# Kindsiko: õppetoetusi tuleks kujundada kõige nõrgema lüli järgi

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/247237
- Published: 2026-09-24T12:11:00+03:00
- Author: RSS

**Ülikooliikka on jõudmas 2000. aastate teisel poolel sündinud pisut arvukam põlvkond
ning juba tänavu nägime ülikoolides väga suurt kandideerimisaktiivsust. Samal ajal
tulevad tudengid tänavale meelt avaldama, sest õpingute ajal on järjest raskem majanduslikult
toime tulla. Mida see vastuolu Eesti kõrghariduse olukorra kohta ütleb?**

See vastuolu on hästi oluline, sest sellist unikaalset võimalust, nagu meil täna
on, ei tule väga kaua: meil on nii palju ülikoolidesse soovijaid ja õpilased tahavad
edasi õppida.

Toon paar mõtlemapanevat numbrit. 1980. aastatel oli meil 20 000 kuni 25 000 sündi
aastas, viimastel aastatel alla 10 000. Meil on 2 kuni 2,7 korda vähem sünde. Kui
need täna sündinud lapsed lähevad kunagi ülikooli, on meil tudengeid väga vähe. 
Tänastest otsustest sõltub, kas suudame selle praeguse suure kohordi najal tagada
Eestile tööjõu. Kui me ei võta täna neid inimesi ülikooli ega tee neist parimat 
tööturu või ülikooli järelkasvu jaoks, siis tegelikult me oleme varsti käpuli.

Me ei saa ka ülikoolis mõelda ainult sellele, et meie õpetamiskoormus kasvab. Küsimus
on ka meie järelkasvus. Kui meil tuleb kunagi tulevikus kümnetuhandene kohort, kas
hakkame siis ülikoolidele eestikeelset järelkasvu tootma? Siis on juba hilja. 

Tänase suure kohordi puhul peame mõtlema, et need on meie tulevased õppejõud. Mõne
aastaga võib saada ülikoolist tööturule spetsialisti, aga ülikooli õppejõu saamiseks
läheb minimaalselt üheksa aastat, klassikaliselt 15 kuni 20 aastat. Ülikoolid peaksid
olema täna number üks asutused, kes muretsevad, kuidas saada sellest suurest kohordist
endale järelkasvu, et see oleks järgnevateks aastakümneteks tagatud.

**Räägimegi lähemalt, kuidas see järelkasv tagada. Üks oluline märksõna on toimetulek.
Erinevad osapooled peavad aga kõrghariduse kättesaadavuse all silmas erinevaid asju:
võimalust kandideerida, õppekohale pääseda või haridustee lõpetada. Millal saame
öelda, et kõrgharidus on inimesele kättesaadav ja jõukohane?**

Kõrgharidus on kättesaadav siis, kui andekas noor jõuab ülikooli ja saab seal õppida
sõltumata sellest, kas ta sünnib Tallinnas, Valgas või Võrus ja kui jõukas on tema
pere. Täpselt nii lihtne see ongi.

Täna räägime palju toetustest, mis peaksid aitama ülikoolis püsida. Tahan tuua välja
ühe pimenurga, millest me üldse ei räägi ja mis on minu hinnangul veel olulisem:
noortest, kes jätavad ülikooli tulemata, sest pere teeb suvel arvutuse ja leiab,
et neil ei ole raha, et last ülikooli saata. Siin on üks konkreetne ajaaken, mida
me ei ole toetustega katnud. 

Toon näite reaalsest elust: Tartu Ülikooli ühiselamus võib maksta üks koht kahekohalises
toas kuni 200 euro kuus. Paneme juurde näiteks toiduraha ja tagatisraha. Perel tuleb
teha augustikuus väga suur väljaminek just elupinna pärast. Maapiirkondades teenivad
inimesed keskmiselt natukene üle 1000 euro neto. Kas perel on võimalik panna esimesel
kuul, augustis-septembris, peaaegu kogu palk selle alla, et üks laps saaks minna
ülikooli? Ma arvan, et see ei ole realistlik.

Juhul, kui tudeng ühiselamusse ei saa, peab ta hakkama üürima. Üüriturul on vaja
maksta üür, tagatisraha ja võib-olla ka kinnisvaravahendustasu. Kõik kokku on tihtipeale
ligi 1000 eurot. Suur eelis on neil, kes juba elavad Tallinnas, Tartus või nende
lähedal, võrreldes nendega, kes tulevad kaugemalt, näiteks Saaremaalt, Valga- või
Võrumaalt.

Meie tänaste toetuste kitsaskoht ei ole ainult nende suurus. Näiteks õppelaenu saan
ma alles 15. septembril, aga augustis pean maksma võib-olla ligi 1000 eurot, et 
üldse Tartusse elupind saada. See kõik jääb noore inimese jaoks hiljaks. 

