# Kiirmoekultuse tõttu lõpetab Eesti prügikastides tonnide viisi rõivaid - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/23903 - Published: 2023-06-15T09:08:00+03:00 - Author: toomas ![]() Aalborgi Ülikooli ringmajanduse dotsent Kerli Kant-Hvass rääkis saates “Piltlikult öeldes”, et tekstiilitööstuse keskkonnamõju on suur ja väljendub üle kogu tekstiili väärtusahela. “Ma ei ole näinud mitte ühtegi uuringut, mis näitaks, et tekstiilisektoriga seotud keskkonnamõjud väheneksid. Vastupidi, need kasvavad pidevalt, sest kasvab tarbimine ja sellest tulenevalt ka selle mõjud,” rääkis ta. Võrreldes mitmete teiste Euroopa Liidu riikidega on kodumaine tarbimine siiski tagasihoidlikum. Kui Eesti inimene tarbib aastas 16 kilogrammi tekstiile, siis Euroopa Liidus keskmiselt 26 kilo. Seejuures moodustavad 16 kilost 3,1 kilo kasutatud rõivad. “Kasutatud rõivaste maht võiks kasvada ja ületarbimine võiks kahaneda,” lausus Kerli Kant-Hvass. Tekstiilide ületarbimist soodustab nii Eestis kui ka mujal kiirmood, mida saab iseloomustada järgmiselt: ostetud, kantud, unustatud. Mõiste kiirmood viitabki kiirele ja odavale tarneahelale. Kiirmoeketid on sattunud seetõttu avalikkuse surve alla. Muu hulgas püüavad need seepärast näidata, milliseid eetilisi samme nad astuvad, et valdkonda parandada. Näiteks on ilmunud mitmetesse poodidesse kogumiskastid, kuhu inimesed saavad tuua oma vanad tekstiilijäätmed. Tubli käitumise eest premeeritakse inimest aga tihti sama poe sooduskupongiga, et uued asjad veelgi odavamalt asemele osta. Samuti on mitmed rõivad märgistatud siltidega, mis väidavad, et kleit või jakk valmistati ümbertöödeldud materjalist. Kant-Hvassi sõnul on samas uuringud näidanud, et seda kõike ei saa väga uskuda ega usaldada. Näiteks tehti eelmisel aastal Inglismaal uuring, kus vaadati rõivaste tootemärgiseid. Tuntud kiirmoebrändi H&M märgiste analüüsist selgus, et 90 protsenti nendest ei vastanud reeglitele, mille on tarbijaorganisatsioonid inglise turul sätestanud. Omamoodi uus probleem moevaldkonnas on see, et rõivaid tehakse plastpudelitest ja seda reklaamitakse ümbertöötlemise tähe all. See on Kant-Hvassi sõnul eksitav kommunikatsioon.“ Plastpudelid saab edukalt uuteks plastpudeliteks teha. Kui võtta aga plastpudel ja teha sellest polüestril põhinev kleit, siis seda kleiti uuesti ümber töödelda ei ole praktiliselt võimalik. See on nagu ühe otsa pilet ja samal ajal eraldub sellest kleidist mikroplasti,” lausus ta. Seega pole see samm kuigi keskkonnasäästlik.   “Praegu on ligi 60 protsenti meie rõivastest toodetud sünteetilistest kiududest ehk nafta või gaasi baasil. Me võime sellega seoses rääkida tekstiilist kui plastitoodetest.” Viimastel aastatel ongi tekstiilitööstuses kerkinud esile probleem mikroplastiga.“ Praegu on ligi 60 protsenti meie rõivastest toodetud sünteetilistest kiududest ehk nafta või gaasi baasil. Me võime sellega seoses rääkida tekstiilist kui plastitoodetest,” lausus ta. Nende pesemise käigus eraldub palju mikroplasti, mille mõju inimeste tervisele pole veel teada. Sageli sisaldab plast lisaaineid, näiteks stabilisaatoreid, leegiaeglustajaid või muid keemilisi ühendeid, mis võivad olla mürgised ning loomale või inimesele, kes need alla neelab, kahjulikult mõjuda. **Veel kiiremini, veel rohkem** Kui kiirmood on laialt levinud termin, siis praeguseks on kasutusele tulnud juba mõiste ultrakiirmood. “Selle kõrval on kiirmoebrändid võib-olla isegi head poisid,” naljatles Kant-Hvass. Ultrakiirmood on näiteks veebikaubamaja Shein, mis kasvab kiirelt üle maailma. Kant- Hvass selgitas, et nad lisavad kodulehele päevas 2000–10 000 uut toodet. Hinnad on väga odavad ja läbipaistvus olematu. “Sellised ärimudelid ja tooted on väga murettekitavad just selle poolest, kui suurele tarbimisele see viib,” rääkis teadlane. Selliste koguste juures ei ole aga võimalik, et kõik ära tarbitakse. Mida teevad poed nende riietega, mida ära ei osteta? Kant-Hvass ütles, et see on justkui hall tsoon, mille kohta ei ole väga palju numbreid, sest brändidel ei ole kohustust neid avaldada.  “Ma olen töötanud kiirmoebrändi juures ja kui ma seda küsisin, siis ma ei saanud vastust. Nägin, et brändil ei ole ülevaadet ja palju sõltus kohalikust kauplusest,” rääkis ta. Praktika näitab, et paljud esemed lihtsalt hävitatakse. Kuna e-kaubanduses saadetakse palju kaupa tagasi, on see kaupluste jaoks lihtsalt odavam, kui riided läbi vaadata ja neid väärindada. Väärindamise all peetakse silmas seda, kui keegi on näiteks kampsunit selga proovinud, aga ese on puudriplekiga kokku saanud. Kauplusel on hoopis lihtsam toode põletada või saata prügimäele, kui plekk eemaldada ja kampsun uuesti müüki saata. Euroopa Liidus töötatakse praegu välja ettepanekut hävitamise keelamiseks. Prantsusmaal on see juba juhtunud. Kant-Hvass rääkis, et mõned aastad tagasi oli ühel luksusbrändil skandaal, kus tuli välja, et nad hävitasid müümata jäänud tooted. “See on ressursside ebamõistlik raiskamine ja on täiesti lubamatu,” sõnas ta. **Liiga palju visatakse minema** Tänapäeval visatakse tarbetuks muutunud riideesemed edasiandmise asemel pigem ära. Vähem kui pool kasutatud riietest korjatakse Euroopas kokku taaskasutuse või ringlusse võtmise eesmärgil, ja ainult 1 protsent töödeldakse ümber uuteks riieteks, sest vanadest riietest uute kiudude tootmise tehnoloogia on alles algusjärgus. Eestis lähevad Kant-Hvassi sõnul ligi pooled kokku kogutud rõivad prügisse, 15 protsenti korduvkasutatakse kohalikul tasandil ja ligi 36 protsenti eksporditakse korduskasutuseks või ümbertöötluseks maailma turgudele. “Praegu ei ole nii, et kõik, mille inimesed viivad kuskile või annetavad, jõuavad ringmajanduse põhimõtte järgi kenasti ringlusse,” rääkis ta. Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks on tekstiilid reguleerimata valdkond ja praegu pole rõivaste väärindamiseks hästi toimivaid kogumissüsteeme. See tähendab, et riideid ei ole võimalik korduvkasutuseks ette valmistada. Näiteks kui riie on veidi määrdunud või natuke katki, pole nendega midagi peale hakata. “Muidugi kiirmood ei soodustagi rõivaste parandamist ja väärindamist,” lausus ta. “Muidugi kiirmood ei soodustagi rõivaste parandamist ja väärindamist.” Aastaks 2025 on Euroopa Liit kehtestanud nõude, et tekstiilijäätmed tuleb muudest jäätmetest eraldi koguda. Eestis vastutavad jäätmemajanduse korraldamise eest kohalikud omavalitsused. Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Sigrid Soomlais rääkis, et paar aastat tagasi uuris ministeerium, kuidas erinevates omavalitsustes tekstiilide kokkukogumine korraldatud on. Selgus, et nood kasutavad selleks väga erinevaid praktikaid. Suurem osa omavalitsusi on korraldanud tekstiilijäätmete kogumise jäätmejaamade kaudu. Ehk kui inimene ei soovi enam tekstiili kasutada, saab ta viia selle jäätmejaama. Mõned teised omavalitsused teevad aga kogumisringe või koguvad tekstiile kokku korduskasutuskaupluste kaudu. Uuringust selgus, et oli ka selliseid omavalitsusi, kus tekstiiliga polnud midagi peale hakata. Igaüks pidi ise vaatama, kuhu ta need paneb. Kuna inimesed võivad