks-tuleb-nina-loodusesse-pista)