Mul on tunne, et toetusi kujundades on tehtud väga palju vigu. Eriti sotsiaalmajanduslikke
toetusi tuleks kujundada kõige nõrgema lüli järgi. Tihtipeale näen, et toetused 
tehakse keskmise kodaniku, võib-olla kontoritöötaja järgi, kes elab Tartus või Tallinnas.
Lähtekohaks peaks olema näiteks ääremaalt tulev üksikema laps. Kus on need otsustuskohad
ja ajaaknad, mille tõttu ta ei saanud ülikooli sisse astuda?

Just esmakulud on see pimenurk. Kui ma neid toetusskeeme vaatan, nii õppelaenu kui
ka ülikooli pakutavaid toimetulekutoetusi, siis need eeldavad, et sa oled juba piisavalt
rikas, et neid üldse taotleda. Ülikooli minekuks pead elupinna tagama enne nende
toetuste taotlemist. Minu jaoks on kõige suurem küsimus, kes jääb üldse ülikooli
tulemata, kuigi tal on potentsiaali, aga tal pole raha esimeste kulutuste tegemiseks.

**Arusaadavalt ei ole vaid tudengitel keeruline majanduslikult toime tulla. Kasvavate
kaitsekulutuste valguses on iga euro loetud ka riigieelarves. Kas maailmast on võtta
mõni hea näide, kuidas keerulises olukorras kõrgharidust täiendavalt rahastada?**

Maailmas on üks enim levinud näiteid erasektori toetus. Kui on valdkonnad, mis väga
vajavad tippspetsialiste, siis tagavad ettevõtted ka sellised toetusskeemid, et 
saad põhimõtteliselt juba ülikooli tulles toetuse, kui sul on hea õppeedukus. Me
teame Eestis, mis on kriitilised valdkonnad. Kui neis on vaja spetsialiste, siis
võiksid teatud kohad olla stipendiumidega kaetud. Oleme seda seni näinud enamjaolt
IT-s, aga samamoodi võiks mõelda laiemalt. Erasektori panus oleks päris oluline.

Teine mõte: ülikooli sisemine ressurss on täna samuti kasutamata. Töökogemus ei 
ole iseenesest halb, aga see on halb siis, kui see ei ole seotud õpingutega ja takistab
neid ehk võtab õppimiseks vajaliku aja ära.

Miks ei võiks tudengi esimene töökoht olla näiteks ülikoolis projektide juures või
õppeassistendina? See on meie rakendamata potentsiaal. Ülikoolid ise peaksid mõtlema,
kas oleme teinud kõik selleks, et andekad tudengid saaksid töötada ülikoolis, selle
asemel, et minna näiteks õhtuti kusagile klienditeenindajaks. Ta võiks olla õppeassistent
ning me kasvataksime järelkasvu juba bakalaureuseõppest alates.

Kui mul on õppejõuna klassiruumis 100 või 200 üliõpilast, siis ma ei suuda märgata,
keda võiksin võtta õppeassistendiks. Veel vähem tean ma, kellel on majanduslikud
raskused ja kellele oleks õppeassistendi palgast abi, et ülikoolis toime tulla ja
mitte katkestada.

Mul on ülikoolile üks pakkumine: meil on vaja tudengite tööpanka, kus õppejõud saavad
teada anda, et otsivad assistenti ja tudeng saab teada anda, et tahaks ülikoolis
töötada. Ülikool võiks luua sellise sisemise tööpanga, et ma ei peaks õppejõuna 
otsima, kust leida endale assistendiks tudeng. Tahaksin leida just need, kes on 
hästi motiveeritud, kellel on raha vaja, et ülikoolis püsida ja kes tahavad kaaluda
ülikoolitööd ka tulevikus.

**Suurem põlvkond ei tule kellelegi üllatusena: rektorite nõukogu osutas sellele
juba enne suvist kandideerimisperioodi. Professor [Tõnu Viigi sõnul](https://www.err.ee/1609976112/tonu-viik-me-peame-kasutama-ara-eesti-viimase-demograafilise-voimaluse)
oleks esialgu vaja kõrgkoolidesse 900 lisakohta. Sel aastal lisaraha ei tulnud, 
kuid järgmise aasta riigieelarve on veel arutelu all. Kas selle demograafilise võimaluse
maksimaalseks kasutamiseks piisab uute õppekohtade loomisest või peame juba eos 
mõtlema ka sellele, kuidas tõsta toimetulekutoetusi või töötada välja selliseid 
lahendusi nagu teie viidatud tudengite tööpank?**

Ma arvan, et Tõnu Viik tõi selle demograafilise võimaluse väga hästi välja. See 
on võimalus. Eesti hariduspoliitika üks kõige nukramaid kohti on see, et see on 
hästi lühinägelik. Haridus on kahjuks valimistel poliitikute lemmikteema, aga haridus
peab olema valdkond, mis on poliitikatsükliteülene, sest vajab mitmekümneaastast
perspektiivi. 

