# Liia Hänni: seadusloome põhiseaduspärasusest - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/24205 - Published: 2023-06-18T10:18:00+03:00 - Author: toomas ![]() “Seadus on usaldusloome instrument. Üks väheseid, mis on riigi käsutuses. Seetõttu peab see olema konkreetne, üheselt mõistetav ja ajahambale vastupidav.” Nii[ sõnastas Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere](https://arvamus.postimees.ee/7792639/tarmo-soomere-toe-ja-oiguse-jutt-peab-olema-selge-ja-tekitama-usaldust) seaduse tähenduse ja kvaliteedikriteeriumid. Perehüvitiste seaduse muutmine mõne kuu jooksul edasi ja tagasi on hoiatav näide, kuidas ei tohiks seadusloome toimuda. Minevikku ümber ei tee, küll aga võib sellest õppida. **Seadusandlik algatus, mis lõhkus valitsuse** 1. aasta märtsikuu riigikogu valimiste järel moodustunud Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon koalitsioonileppes lapsetoetuse ja perehüvitiste tõusu ette ei näinud. Sama olukord kordus Reformierakonna ja Keskerakonna võimuliidus, mis astus ametisse 2020. aasta jaanuaris. Esimese algatuse lapsetoetuste tõstmiseks tegid sotsiaaldemokraadid märtsis 2022, esitades menetlusse eelnõu, millega lapsetoetust sooviti tõsta saja euroni sõltumata lapse sünni järjekorrast. Seni oli lapsetoetus sada eurot alates kolmandast lapsest, esimese ja teise lapse jaoks 60 eurot. Eelnõu läbis 1. lugemise, kuid seejärel jäi menetlus seisma. Pöördeliseks kujunes eelmise aasta 13. mail 54 riigikogu liikme allkirjaga algatatud eelnõu, millega sooviti tõsta lapsetoetus saja euroni ning lisaks suurendada enam kui kaks korda paljulapselise pere toetust. Eelnõu algatajad olid opositsiooni kuulunud riigikogu liikmed, kellega liitus ka valitsusliitu kuuluv Keskerakond. Eelnõu esitlejaks oli Jaanus Karilaid Keskerakonnast. Valitsust eelnõu menetlemisel esindanud sotsiaalminister Signe Riisalo kinnitas, et erakond ei ole perehüvitiste seaduse, sealjuures lastetoetuste suuruse, üle vaatamise vastu, aga selleks, et kindlustada tõusule katteallikad, tuleb seda teha koos riigieelarve strateegiaga. Keskerakond ei nõustunud eelnõu menetlemise tempot alla võtma, järgnes Reformierakonna obstruktsioon eelnõu menetlemise peatamiseks. Konflikt kulmineerus peaminister Kaja Kallase otsusega arvata Keskerakonna ministrid valitsusest välja. Siinkohal saab välja tuua esimese õppetunni: valitsusliidu vastuolude korral tuleb lahendust otsida mujalt, kui seda on opositsiooni abil partnerile surve avaldamine. Poliitiliselt selgepiirilisem ja printsipiaalsem lahendus on rahulolematu osapoole lahkumine valitsusest. Poliitiline mängurlus ei ole kooskõlas demokraatliku valitsemiskultuuriga. **Avatud seadusloome koalitsioonileppe pantvangis** Uue valitsusliidu kokkupanekul sai kaalukeeleks Isamaa valik, kas taastada varasem Jüri Ratase juhitud kolmikliit või liituda Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega uueks kolmikliiduks. Isamaa seadis liitumise tingimuseks lasterikaste perede hüvitiste olulise tõusu ja indekseerimise, mis kirjutati konkreetsete summadena koalitsioonileppesse. Kokkuleppe kohaselt tõusis lapsetoetus seniselt 60 eurolt 80 euroni kuus ja lasterikaste perede hüvitis kolme kuni kuue lapsega perele 300 eurolt 650 euroni kuus ning alates seitsmelapselisest perest 400 eurolt 850 euroni kuus. Lisaks otsustati indekseerida lasterikka pere hüvitis ja kehtestada sujuv väljumine, kui pere vanemad lapsed saavad 19-aastaseks. Koalitsioonileppesse kirjapandu jõudis seadusesse praktiliselt muutmata kujul. Perehüvitiste seaduse menetlemist riigikogus saatis avalikkuses appikutse “Peretoetused õiglaseks!”, mis kogus rahvaalgatuse platvormil enam kui 8400 toetusallkirja. Olukord, kus ühe ja kahe lapsega peredele laekuv riigi toetus saab olema lapse kohta 80 eurot, kolmelapselises peredes aga 286 eurot kuus lapse kohta, leiti olevat