# Doktoritöö: teatris käimine annab võimaluse eneseempaatia arendamiseks - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/249868 - Published: 2026-09-27T09:10:00+03:00 - Author: RSS Tartu Ülikooli doktorant Merilin Jürjo uuris, mis toimub meie psüühikaga teatrietenduse ajal ning miks teatud lavastused meid kõnetavad, teised aga mitte. Töö tulemusena lõi ta integreeritud mudeli, mis kirjeldab teatrisaali jõudnud vaatajas toimuvaid psühholoogilisi protsesse. Jürjot ajendas teemat uurima tõdemus, et senised teatriuuringud vaatlevad saalis viibijaid sageli ühtse massina, jättes kõrvale üksikisiku. Psühholoogina töötava teatriteadlase pilgule jäi sellest väheks. “Selleks, et näha, mis üksikisikuga juhtub, oligi vaja minna ja teha ära töö, mis tundus tegemata,” selgitas Jürjo töö tausta. Selles, kuidas külastaja teatrietenduse psühholoogiliselt vastu võtab, mängivad rolli mitmed liituvad mehhanismid, alates tähelepanust ja mälust kuni emotsioonideni. Loodud vastuvõtumudel käsitleb seda laiemas ajaraamis: protsess algab juba enne etendust ootuste kujunemisega, kulmineerub aga saalis kognitiivse ja afektiivse töö ning tähendusloomega. Jürjo rõhutab enda töös, et teatrielamus on alati sügavalt isiklik, sest keegi ei astu saali puhta lehena. “Kogemused, hoiakud ja uskumused – see on meie lääts, millega me vaatame maailma ja ka seda etendust,” selgitas ta. “Kogemused, hoiakud ja uskumused – see on meie lääts, millega me vaatame maailma ja ka seda etendust.” Sellesama isikliku maailmavaate pealt tekib vaatajas niinimetatud ootushorisont ehk ennustus laval toimuva kohta. Kui aga laval nähtu ei vasta ootustele, võib vaatajas tekkida kognitiivne dissonants. Jürjo näeb selles väärtuslikku õppimiskohta: “Kui ma tunnen vaimset ebamugavust, mida kognitiivne dissonants ju on, pean kas muutma seda, mida juba arvan ja mõtlen, või otsustama, et minu arvamus on esitatust õigem. Tegelikult algab juba siis väga suur vaimne töö seoses laval nähtuga.” Võrreldes teiste kunstiliikidega on teatril ainulaadne eripära, mis tuleneb vahetust ajalisest ja ruumilisest kohalolust. “Teater toimub siin ja praegu ning sinna on kaasatud inimkehad. Meie aju reageerib kehale teistmoodi,” kirjeldas Jürjo publiku ja näitlejate vahel tekkiva ruumi mõju. Ta tõi näitena Vanemuise teatri lavastuse “Mägede iluduskuninganna”, kus valatakse laval näitleja käele kuuma õli. Kuigi inimene saab ratsionaalselt aru, et tegemist on teatritrikiga, hakkavad tööle aju peegelneuronid ning käivitub afektiivne empaatia. Vaataja füüsiline keha reageerib vahetule lavalisele tegevusele justkui tunneks ta ise valu, mis eristab teatrikogemust näiteks ekraani vahendusel kogetust. **Teater kui enesepeegel ja turvaline ruum** Kuigi teater võib luua tingimused, et tegeleda keeruliste isiklike teemadega, pole siiski tegemist teraapiaga. “Ei tohiks jääda vale muljet, et lähme nüüd kõik teatrisse ja kõik vaimse tervise probleemid on läinud,” rõhutas psühholoog: “Aga teater pakub tegelikult head ja turvalist ruumi, kus mingite teemadega kokku puutuda, et saada aru raskustest, millega inimesed silmitsi seisavad.” Jürjo viitas Eesti Draamateatri lavastusele “Prima Facie”, mis räägib vägistamisjuhtumist ja sellele järgnevast kohtuteest. “Kui me räägime traumapatsientidest, siis tihti jääb trauma mälestus kinni sinna kohta, kus see aset leidis. Mälu on justkui nii killustunud, et aju ei suudagi narratiivi kokku panna – ongi vaid see üks pilt. Teater läheb aga edasi ja see annab võimaluse näha, et lugu ei lõppe traumaga,” selgitas Jürjo. Tegelasi distantsilt vaadeldes tekib ka võimalus enesekohase empaatia arendamiseks. Kui inimesel on sageli keeruline iseendale kaasa tunda, siis lavastus võib pakkuda selleks uue vaatenurga. “Teraapias on heaks küsimuseks: mida sa ütleksid oma parimale sõbrale? Siin saab seda üle kanda küsimusele: mida sa ütleksid sellele tegelasele? Kas sa läheksid teda süüdistama? Suure tõenäosusega mitte,” lisas psühholoog. “Teraapias on heaks küsimuseks: mida sa ütleksid oma parimale sõbrale? Siin saab seda üle kanda küsimusele: mida sa ütleksid sellele tegelasele?” Loodud vastuvõtumudelil võiks olla Jürjo hinnangul praktiline väärtus ka lavastajatele ja dramaturgidele, aidates paremini mõista saalis viibiva inimese tundemaailma. “ Kui käsitletakse keerulisemaid teemasid, saab korraks mõelda sihtrühmale: kes võib olla saalis kõige tundlikum inimene ja mis sõnumi ta sealt saab? See on hea viis, kuidas korraks perspektiivi vahetada ja mõelda, kas inimene saab saalis päriselt vastu võtta sõnumi, mille ma tahan lavalt anda,” sõnas ta. _Merilin Jürjo doktoritööd “Teatrietenduse psühholoogiline vastuvõtumudel” juhendasid Tartu Ülikooli teatriteaduse professor Anneli Saro ja koolipsühholoogia lektor Astra Schults, oponeeris Stockholmi Ülikooli emeriitprofessor Willmar Sauter. Täismahus doktoritööga saab tutvuda [Tartu Ülikooli digikogus](https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/cfae6226-578c-4dbd-8e9a-962ce0bf07b4/content)._ _Kuula Merilin Jürjo intervjuud teadussaates “[Atlas](https://vikerraadio.err.ee/1610137364/atlas)“, mis on Vikerraadio eetris pühapäeva õhtuti kell 17.05._ [Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610148217/doktoritoo-teatris-kaimine-annab-voimaluse-eneseempaatia-arendamiseks) ![]()