Täna on seda perspektiivi ülimalt vaja. Kui meil on veel mõned aastad see suur kohort,
siis kas meil on tervikvaade, kuidas selle kohordi abil lahendada oma järgneva mitmekümne
aasta tööjõukriisid? Siin peaks väga kiiresti tegutsema hakkama. Õppekohad on kindlasti
olulised, aga me peame ka olemasoleva toimimise ümber mõtestama.

Näen lahendusena seda, et seome õppetööd rohkem praktilise väärtusega. Üks hästi
konkreetne näide, mida kuulsin eile healt kolleegilt haridusest, puudutas õpetajakoolitust
ülikoolides. Miks peab tegema erinevatel teemadel kodutöid ja ka lõputöö on hoopis
teisel teemal? Õpetajaks õppinu töötab aga sageli juba õpetajana. Võib-olla võiks
tema lõputöö olla näiteks õppematerjalid enda aine või mõne konkreetse lähenemise
jaoks. Kui ta läheb klassi ette, on tal kohe materjalid olemas. Mitte nii, et ta
teeb suvalisel teemal lõputöö, mis jääb kuskile sahtlisse seisma. 

Peaksime rohkem mõtestama, kuidas meie tegevused ülikoolis oleksid seotud tudengi
töö või võimalusega tööle saada. Kui vaatan ausalt endale otsa, siis olen ka ise
lasknud teha väga palju kodutöid, mis jäävadki ühekordseks ponnistuseks. 

Jah, tudeng saab sealt ülekantavaid oskusi. Võiksin aga õppejõuna ka ise strateegiliselt
mõelda, kuidas siduda seda kõike nii, et tudeng saab tööturul paremini hakkama ja
tehtu kinnistab ehk juba tema praegust töökohta. Lisaks toetuste ümberkujundamisele
peame mõtlema sellele, et kui tudengid käivad tööl, siis kus nad käivad ja kas saame
seda kuidagi paremini nende õpingutega seostada.

**Ka viimase [inimarengu aruande](https://2026.inimareng.ee/) fookuses oli haridus
ning eraldi käsitlesite ka hariduslõhe teemat. Kui võrrelda üld- ja kõrghariduses
toimuvat, siis kui põhimõtteliselt erinev on kõrghariduses ilmnev ebavõrdsus ja 
selle võimalikud lahendused võrreldes eelnevate kooliastmetega?**

Paraku on nii, et kui hariduslik ebavõrdsus hakkab tekkima juba põhikoolis, jõuavad
selle järelmid ka ülikooli. Eriti täna on iga laps meile ülimalt kõrge väärtusega
ja iga lapse potentsiaali peab välja arendama.

Inimarengu aruandes tõime välja, kui tugevalt on põhikooliastmes matemaatikatulemused
seotud vanemate sissetulekutega. Põhjus on see, et meil on väga suur eraõpetajate
turg ja samal ajal koolides väga suur matemaatikaõpetajate puudus. Vanemad kompenseerivad
ressursi ja õpetajate puudust oma rahakotist.

See kandub edasi, sest põhikooli matemaatika on oluline näiteks gümnaasiumisse saamiseks
ja gümnaasiumi matemaatika on väga oluline ülikooli pääsemiseks. Vaatasin näiteks,
et Tartu Ülikooli õigusteaduses moodustab matemaatikaeksami hinne 50 protsenti vastuvõtmise
otsusest. Isegi alushariduse erialal on matemaatikaeksami hindel teatud kaal, rääkimata
arhitektuurist ja veterinaariast.

See kõik viib meid tagasi umbes viie või kümne aasta taha. Peame nägema, et hariduslik
ebavõrdsus on põhjus, miks paljude kõrge potentsiaaliga laste potentsiaal ei avaldu,
kui keskkond on halb. Väga suure potentsiaaliga laps satub väheste ressurssidega
perre ja väheste ressurssidega kooli ning tema potentsiaal jääb täielikult välja
arendamata.

Me räägime sellest teemast esimest korda üle paljude aastate ja see on ülioluline.
Kui ülikoolis on vähe tippsooritajaid, tuleb selle põhjust otsida juba põhikoolist:
seal oleme jätnud mingid lapsed nähtamatuteks.

