# Raketid Riyadhi kohal: 1400-aastane vaen on saanud droonid ja ballistilised raketid

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/245326
- Published: 2026-09-22T14:40:39+03:00
- Author: toomas

Kui Jeemeni huthide ballistiline rakett tabas Riyadhi rahvusvahelise lennujaama 
lähedal Saudi Aramco lennukikütuse hoidlat, oli see rohkem kui järjekordne pauk 
Lähis-Ida lõputuna näivas sõjas. See oli hoiatav märk, et USA ja Iisraeli veebruaris
alanud sõda Iraaniga on sünnitanud uue rinde ning vana Saudi Araabia–Iraani vastasseis
on taas muutumas otseseks sõjaliseks kokkupõrkeks. Reuters kinnitas suuri leeke 
ja suitsusammast lennujaama piirkonnas; Saudi võimud ütlesid, et Riyadhi suunas 
lastud rakett hävitati, samal ajal kui huthid väitsid, et ründasid pealinnas „tundlikke
sihtmärke“. Täpsed üksikasjad tabamuse kohta on seega osaliselt vaidlustatud.

Lähis-Ida praeguste konfliktide all jookseb 1400 aasta vanune murdejoon – sunniitide
ja šiiitide vastasseis. Oleks lihtsustav väita, et kõik praegused sõjad on ususõjad.
Ei ole. Riiklikud huvid, nafta, territoorium, dünastiate püsimine, mereteed ja suurriikide
konkurents on sageli tähtsamad kui teoloogia.

Ent sama ekslik oleks teeselda, et islami suur ajalooline lõhe pole oluline. On 
küll. Iraan on šiiitliku maailma peamine suurriik. Saudi Araabia on sunniitliku 
maailma üks tähtsamaid keskusi ning Meka ja Mediina pühapaikade hoidja. Kui Iraani
toetatud šiiitliku taustaga huthid lasevad rakette Saudi Araabia pealinna poole,
lendab koos lõhkepeaga läbi õhu ka neljateistkümne sajandi pikkune ajalugu.

Tüli, mis algas pärandivaidlusest

Prohvet Muhamed suri aastal 632 ega jätnud tänapäevases mõttes põhiseadust, mis 
oleks määranud tema poliitilise järglase. Sellest tekkis küsimus, mis osutus islami
ajaloos saatuslikuks: kes peab juhtima usklike kogukonda?

Enamus tunnustas Muhamedi lähedast kaaslast Abu Bakri esimese kaliifina. Teised 
leidsid, et juhtimine oleks pidanud kuuluma Muhamedi nõole ja väimehele Ali ibn 
Abi Talibile ning tema järglastele.

Ali poolehoidjaid hakati nimetama shi’at Ali – Ali parteiks. Sellest kujunes nimetus
šiiidid. Sunniidid moodustasid islami enamuse.

Esialgu oli vaidlus eeskätt poliitiline. Seejärel tuli veri. Aastal 680 tapeti Karbala
lahingus Ali poeg Husayn koos oma väikese poolehoidjate rühmaga. Šiiitide kollektiivses
mälus sai Husaynist märter ning Karbalast igavene sümbol: õiglase vähemuse võitlus
võimsa rõhuja vastu.

Sellised ajaloolised mälestused on visad surema. Eurooplasele võib tunduda veider,
et seitsmenda sajandi päranditüli kajab vastu 2026. aasta ballistilistes rakettides.
Lähis-Idas pole ajalugu aga alati minevik. Vahel on ta lihtsalt väga pika mäluga
olevik.

Saudi Araabia ja Iraan: vana lõhe, moodne võimuvõitlus

Tänapäeva sunniitide–šiiitide geopoliitilist vastasseisu kehastavad kõige selgemalt
Saudi Araabia ja Iraan.

