# Folklorist: jaanipäeva algne tähendus hakkab kaduma

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/25385
- Published: 2023-06-23T13:37:00+03:00
- Author: toomas

![]()

“Paljud ei tea kasvõi seda, et jaanipäev on oma olemuselt ikkagi pööripäeva püha
ja pööripäev on ikkagi teisel ajal. Näeme kõiki pööripäevi vaadates, et need on 
meie traditsioonist kadunud. Jäänud on ainult see, kustpoolt tuul järgmisel veerandaastal
puhub, aga see on üks väga oluline aastajaotustähis,” viitas folklorist saates “
Sõnajalaõied”.

Hiiemäe lisas, et nihke ja traditsioonide muutuse taga kristlus. “Kirikukalender
annab omad tähtpäevad, nii nagu jõuludele, nii ka jaanipäevale. See oli meil Eestis
veel sajand-poolteist tagasi traditsioonis veel täiesti tunnetatav,” sõnas vanemteadur.
Nii tähistatakse 24. juunil johannesepäeva, 29. juunil suvist peetripäeva ja 2. 
juulil heinamaarjapäeva.

“Need kõik on olnud tule tegemise päevad. Muhumaal ja ka mujal Eestis on tehtud 
kaua aega jaanituld, peetrituld peamiselt Setumaal ja Kagu-Eestis. Neitsi-maarjatuli
on täpselt sama oluline,” lisas Hiiemäe.

Neidki pühi saab seostada aga kaude päikesekultusega. “Päike on meie jaoks nii oluline,
et kui päike käib kõige kõrgemalt või kõige madalamalt taevas, siis seda tuleb kuidagi
tähele panna ja tähistada. Kujutame nüüd ette, et meil ei ole kalendreid. Me ei 
tea täpset päevagi, aga selle me märkame ikkagi ära,” sõnas vanemteadur.

Eesti kõige vanemad traditsioonid on tema sõnul seotud põllumajandusega ja olnud
mõjutatud Muinas-Skandinaaviast. “Kui mõtleme, miks me jõuluajal õlut joome ja oleme
jaanipäeval õlut pruulinud, siis oder on nii vana vili, et see odramärjuke oli meie
jaoks nagu ohvrijook. Praegu on seegi vale, kui võtame kaasa (hoopis) viinapudeli
või šampuse. Võib täiesti aru saada, et need on ülearused,” mõtiskles folklorist.

Sõnajalaõie otsimise traditsioon on seevastu rahvusvaheline komme. Eestist lõuna
poole kasvab taime sedavõrd ohtralt, et selle õite puudumine on teada igaühele. 
Komme teenib kõrgemat eesmärki. “Sõnajalaõiega ei ole kerge, nii nagu üldse õnnega,
sest saatanakuri passib peale. Sa ei tohi tagasi vaadata, siit tuleb see inimeste
paljude aegade elutarkus. Sa pead olema julge, sa pead tahtma ja reeglitest kinni
pidama, mida sulle on õpetatud. Siis läheb sul hästi,” selgitas Hiiemäe.

Kokkuvõtlikult on vanemast rahvakombestikust lähtuvaid traditsioone tema sõnul piisavalt
palju, et neid ei pea ilmtingimata uuema kultuurikihiga täiendama. “Kui ma nüüd 
olen raadiost kuulnud kõike seda reklaami ja lugenud ajalehtedest, mis kõik toimub
ja mida pakutakse, siis seal on ikka väga palju sellist, mis on jaanipäevale jaanipäeva
kombestikule päris võõras. Võtame näiteks näomaalingud, tätoveerimised, käepaelad
ja batuudil hüppamised. Need ei sobi üldse jaanipäevaga kokku. Arvan, et neid jagub
paljude muude kooskäimiste jaoks,” nentis folklorist.

Mõningaid traditsioone võiks aga tema sõnul kaasaegsetele teadmistele kohandada.“
Praegusel ajal, kus teame, kuidas suits saastab õhku ja kui on nii kuum, siin ma
mõtlen, et traditsioonist võib kinni pidada küll, aga teha niimoodi, et tuli on 
sümbol. Ta ei ole aga selline, et kiirgab sulle näkku ja sädemed rikuvad su riided
ära,” mõtiskles Hiiemäe.

![]()

[Loe otse allikast](https://novaator.err.ee/1609015877/folklorist-jaanipaeva-algne-tahendus-hakkab-kaduma)