**Inimarengu aruande üks teravamaid järeldusi oli, kuidas Eesti hariduse põhiprobleem
pole otsustamiseks vajalike teadmiste puudumine, vaid see, et teadmine ei jõua otsusteni
ja vastutus hajub. Informatsiooni on meil tõesti virnade kaupa, aga millised otsused
tuleb praegu teha? Kes peaks vastutuse võtma, et õppetoetused ja demograafiline 
võimalus ei muutuks selle vigase loogika järjekordseks näiteks?**

Peamine asi, mida praegu vältida, on see, et peaksime 2040. aastal tegema uuringu:
miks magasime maha demograafilise võimaluse. See oht on praegu väga suur.

Vastutuse peaks võtma inimene, kes julgeb vaadata üle poliitilise tsükli ja öelda,
et meil on vaja hariduses pikka plaani. Täna on vaja pikka plaani nii üld- kui ka
kõrghariduses. Nagu enne mainisin, algab ka õppetoetuste kujundamine hetkest, kui
õpilane lõpetab keskkooli. Millised on samm-sammult tema otsused: kas ma lähen või
ei lähe ülikooli, millisesse ma lähen? Mul on tunne, et me ei ole seda läbi teinud.

Täna timmime ainult olemasolevat süsteemi ja olemasolevaid toetusi, plaasterdame
toetuste süsteemi, aga ei mõtle, kas süsteem ise enam õigesti toimib. Käiksin tänase
toetussüsteemi läbi, võttes näiteks kõige nõrgemad lülid Eesti haridussüsteemis.
Kui räägime hariduslõhest, siis kes on seal kõige nõrgemas positsioonis? Käime tema
teekonna läbi: kus on need otsustuskohad, kus riik ja ülikool peavad appi tulema,
et leiaksime üles kõik tulevased tipptegijad?

Teadusuuringutes on psühholoogid näidanud, et eriti sotsiaalmajanduslikult nõrgema
taustaga perede lastel on kahekordse stigmatiseerimise oht. Tihtipeale kaasneb ülima
andekusega teatav sotsiaalne lõiv. Lapsel võib olla erivajadus ja ta võib samal 
ajal olla eriandekas. Neid lapsi märgatakse isegi koolisüsteemis palju vähem kui
näiteks jõuka pere andekaid lapsi.

Parafraseerin ka Indrek Lillemäge, kes rääkis Vikerraadios väga tabavalt, kuidas
Eesti on üks väheseid riike, kus me ei taha sotsiaalmajanduslikku tausta peaaegu
kunagi arvestada. Tahame Eestis arvata, et kõigil on ju võrdne ligipääs haridusele.
Kui käin aga läbi nende inimeste teekonnad, kes tulevad Valgast, Saaremaalt või 
Ida-Virumaalt ja püüavad Tartusse tulla, siis näen, et see ei ole võimalik. Kusagil
tuleb reaalsus lihtsalt vastu.

Iga ametnik, kes neid toetusi kujundab, peab selle noore inimese teekonna läbi käima.
Siis ta saab aru, kas toetus tegelikult toimib või ei toimi. Täna julgen öelda, 
et oleme jätnud sinna päris palju pimenurki. Üks asi on toetuse suurus, mis ilmselt
ei ole piisav. Teine asi on tähtajad. Minu arvates on need tehtud selle mõttega,
et toetusi oleks võimalikult kerge administreerida. Täna tuleb raha siis, kui ametnikul
on mugav, aga mitte siis, kui noor seda tegelikult vajab, et üldse ülikoolis toime
tulla.

Minu kõige suurem unistus, tulenevalt just inimarengu aruandest, on see, et suudaksime
Eestis võimalikult kiiresti mobiliseerida andmevõimekuse. Praegu on demograafiliselt
võimaluste aken. Hariduspoliitikas tuleb registripõhiselt teha kiired ülevaated:
kes jõuab ja kes ei jõua ülikooli, kas oleme selekteerinud ülikooli teatud profiiliga
inimesi ja kus on rakendamata potentsiaal?

Vaatan ülinukralt, kui tööandjad räägivad meedias: “Andke meile seda ja seda spetsialisti,”
aga samal ajal lükkame teise käega noori inimesi haridusest välja, sest nad on vaesed
või nende vanemad ei ole haritud. Mul on tunne, et me oleme topeltmoraaliga. Tahaksime
justkui valida ülikooli ainult jõukate ja haritud perede lapsi. Nii ei saa. Väikeses
riigis on sul ainult need lapsed, kes sul on ja paraku sünnib neid täna alla 10 
000 aastas.

Praegu on neid õnneks rohkem. Võtame siis nemad ja teeme maksimumi, sest meie elu
ei lähe kergemaks – varsti peame hakkama kümnest tuhandest imet tegema. Ja see saab
põnev olema.

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610146606/kindsiko-oppetoetusi-tuleks-kujundada-koige-norgema-luli-jargi)

![]()