jagada oma elu mitme omavalitsuse vahel, siis ministeerium soovib, et süsteem oleks omavalitsuste vahel ühtlustatud. Seda seepärast, et inimene ei peaks pidevalt uusi reegleid selgeks tegema ja poleks vahet, kas ta tahab jäätmetest lahti saada Tallinnas või Valgas. Soomlais tunnistas, et praegu tarbija käest kokku kogutava tekstiiliga pole võimalik sellega edasi suurt midagi peale hakata. Uuesti ringlusse võtta seda ei saa. “See on kindlasti suur probleem, mis vajab lahendusi,” lausus ta. Praegu lõpetabki Eestis suurem osa tekstiilijäätmeid segaolmejäätmete hulgas.  Soomlais oli siiski tuleviku suhtes lootusrikas. Kui liigiti kogumine tööle hakkab, saadakse kätte puhtam tekstiil ja saab mõelda, mida sellega edasi teha. Ainuüksi sellest, et tekstiil eraldi kokku kogutakse, on siiski vähe kasu. Vaja on mõelda, mida nendega peale hakata. “See on natuke selline muna ja kana küsimus. Ringlusse ei saa võtta, kui puhast tekstiilivoogu ei teki. Ringlusse võtmine ei ole ka imeravim. Kõige olulisem on ikkagi jäätmeteket vältida, mitte nii palju tarbida ja osta kvaliteetsemat rõivast, mis on kaua kasutuskõlblik. Kiirmoe kvaliteet kahjuks ei ole selline, mis võimaldaks seda väga kaua kasutada,” ütles Soomlais. **Kõik vastutavad** Kerli Kant-Hvass soovitas, et kui inimene ei soovi enam mõnd riideeset kanda, võiks ta mõelda, kas selle saaks maha müüa või mõnele tuttavale anda. Ehk saab seda sootuks majapidamises kasutada? Mida tarbija ise teha saab, on eelistada looduslike materjale, kus pole kiude väga palju segatud. Kant-Hvass ütleb, et see vastus ei ole aga nii must-valge, et üks on õige valik ja teine mitte. “Kui inimene ikkagi ostab ökomärgisega ökopuuvillast tehtud T-särgi ja kannab seda kolm korda, misjärel selle minema viskab, siis see ei ole absoluutselt jätkusuutlik valik. Sellisel juhul on näiteks segakiududest sünteetiline pluus, mida inimene kannab ja armastab kümme aastat ning hooldab seda jätkusuutlikult, palju jätkusuutlikum ja parem valik,” sõnas ta. Enne uue eseme soetamist soovitab ta mõelda, kas seda on vaja ja kui on vaja, siis osta midagi sellist, mis tõesti inimesele meeldib ja mida ta ka kandma hakkab. “ Kiirmood on toonud kaasa paljude asjade lühikese tarbimise. See on koht, kus on tarbijatel kõige suurem hääl,” sõnas ta. Uusi esemeid ostes tasub vaadata ka kolmandate osapoolte sertifitseeritud ökomärgiseid. Neid aga ei ole praegu poes väga paljude rõivaste küljes. Teadlase sõnul on moetööstus valdkond, kus on näha huvitavaid arenguid, sest Euroopa Liit on tulnud välja ettepanekuga, kuidas roheteemadel kommunikatsiooni paremini korraldada. Seda selleks, et tarbijaid enam ei eksitataks. Idee kohaselt peaksid tootemärgised andma infot, millel on ka tõendusmaterjal taga. Mitte nii, et bränd ütleb, kuidas miski on ümbertöödeldud ja ostjal ei jää muud üle, kui müüjat uskuda. Euroopa Liidu tasandil hakatakse Sigrid Soomlaisi sõnul õige pea arutama, kas tekstiilitood peaks minema laiendatud tootjavastutuse alla. See tähendab, et ettevõte, kes rõiva toodab ja turule laseb, on kohustatud selle ka kokku koguma ja ringlusse suunama. Praegu on laiendatud tootjavastutus näiteks pakenditel ja rehvidel. Toote hinna sees on juba arvestatud, et sellega kaasnevad kokkukogumise ja käitlemise kulud. Samas ei ole tekstiil justkui kellegi vastutus. “See kindlasti ei ole imevits, aga aitab kaasa süsteemsemale ülesehitusele,” lausus Soomlais. ![]() [Loe otse allikast](https://novaator.err.ee/1609000610/kiirmoekultuse-tottu-lopetab-eesti-prugikastides-tonnide-viisi-roivaid)