Saudi Araabia on valdavalt sunniitlik monarhia. Iraanist sai pärast 1979. aasta 
islamirevolutsiooni šiiitliku revolutsioonilise ideoloogia keskus. Teheran hakkas
aastakümnete jooksul rajama liitlaste ja relvarühmituste võrgustikku, mida hiljem
hakati nimetama „vastupanuteljeks“.

Sellesse on eri aegadel kuulunud Liibanoni Hezbollah, Iraaniga seotud Iraagi relvarühmitused
ning Jeemeni huthid. Need organisatsioonid pole kõik ühesugused ega ole tingimata
Teherani marionetid. Neil on oma juhid, kohalikud huvid ja poliitiline baas. Kuid
Iraani raha, relvad, väljaõpe ja tehnoloogia on muutnud osa neist palju ohtlikumaks
kui nende kohalik suurus muidu võimaldaks.

See on olnud Iraani strateegia üks tugevusi: vastane ei pea kohtuma Iraani sõduriga
Iraani piiril. Ta võib kohtuda Iraani toetatud relvajõuga Beirutis, Bagdadis või
Sanaas.

Nüüd kohtub Saudi Araabia selle strateegia tagajärgedega omaenda taevas.

Huthid pole Iraani šiiidid

Huthid ehk Ansar Allah on valdavalt zaidi šiiidid, mitte Iraanis domineerivad kaheteistkümne
imaami šiiidid. Zaidi traditsioon on mitmes küsimuses sunniitlikule islamile lähemal
kui Iraani šiiismile.

Seetõttu on eksitav kirjeldada huthe lihtsalt Iraani usuvennast sõjaväena.

Huthi liikumine kasvas välja Põhja-Jeemeni kohalikest poliitilistest, hõimulistest
ja usulistest vastuoludest. Nad vallutasid 2014. aastal Sanaa ning Saudi Araabia
sekkus järgmisel aastal sõjaliselt. Järgnenud sõda tõi Jeemenile tohutu humanitaarkatastroofi.

Praeguseks kirjeldavad lääneriigid ja Saudi Araabia huthe Iraani toetatud liikumisena.
Septembris 2026 on nende sõjaline edu muutunud nii suureks, et nad vallutasid Punase
mere ranniku alasid ja saari Bab el-Mandebi juures ning püüavad nüüd hõivata strateegilisi
kõrgendikke, mis võiksid veelgi tugevdada nende positsiooni.

See pole enam paljajalu mässuliste salk mägedes. See on organisatsioon, mis suudab
kasutada ballistilisi rakette ja droone, ähvardada Saudi naftataristut ning mõjutada
üht maailma tähtsamat merekaubanduse pudelikaela.

Maailmamajanduse kõri

Kaardil näeb Bab el-Mandeb välja nagu kitsas veeriba. Majanduslikult on see üks 
maailmamajanduse artereid.

Selle kaudu liiguvad laevad Punasest merest Adeni lahte ja sealt India ookeani. 
Teises suunas viib tee Suessi kanalisse ja Euroopasse. AP andmetel liigub tavaolukorras
selle kaudu umbes 12 protsenti maailmakaubandusest. Huthide kontroll tähtsate rannikualade
ja saarte üle annab neile senisest paremad võimalused laevaliiklust ohustada.

USA-Iisraeli sõda Iraaniga muutis Hormuzi väina ebakindlaks ja sundis Saudi Araabiat
rohkem kasutama umbes 1200 kilomeetri pikkust ida-lääne torujuhet, mis viib nafta
Pärsia lahe piirkonnast Punase mere äärsesse Yanbu sadamasse.

Huthide rünnak sundis Saudi Araabiat võtmetähtsusega eksporditee sulgema ja peatama
Yanbus osa laadimistest. Euroopa klientidele tühistati osa septembri lõppu kavandatud
naftasaadetistest. Ühel hetkel oli häiritud marsruut, mille kaudu võis liikuda kuni
umbes neli protsenti maailma naftapakkumisest.

Kui Hormuz idas on ohustatud Iraani tõttu ja Punase mere väljapääs läänes Iraani
toetatud huthide tõttu, satub Saudi Araabia justkui geopoliitiliste tangide vahele.

