# Lähedane ja kauge Adonis - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/25314 - Published: 2023-06-23T10:02:00+03:00 - Author: toomas ![]() Täna, jaaniöö eel võiks hetkeks pöörata pilgu hurmavale ja lummavale vanakreeka jumalale Adonisele, kelle ilu oli sedavõrd silmipimestav, et ahvatles armastusjumalannat ennastki. Müüdi järgi olevat Adonis intsestuaalse armastuse vili: nimelt oli Aphrodite pannud Adonise ema Myrrha armuma omaenda isassse, Kyprose kuningas Kinyrasesse, kuna Myrrha ema oli oma tütart lubamatul kombel nimetanud armastusjumalannast kaunimaks – Aphrodite silmis on see mõistagi andestamatu patt, mis väärib rängimat karistust. Isast rasestununa pagendati Myrrha kodunt ja muudeti mürripuuks, millest sündis (või võrsus) Adonis. Ajapikku hakati müüdikangelannat seostama aromaatse mürrivaiguga, kusjuures ootuspäraselt ulatub nii mürri kui ka Myrrha nime etümoloogia tagasi semiidi keelteni, samamoodi nagu Adonis on sugulane heebreakeelse sõnaga Issanda kohta – _adonai_ (???????). Adonise seos Lähis-Idaga ei piirdu aga üksnes nime etümoloogiaga: armastusjumalanna kaaslasena leiame sama tegelase sumeri mütoloogias Dumuzi nime all (vrd akadi Tammuz), Früügias tegutseb ta Attisena, selged paralleelid on olemas egiptuse Osirisega jne. Adonise eluloo ühisjooneks kõigis müüdivariantides on see, et ta sureb: õieti on tegemist nn sureva ja taassündiva jumalusega, kelle elukaar sümboliseerib ühtlasi looduse ringkäiku (nii nagu taimestik võrsub, õitseb, närbub ja võrsub taas), ja mida kreeka mütoloogias kehastab muuhulgas viljakusjumalanna Demeteri tütar Persephone. Kreeka müüdiversioonis antaksegi Adonis imikuna allilmas elava Persephone hoolde, kes nooruki sirgudes temasse ära armub, nii nagu ka Aphrodite, kes Adonisele allilma järele tuleb. Et hoida ära jumalannade vaheline tüli, jaotab Zeus Adonise aasta maa peal ja allilmas veedetava aja vahel (jällegi ilmnevad selged paralleelid Persephonega). Õitsvas eas noorukil tuleb aga paraku (taas) surra verist surma metskuldi rünnaku tagajärjel: verepiisad, mis maapinnale langevad, muudab Aphrodite erkpunasteks anemoonideks, Adonise tunnuslilledeks, Aphrodite enda leinapisaratest tärkavad roosid. Adonise (ja Dumuzi-Tammuzi) seos lõhnavate õite ja võrsuva taimestikuga on eriti silmatorkav kultuspraktikates, mida viljeleti sarnasel moel nii kreeklaste kui ka Lähis-Ida rahvaste seas ning mida mainitakse (hukkamõistvalt) mitmel korral piibliski: _Seepärast sa siis istutad Adonise aeduja juurutad võõraid pistikuid. Istutamispäeval sa paned nad kasvamaja viid hommikuks oma külvi õitsema,kuid lõikus kaob tõveja vaigistamatu valu päeval. (Js 17:10–11) Piiblis kirjeldatud Adonise aiad rajati majade katustele nn Adonia riituste raames, millest võtsid osa vaid naised: potikildudesse istutati kiiresti kasvavad (ja kiiresti närbuvad) salatitaimed nagu fenkol ja aedsalat, samuti külvati odra- ja nisuseemneid. Põletati looduslikke lõhnavaike mürri (vrd Myrrha) ja viirukit, kaeveldi ja itketi, lauldes valjult nutulaulu surnud jumala pärast. Seejärel kanti Adonise kuju protsessiooni korras “hauda”, st heideti ühes taimedega merre. Sageli on uurijad osutanud surma- ja leinameeleoludele, mis neis rituaalides peegelduvad, kuid viimases kombetalituses, s.o merreheitmises võib näha ka Adonise kui uuestisündiva jumala transformatiivseid omadusi, võimaldades lõpetuseks rääkida veel ühest