# Koomiksifilmide kultuurkihi alt paistab maoga heitlev pärdik - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/25300 - Published: 2023-06-22T08:41:00+03:00 - Author: toomas “Kõigil ajastutel ja kõigis kultuurides kasutavad inimesed oma erinevates lugudes sama motiivi ehk kangelase teekonda,” sedastab filosoofiamagistrant Mykyta Kabrel Ameerika teadlase Joseph Campbelli mõtet. Viimane nägi, et igas kangelasloos on olemas kindel sündmuste järgnevus: kangelane asub teele, läbib elumuutva siirderiituse ja tuleb võidukalt tagasi. “Kõigil ajastutel ja kõigis kultuurides kasutavad inimesed oma erinevates lugudes sama motiivi ehk kangelase teekonda.” Kabreli sõnul on hea näide kangelase teekonnast “Tähesõdade” IV, V ja VI film, kus vaataja saab kaasa elada Luke Skywalkeri teekonnale. “Luke on IV filmis tavaline kõrbes elav maapoiss, kes võtab oma üleloomulikelt õpetajatelt vastu kutse teele asuda,” kirjeldab Kabrel. Seejärel läbib Luke V filmis ehk siirderiituse osas terve rea katsumusi, saab teada, et on Darth Vaderi poeg, ja tunneb, kuidas tema kui väljavalitu peab midagi ette võtma. “Seejärel astub Luke VI filmis kõigile vaenlastele vastu ja võidab. Ta naaseb argimaailma, tuues kaasa sügavama tarkuse ja oma kogukonnale õitsengu,” kirjeldab magistrant. Samasugust skeemi võib tema sõnul hoolikalt vaadates näha ka näiteks “Lõvikuningas”,“ Kääbikus” ja “Sõrmuste isandas”. Emotsioonide uurimise juubelikonverentsil peetud ettekandes püüdiski Kabrel näidata, et kangelase teekonna jäljed viivad inimese eelajalukku. ![]() Kääbik Bilbo kohtumas lohe Smaugiga filmis “Kääbik”. Autor/allikas: Mykyta Kabrel **Vastuhakk tundmatule** “Püüan oma esitluses väita, et kangelase teekond põhineb tegelikult meie käitumisel, mis on mõjutatud kiskjavastase kaitse süsteemist,” ütleb Mykyta Kabrel. Mida aga kujutab endast kiskjavastane kaitsesüsteem? Lugeja võiks siinkohal silme ette manada pärdiku või mõne muu imetaja, kes on sunnitud toidunappuse tõttu vanast elupaigast uude kolima. “Kui kari teele läheb, võib juhtuda, et uuel alal ootab ees mingi kiskja ja neil tuleb kohaneda.” “Kui kari teele läheb, võib juhtuda, et uuel alal ootab ees mingi kiskja ja neil tuleb kohaneda,” jätkab Kabrel. Kui pärdikud tahavad tundmatus ja ohtlikus paigas ellu jääda, toituda ja paljuneda, tuleb neil käituda kangelaslikult. Magistrandi sõnul võibki looduses näha, kuidas mõni loom seda ellujäämise nimel teeb. “Kui oled kangelane, võib sinust saada oma hõimu alfaisane ja ülejäänud pärdikutest sinu alamad,” osutab ta. Erinevalt pärdikust teadvustab inimene Kabreli sõnul paremini, et ta midagi tunneb. Samuti märkab inimene ohtlikus olukorras, kuidas tema keha ohule reageerib: süda hakkab puperdama ja hingamine kiireneb. “Üksnes kehatunnetuse põhjal on sul raske toimuvat mõista. Me ei mõista oma kehareaktsioone, kui need pole millegi välisega seotud,” selgitab magistrant. Sestap tuleb inimesel oma kogetu mõistmiseks, tõlgendamiseks ning seletamiseks luua mõistetav ja selge üleshitusega lugu, mida endale ning teistele rääkida. ![]() Prints Phillip võitlemas loheks muundunud Pahatariga filmis “Okasroosike”. Autor/ allikas: Mykyta Kabrel Seoseid tänapäeva inimese tundmatusehirmu ja kõigi imetajate ühise kiskjahirmu vahel hakkas Kabrel otsima juba bakalaureuseastmes psühholoogiat õppides. “Kui minevikus tuli ellujäämiseks rinda pista tundmatul alal elavate kiskjatega, siis nüüd tuleb sul minna näiteks suurde firmasse töövestlusele või esineda konverentsil,” võrdleb ta.  “Kui minevikus tuli ellujäämiseks rinda pista tundmatul alal elavate kiskjatega, siis nüüd tuleb sul minna näiteks suurde firmasse töövestlusele või esineda konverentsil.” Seepärast näeb Kabrel ka kangelase teekonnas ürgse kiskjaheitluse kaja. “See kujutab tegelikult imetajat, kes kasutab oma kiskjavastast kaitsesüsteemi, et tungida kaardistamata aladele,” avab magistrant sümbolikeelt.  Analoogiat saab tema sõnul näitlikkustada alloleva videoga maole vastu hakkavast pärdikust. Pärdiku käitumist võib seletada kangelase teekonna struktuuri toel. “ Võime öelda, et see on pärdikust püha Jüri, kes võitleb (lohe)mao vastu, tuues oma karjale rahu ja õitsengu. Kari saab seejärel elada uuel territooriumil, süüa sealset toitu ja paljuneda,” võrdleb magistrant. [youtube https://www.youtube.com/watch?v=iDqhDVKXue8] **Lugu sõnastamatutest tunnetest** Pärdikud ja muud loomad vahetavad Mykyta Kabreli sõnul omavahel infot, kuid pole mingeid tõendeid, et nad üksteisele lugusid jutustaks. “Küll aga suhtleme lugude abil meie ise. Oleme selles suhtes väga sümbolipõhised olevused,” võrdleb ta. Nii valavad midagi hirmutavat läbi elanud inimesed oma kogemuse loo vormi. “Inimestena loome oma tunnetest lugusid tagantjärele: vaatleme teadlikult oma keha reaktsioone ja sellest tulenevat käitumist ning mõtiskleme selle üle,” kirjeldab Kabrel.  “Küll aga suhtleme lugude abil meie ise. Oleme selles suhtes väga sümbolipõhised olevused.” Inimesel on tema sõnul aga raske oma tundeid sõnadesse panna. “Me ei saa lihtsalt teisele inimesele öelda, et “Tead, mul on raske hingata, süda taob ja jalad kanged”– me ei räägi niimoodi,” osutab ta. Pigem jutustab üks inimene teisele loo: “Tead, mu ülemus on tõbras – ta sundis mind ületunde tegema!” Kabreli sõnul mõistab kuulaja siinkohal jutustaja tundeseisundit hästi: “Oled ka ise selle jutu mõju all: sa juba peaaegu et vihkad ise samamoodi seda ülemust.” Sestap väidab Kabrel oma ettekandes, et inimene ei kasuta narratiivsust üksnes lugude jutustamiseks. “See on ka viis, kuidas saame oma kogemusi jagada ja neid teistele inimestele üle kanda,” sõnab ta. Näiteks kasutab inimene oma jutustuses värvikaid pilte või laetud sõnu, nagu _tõbras_ – kõik taoline kutsub kuulajas esile sama tundemustri, mida tundis näiteks ületunde teinud töötaja. ![]() “Shreki” filmisarjas osutus lohe väikese vimkaga hoopis nii-öelda heaks tegelaseks. Autor/allikas: Mykyta Kabrel Säärase samastumise tõttu suudavad inimesed Kabreli sõnul kaasa elada ka üha uutele koomiksifilmidele. “Filmis maadleb kangelane mingi suure probleemiga. Me oleme neid võitlusi nähes väga pinges, kuigi teame alati, et lõpuks läheb ju