põhjendamatu ja ebaõiglane. “Arvestamata jäeti kõik eelnõu suhtes laekunud kriitilised arvamused ja ettepanekud viitega vastuolule koalitsioonilepinguga.” Kuigi riigikogu sotsiaalkomisjon korraldas rahvaalgatuse korras saabunud märgukirja aruteluks komisjoni avaliku istungi, ei muutnud see eelnõu menetlust. Arvestamata jäeti kõik eelnõu suhtes laekunud kriitilised arvamused ja ettepanekud viitega vastuolule koalitsioonilepinguga. Koalitsioonileppe “ülimuslikkus” halvas demokraatliku seadusloome protsessi, mis eeldab seaduse mõju igakülgset analüüsi ja erinevate seadusest puudutatud osapoolte kaasamist. Teine õppetund: valitsuse poliitiliste sihtide seadmiseks on koalitsioonilepe vajalik, kuid see peab arvestama demokraatliku õigusloome põhimõtetega. **Koalitsioonilepe pole tehing** Kuigi riigikogu eelmine koosseis hääletas praktiliselt üksmeelselt perehüvitiste seaduse muutmise poolt, avaldusid juba menetluse käigus koalitsioonierakondade erimeelsused seaduse sisu suhtes. Seda ei varjanud valitsust eelnõu algatajana esindanud sotsiaalminister Signe Riisalo Reformierakonnast ega ka sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht Indrek Saar. Rohelist nuppu pani vajutama sõlmitud võimuliidu lepe. Mõistetavalt on koalitsiooniläbirääkimised keerulised ja kokkuleppele jõudmiseks tuleb teha kompromisse. Siiski ei tohiks “paindlikkus” ulatuda selleni, et tegemist oleks “teeseldud” kokkuleppega, mida esimesel võimalusel hakatakse ümber tegema. Valitsusse saamine ei peaks olema erakonna ülim eesmärk, mille nimel põhimõttelagedaid poliitilisi kompromisse teha. Seadus peaks sündima koosloomes ühiskonnaga, mitte olema vorst vorsti vastu kaup koalitsiooniläbirääkimiste suletud uste taga. President Alar Karise otsus seadust mitte välja kuulutada, vaid saata see riigikokku uueks arutamiseks andis valitsusliidule võimaluse veelkord kaaluda vastu võetud seadust põhiseaduses sätestatud riigi alusväärtuste suhtes. Nimelt juhtis president tähelepanu sellele, et seaduses sätestatud lasterikaste perede hüvitiste indekseerimine jättes teised hüvitised indekseerimata, võib tunduda ebaõiglasena ja vajada põhjendamist. Karis lisas, et ei saa presidendina sallida sellist seadusloomet, mille puhul põhjendamisest hoidutakse täielikult, tuues ettekäändeks koalitsioonilepingut. Riigikogu arvestas presidendi märkusi ainult osas, mis puudutas seaduse normitehnilist praaki, aga ei avanud uuesti arutelu seaduse valikute põhjendamiseks. Kahjuks jättis president riigikogu sellsie “ülbuse” tähelepanuta ja kuulutas seaduse välja. **Seadusloome põhiseaduspärasus** Põhiseaduse paragrahv 102 sätestab, et seadusi võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega. Kuidas seda sätet sisustada, selles on küsimus. Kas piisab sellest, et seadus saab vajaliku häälteenamuse ja ei sisalda otsest vastuolu põhiseadusega? Kas sellest piisab, et seadus, kui ühiskonnaelu korraldamise vahend oleks usaldusväärne ja kestev? Kahjuks näitab perehüvitiste seaduse ümber kujunenud olukord, et seaduse formaalne vastavus põhiseadusele ei ole piisav. Poliitiline vastasseis riigikogus keskendub olulises osas seadusloomele ja seda nii seaduste sisu kui ka eelnõude ettevalmistamise protsessi osas. Lahenduseks võiks olla see, kui seadusandlik võim lähtuks oma tegevuses selgetest demokraatliku õigusloome printsiipidest. Need ei ole midagi päris uut ega tundmatut, sest riigikogu ise on need sõnastanud 2020. aastal heaks kiidetud strateegias “Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030”. Seal seisab: “Õigusloomepoliitika on kaasav, ettenähtav ja teadmuspõhine. Kodanikel on võrdne õigus õigusloomes kaasa rääkida.” Aeg on need printsiibid tegelikult ellu rakendada. See on võimalus obstruktsiooni ummikteed vältida. [Loe otse allikast](https://www.err.ee/1609010774/liia-hanni-seadusloome-pohiseadusparasusest)