mõtlemapanevast seigast tema kultuse juures. Nimelt jõuab mütoloogia- ja religiooniuurija J. G. Frazer[^([1])](https://kultuur.err.ee/1609016192/lahedane-ja-kauge-adonis#_ftn1) surevate ja taassündivate jumaluste ühisjooni kirjeldades viimaks ka “Püha Johannese nimelise suure kesksuvise pidustuseni” ehk maakeeli jaanipäevani, mille raames rajati veel autori kaasajalgi “adooniseaedu” – ühtlasi heideti nii mõneski paigas Adonise kuju ja/või taimeistikud merre, allikasse vm veekogusse. Veel meenutab Frazer, et osana jaanipäevakombestikust on ühtlasi “nii meestel kui ka naistel vanast ajast tavaks jaanilaupäeva õhtul (see tähendab õhtul enne suvist pööripäeva) meres supelda, uskudes, et nii pesevad nad maha kõik oma patud”, ja mõnel pool “usutakse veel praegu, et jaaniööl omandab vesi teatavaid imetabaseid ning kasulikke omadusi”; veel räägitakse,“ et sel ööl suplevad vees päike ja kuu.” Kuigi piiblis on Adonise kultus pelgalt üks paljudest ebajumalakummardamise viisidest, on kristlus Frazeri hinnangul niisiis väga edukalt suutunud integreerida Adonise kultuse paganlikud elemendid, sidudes need Ristija Johannese austamisega. Mida sellest kõigest järeldada? Taoliste toimingute püsimine kohati praegugi, mil vahetu sõltuvus loodusest on (näiliselt) taandunud, on küllap märk mingist üldinimlikust vajadusest tähistada ühekorraga suve saabumist ja valgeid öid, tunda rõõmu puhkenud õitest ja lõhnast pakatavatest lilleaedadest, kümmelda vees, uskuda selle tervistavasse toimesse jne… Teistpidi vaadatuna tähendab suvine pööripäev sümboolselt ikkagi pimeduse võitu valguse üle ja suve pidulik puhkemine kannab endas juba sügise seemet – suve algus on ühtlasi selle lõpu algus. Adonis peab alati naasma allilma ja meie – elavad – jääme teda iga kord taga igatsema. Tehes viimaks kiire põike ka siiakanti, tänapäeva Eestisse, siis ilmselt on jaanipäev või õieti -öö ka kõige usukaugema eestlase jaoks kuidagi erilisem ja pidulikum kui mõni muu kalendripüha – on seda muide olnud läbi aegade. Folklorist Mall Hiiemäe [^([2])](https://kultuur.err.ee/1609016192/lahedane-ja-kauge-adonis#_ftn2) sõnutsi ilmestab jaanipäeva tähtsust meie rahvausundis “aastajaotuse pöördelistele momentidele omane maagiliste menetluste rohkus” ning klimaatilistel põhjustel on taimestikul oluline roll kanda siingi: hoiule on pandud eriliselt kosutavaks peetud jaaniheina, nopitud lilleõisi selleks ettenähtud paikadest, punutud pärgi padja alla panemiseks, et näha unes tulevast kaasat, otsitud sõnajalaõit jne. Läbivaks atribuudiks jaanipäeva rahvakombestikus on ka haljad oksad, mida pisteti peenardele või põlluveerele, kodukaunistusena tuppa või jaanituleks laotud puudevirna tippu, et “kokkupuutest elava ja haljaga saada elujõudu”. Kokkupuuted ei puudunud aga ka surnutega – jaanipäeva raames peetud surnuaiapühal viidi omaste haudadele uhkeid õiekimpe… _[^([1])](https://kultuur.err.ee/1609016192/lahedane-ja-kauge-adonis#_ftnref1) Siin ja edaspidi viidatud James George Frazeri teosele “Kuldne oks. Uurimus maagiast ja religioonist”, tlk Triinu Pakk._ _[^([2])](https://kultuur.err.ee/1609016192/lahedane-ja-kauge-adonis#_ftnref2) vt“ Eesti rahvakalender”, [https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev](https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev)( veebiväljaanne)_ [Loe otse allikast](https://kultuur.err.ee/1609016192/lahedane-ja-kauge-adonis)