Nafta teeb raketist maailmapoliitika

Naftaturg sai sõnumist aru kiiremini kui paljud poliitikud.

18. septembril maksis Brent nafta üle 104 dollari barrelist. 21. septembriks langes
hind diplomaatiliste lootuste ja Saudi ekspordi osalise taastumise tõttu umbes 100
dollarini. See kõikumine näitab, kui tundlikuks on turg muutunud iga Riyadhi, Yanbu,
Hormuzi või Bab el-Mandebi kohta saabuva uudise suhtes.

Raketil võib olla mõnesaja kilogrammine lõhkepea, kuid selle majanduslik „lõhkepea“
võib maksta miljardeid dollareid.

Piisab tõsiseltvõetavast ohust tankeritele, torujuhtmetele või terminalidele, et
kindlustuskulud tõuseksid, laevad valiksid pikema marsruudi, energiaturud reageeriksid
ning kallim nafta jõuaks lõpuks Euroopa tehasesse ja Ameerika bensiinijaama.

Huthi rakett ei pea isegi naftatünni tabama. Mõnikord piisab sellest, kui ta tabab
turu närve.

Trumpi Iraani sõja ootamatu kõrvalrinne

Praegust olukorda ei saa lahutada USA ja Iisraeli veebruaris alanud sõjast Iraaniga.
Reuters kirjeldab Jeemeni uut lahingutegevust otseselt selle laiema konflikti uue
rindena. Washington on seni Saudi kroonprintsi Mohammed bin Salmani korduvatele 
palvetele vaatamata hoidunud otseselt Jeemeni sõtta astumast. Reutersi vahendatud
New York Timesi teatel valmistati USA lööke huthide vastu juba ette, kuid president
Donald Trump jättis need viimasel hetkel ära. Reuters ei suutnud seda teadet sõltumatult
kinnitada.

Siin avaldub sõja üks vanemaid seadusi: sõda võib alata plaaniga, kuid vaenlane 
ei pea plaanist kinni.

Iraani sõjalise võime kahjustamine ei tähenda automaatselt Iraani regionaalse mõju
kadumist. Vastupidi, Teherani liitlased võivad anda Iraanile võimaluse avaldada 
survet kohtades, kus vastasel on valus.

Saudi Araabia, maailma suurim toornafta eksportija, on selline koht. Kui tema naftataristu,
sadamad ja mereteed muutuvad ebakindlaks, ei jää tagajärjed Araabia poolsaarele.

Riyadh otsib sõpru

Olukorra tõsidust näitab Saudi Araabia diplomaatiline tegevus. Riyadh pöördus Hiina
poole, et Peking survestaks Iraani huthe tagasi hoidma. Reutersi andmetel edastas
Hiina selle sõnumi Teheranile. See on tähelepanuväärne: sunniitlik Saudi Araabia
palub kommunistlikul Hiinal mõjutada šiiitlikku Iraani, et Iraan omakorda mõjutaks
zaidi šiiitidest Jeemeni mässulisi. Kui keegi otsib tõendit, et Lähis-Ida pole lihtsalt
ususõda, siis siin see on.

Saudi Araabia on otsinud abi ka Suurbritannialt. Briti peaminister Andy Burnham 
teatas 21. septembril, et London annab Saudi Araabiale piiratud ajaks õhus tankimise
abi. Saudi lennuväe toetuseks saadetakse Voyager-tankurlennuk. Suurbritannia põhjendab
otsust Saudi kaitsmise ja piirkonna strateegiliste ühendusteede avatuna hoidmisega.

Samal ajal räägitakse Türgi ja Pakistani võimalikust toetusest Saudi Araabiale. 
Pakistani osa on eriti tundlik, sest tegemist on ainsa tuumarelvaga islamiriigiga.
Kuid poliitilist toetust ei tohi siiski automaatselt võrdsustada valmisolekuga huthide
vastu sõtta minna.

