# Hiire-inimese hübriidaju tõi ajuhaiguste uurimisse läbimurde

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/241039
- Published: 2026-09-17T11:53:00+03:00
- Author: RSS

Stanfordi ülikooli teadlased [asendasid](https://www.nature.com/articles/s41586-026-11032-2)
suure osa hiire ajust laboris kasvatatud inimkoega, leides sellega lahenduse ruumipuudusele,
mis on ajuorganoidide siirdamist pikalt pidurdanud. Uus meetod võimaldab uurida 
inimese aju arengut ja haigusi elusas, liikuvas organismis.

Elusat inimkudet on ajust raske kätte saada ja see raskendab neuroloogiliste haiguste
uurimist. Seetõttu on teadlased viimasel kümnendil kasvatanud patsiendi tüvirakkudest
kolmemõõtmelisi ajumudeleid ehk organoide. Neid nn miniajusid hoitakse elus selleks
kohandatud anumates. Katseklaasis jääb nende areng aga paratamatult poolikuks.

Kunstlikus keskkonnas puudub koel loomulik verevarustus ja sinna ei jõua ka meeleelundite
signaalid. Samuti ei saa rakumass suunata katseklaasis elusolendi käitumist. Soovides
seda kitsaskohta ületada, on teadlased varem siiranud väikeseid organoide näriliste
ajju.

Kui uurida aju aga alles areneva peremeesorganismiga, seab see uustulnukast organoidile
füüsilised piirid, sest looma kolju sisse ei mahu lisamaterjali lõputult. Samal 
ajal tõrjub hiire enda kiiresti arenev närvivõrgustik aeglasemalt kasvava inimkoe
kõrvale. Seetõttu ei suuda inimrakud luua närilise ajus piisavalt kaugeleulatuvaid
ühendusi.

**Uus kasvuruum**

Nüüd leidsid Stanfordi Ülikooli uurijad viisi, kuidas teha inimrakkudele hiire ajus
sõna otseses mõttes ruumi. Nad kasutasid geneetilist lülitit, mis peatas looma enda
ajukoore ja hipokampuse arengu: need piirkonnad vastutavad imetajate taju ja keerulise
liikumise eest. Nii tekkis hiire koljusse suur õõnsus ja aju kõrgemad keskused, 
nt kõne- ja liikumiskeskused jäid rakkudest sisuliselt tühjaks.

Teadlased siirdasid sellesse tühimikku inimese ajukoore neli varajases arengustaadiumis
organoidi. Uues avaras keskkonnas hakkas inimkude kasvama ootuspäraselt ja jõudsalt.

Mõne kuuga täitis siiratud kude ligi 90 protsenti hiire puuduvast ajukoore mahust.
Inimrakud ei jäänud anatoomiliselt eraldi, vaid ajasid oma jätked allesolevatesse
looma ajuosadesse. Mõned närvikiud ulatusid suisa hiire seljaajuni kaelapiirkonnas.

Töörühma juhi Sergiu Paşca sõnul tekkis loomas sünkroniseeritud elektrilise aktiivsusega
närvivõrgustik. Teisisõnu reageeris inimkude selgelt hiire näopiirkonna liigutustele.
See tõestas teadlastele, et siiratud rakud põimusid edukalt peremeesorganismi närvisüsteemiga.

Avarama kasvukeskkonnaga kaasnes teinegi bioloogiline edusamm. Siiratud koes ehk
siirikus hakkasid arenema haruldased süvakihi neuronid, mis meenutavad suurtele 
imetajatele omaseid von Economo neuroneid. Tavalises katseklaasis need keerulised
rakutüübid ellu ei jää.

Nende haruldaste rakkude teke on oluline, sest avab psühhiaatriliste haiguste uurimiseks
täiesti uued võimalused. Paljud inimeste sotsiaalse taju häired on seotud just selliste
ajurakkude tööga, mida teadlased saavad nüüd lõpuks elusolendis uurida.

**Eetilised arutelud seisavad veel ees**

Kuigi katseloomade aju anatoomia ehitati uuringus põhjalikult ringi, säilisid selle
peamised elutähtsad funktsioonid. Tehisaru abil analüüsitud videopilt kinnitas, 
et hiired liikusid normaalselt ringi ja uudistasid ümbrust. Uurijad märkasid vaid
kergeid erisusi näriliste peenmotoorikas ja käppade asetuses, kuid hiirte üldine
aktiivsus jäi normi piiresse.

Stanfordi teadlaste sõnul annab katseloomade säilinud liikumisvõime uuele mudelile
tohutu praktilise eelise. Kuna hiirtel pole raskeid liikumishäireid, saavad uurijad
hiljem täpselt mõõta, kuidas mingid kindlad inimkoe kahjustused loomade käitumist
muudavad.

Töörühm soovis järele proovida ka oma uue mudeli praktilist väärtust. Selleks tekitasid
nad hiirtele sünnitraumaga kaasnevat hapnikupuudust matkiva olukorra. Uurijad paigutasid
loomad mitmeks tunniks kambrisse, kus hapnikutase oli vähendatud vaid viie protsendini.
Kui hiired äärmuslikest tingimustest naasid, analüüsisid uurijad üksikasjalikult
nende kõnnakut.

Hapnikupuudus jättis inimkudedesse bioloogilise kahjustuse jäljed ja tekitas põletiku.
Rakutasandil toimunud muutused peegeldusid seejuures otseselt looma käitumises: 
hiirte kõnnak muutus stabiilsemaks, sest nad toetusid igal sammul korraga rohkematele
käppadele.

Edusammudest hoolimata on uuel mudelil omad bioloogilised piirangud. Inimese ja 
hiire aju loomulik arengutempo on väga erinev. Samuti puudub siiratud koel praegu
eristatavanatoomiline struktuur: näiteks pole seal veel täiskasvanud inimese küpsele
ajukoorele iseloomulikku selget kihtide jaotust.

Mudeli edasiseks täiustamiseks tuleb töörühma sõnul katsetest tõstatuvate eetiliste
küsimuste üle pidevalt ja avalikult arutleda. Tulevased uuringud peavad hindama 
riske, mis kaasnevad inimese närvivõrgustiku viimisega looma ajju. Eetilised küsimused
muutuvad eriti teravaks siis, kui siiratav inimkude õnnestub laboris muuta veelgi
küpsemaks ja keerukamaks.

Teadustöö avaldati ajakirjas [Nature](https://www.nature.com/articles/s41586-026-11032-2).

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610140447/hiire-inimese-hubriidaju-toi-ajuhaiguste-uurimisse-labimurde)

![]()