kõik hästi,” arutleb magistrant. “Filmis maadleb kangelane mingi suure probleemiga. Me oleme neid võitlusi nähes väga pinges, kuigi teame alati, et lõpuks läheb ju kõik hästi.” Ühtlasi väidab ta, et inimesed ei ela üksnes peategelasena omaenese lugudes, vaid teevad kõrvaolsades kaasa teiste inimeste lugudes. Näiteks avaldub see olukorras, kus üks inimene teeb teisele haiget. “Meil on selles loos hirmuäratav agressor ja üllas ohver – kaks tegelast, kes sätivadki oma käitumist vastavalt,” võrdleb Kabrel. Teisisõnu on kõik inimestevahelised suhted tema sõnul loopõhised: “Me elame neis lugudes ja allume looreeglitele.” **Oht + oht + oht = lohe** Oma ettekandes analüüsis Mykyta Kabrel kangelase teekonna sümbolikeelest erilise tähelepanuga ühte kujundit: suurimat takistust kangelase teel ehk lohet. “Kõige kuulsam kangelase narratiiv on lääne kultuuris lugu võidukast lohetapjast pühast Jürist,” toob ta välja. Nii “Harry Potter”, “Alice Imedemaal”, “Shrek”, “Okasroosike” kui ka “Kääbik” on tema sõnul sarnased näited kuulsatest lugudest, kus on lohe kujund olemas. ![]() Püha Jüri ja lohe. Autor/allikas: A.Davey/Flickr (CC BY 2.0) “Lohesid pole kunagi olemas olnud. Inimesed mõtlesid ise lohe sümboli välja kolme oma arenguloos sageli kohatud kõige ohtlikuma kiskja põhjal,” märgib Kabrel. Lohel on mao keha, mis viitab džunglis puu otsas varitsevale ohule; tiigri pea, mis esindab avamaa ohtusid; ja kotka tiivad, mis viitavad õhust ründavale ohule. “Kõik need on kokku pandud võimega pursata tuld, mis on ühtaegu inimestele parim hüve ja koledaim õudus,” kirjeldab magistrant. ![]() Lohel on mao keha, tiigri pea ja kotka tiivad. Autor/allikas: Jaybear/Wikimedia Commons (CC0) Teisisõnu on lohe koletu olend, kellega inimesel kui kiskjavastase süsteemi valdajal pole mingit soovi kohtuda. “See seletab, miks inimene, kes vabatahtlikult sellise elukaga taplema läheb, muutub oma kogukonnas hindamatuks. Vastasseis nõuab tohutut pingutust,” tõdeb Kabrel. Sestap mõjub lugu lohetapjast kuulajale motiveerivalt ja kutsub temas esile tunde, justkui oleks kuulajagi kangelane. “Kui räägime, et ohu korral pead sa ära jooksma ja peitu pugema, ei aita see meie ellujäämisele just kuigivõrd kaasa.” Siin näeb Kabrel ühtlasi lastele põlvest põlve jutustatavate muinasjuttude menu põhjust. “Kangelase narratiiv kui maailmavaate struktuur aitab meil erinevatest ohtudest üle saada,” seletab ta. Mõttemänguna soovitab ta mõelda, kuidas mõjuks kuulajatele lugu argpüksi teekonnast. “Kui räägime, et ohu korral pead sa ära jooksma ja peitu pugema, ei aita see meie ellujäämisele just kuigivõrd kaasa,” tõdeb ta. _Mykyta Kabrel pidas ettekande “_How we created the hero narrative from our emotional system of fear?_” (“Kuidas lõime kangelasloo oma emotsionaalsest hirmusüsteemist?”) [emotsioonide uurimise juubelikonverentsil](https://eetikakeskus.ut.ee/et/sisu/emotsioonide-uurimise-juubelikonverents-toob-tippfilosoofid-tartusse) 15. juunil._ ![]() [Loe otse allikast](https://novaator.err.ee/1609014125/koomiksifilmide-kultuurkihi-alt-paistab-maoga-heitlev-pardik)