Usuvaen – ja selle piirid

Sunniitide ja šiiitide ajaloolist vastasseisu ei tohiks ei üle hinnata ega alahinnata.
Nad on sajandeid kõrvuti elanud. Sama usulahku kuuluvad riigid on üksteise vastu
sõdinud ning eri usulahkudesse kuuluvad riigid on sõlminud liite. Iraani-Iraagi 
sõjas võitlesid miljonid šiiitidest Iraagi sõdurid šiiitliku Iraani vastu.

Riiklik huvi võib olla teoloogiast tugevam. Kuid religioosne identiteet annab poliitilisele
konfliktile midagi väga ohtlikku: ajaloolise õigustuse. Tänane vastane pole siis
ainult tänane vastane. Temast saab sajanditevanuse ülekohtu järglane.

Just seepärast on Karbala tänapäevalgi oluline.

Saudi-Iraani konfliktis kattuvad kaks kaarti. Üks on tänapäevane kaart naftaväljade,
torujuhtmete, sõjaväebaaside ja mereteedega. Teine on nähtamatu kaart, millele on
kirjutatud Karbala, Ali, Husayn, kaliifid ja neljateistkümne sajandi usuline mälu.

Kui need kaks kaarti langevad üksteise peale, muutub konflikt eriti raskesti lahendatavaks.

Kõige suurema arve maksab Jeemen

Suurriikide strateegiast rääkides on lihtne unustada inimesi, kelle kodud asuvad
lahinguväljal. ÜRO andmetel on viimases võitluste ägenemises hukkunud ligi 700 inimest
ning üle 120 000 jeemenlase on kodudest põgenenud. Veel tuhanded on lahkunud paatidega
üle Punase mere Aafrikasse. Maailma Toiduprogrammi andmetel kannatab üle 18 miljoni
jeemenlase terava toidupuuduse all ja umbes 2,2 miljonit alla viieaastast last on
akuutselt alatoidetud. Jeemen impordib umbes 90 protsenti oma toidust, mistõttu 
sadamate sulgemine pole lihtsalt majandusprobleem, vaid võib tähendada nälga.

See on Lähis-Ida geopoliitika kõige süngem iroonia. Riyadhis arvutatakse rakettide
lennutrajektoore, Teheranis mõjuvõimu, Washingtonis sõjalisi võimalusi ja naftabörsil
barreli hinda. Jeemeni perekond arvutab, kas homme jätkub lastele süüa.

Karbala mõõgast ballistilise raketini

Huthide rünnak Riyadhile näitab, kui ohtlikuks võib muutuda konflikt, milles iidne
identiteet ja moodne sõjatehnoloogia ühte sulavad.

Ühel pool on Saudi Araabia – sunniitliku maailma suur jõukeskus ja Meka ning Mediina
hoidja. Teisel pool zaidi šiiitidest huthid, kelle tähtsaim väline toetaja on šiiitlik
Iraan. Nende taga on USA-Iisraeli sõda Iraaniga. Nende ümber asuvad Hormuzi väin,
Bab el-Mandeb, Punane meri, Suessi kanal, naftaterminalid ja torujuhtmed.

See pole ainult sunniitide ja šiiitide sõda. See pole ainult Jeemeni sõda. See pole
ainult naftasõda ega ainult Iraani ja Saudi Araabia võimuvõitlus. See on kõik need
konfliktid korraga ning just seepärast on see nii ohtlik.

Neliteist sajandit tagasi lahendati islami juhtimise küsimust mõõgaga. Tänapäeval
on mõõga asemele tulnud droon, tiibrakett ja ballistiline rakett. Inimkonna relvad
on vahepeal hämmastavalt palju arenenud.

Võime vanu vaenusid unustada on märksa väiksem.

Allikas [Juri Toomepuu – Raketid Riyadhi kohal: 1400-aastane vaen on saanud… | Facebook](https://www.facebook.com/juri.toomepuu/posts/28349017184720445?ref=embed_post)