# Iidne kliimakriis kahandas metsade võrastikke enam kui poole võrra

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/216988
- Published: 2026-08-14T14:27:00+03:00
- Author: RSS

Umbes 56 miljoni aasta eest toimunud äkiline kliimasoojenemine laastas Maa metsi
sadadeks tuhandeteks aastateks. Vaatamata kõrgemale CO2 tasemele vähenes kuumuse
ja põua koosmõjul metsade võra ulatus enam kui poole võrra, osutab [hiljutine uuring](https://doi.org/10.1126/science.aec4776).

Ligi 60 miljoni aasta eest elasid tänapäevaste inimeste esivanemad alles puu otsas,
kaalusid kõige rohkem paar kilo ja meenutasid oma pikkade sabadega kujult pigem 
tänapäeva leemureid või oravaid. Teadlased on suutnud nüüd välja nuputada, kui tihedad
olid kiire kliimamuutuse ajastultoonased metsad. Võti peitus taimede välimise vahakihi
ehk kutiikula kujus. Tolleaegsetel lehefossiilidel on rakkude piirjooned endiselt
hästi näha.

Tööd kannustas praktiline tulevikumure: kaasnevalt üleilmse kliimamuutusega paiskub
atmosfääri suurel hulgal süsihappegaasi. Ühelt poolt kergitab see planeedi temperatuuri
ja tekitada taimedele lisastressi, teisalt võiks see hoogustada nende kasvu, mis
aitaks seeläbi eemaldada õhust süsihappegaasi. Teadlased ei teadnud pikka aega, 
kumb neist vastandlikest jõududest pikemas plaanis peale jääb.

USA teadlased eesotsas Regan Dunniga Lõuna-California Ülikoolist uurisid Wyomingi
osariigist Hanna basseinist pärit settekivimeid. Piirkonna geoloogias on talletunud
ka PETM-i ehk paleotseeni-eotseeni soojusmaksimumi jäljed. Toona vallandus Atlandi
ookeani põhjaosa vulkaanipursetest tohutu hulk kasvuhoonegaase. Atmosfääri paiskus
võrreldaval hulgal süsinikku, kui seda võiks inimtegevuse tõttu sajandi lõpuks õhku
jõuda juhul, kui inimkond jätkab samal kursil ega täida praeguseks antud kliimalubadusi.

Süsinikurikas atmosfäär kergitas globaalset keskmist temperatuuri viie kuni üheksa
kraadi võrra, muutes planeedi kliimat 150 000 aastaks. Hindamaks ökosüsteemide reaktsiooni,
keskendus teadlasrühm äsja mainitud fossiliseerunud lehtedele. Dunn lootis kolleegidega
[ajakirjas Science](https://doi.org/10.1126/science.aec4776) ilmunud töös hinnata
tolleaegse võrastiku tihedust ehk lehepindalaindeksit.

Rakkude kuju peegeldab üsna täpselt lehe kasvuaegseid valgustingimusi. Dunn selgitas
Science’i veebiuudistele antud kommentaaris, et varjulehtede ja päikeselehtede vahel
näeb selget erinevust isegi sama taime piires. Valguse poole sirutuvad varjulehtede
rakud jäävad mikroskoobi all piklikuks ja väljavenitatuks. Otse päikese käes küpsenud
lehtedel arenevad aga lühemad ja ümaramad rakud.

Teadlased kalibreerisid lehepindalaindeksi arvutamise meetodit esmalt tänapäevaste
proovidega. Uurijad kogusid selleks Lõuna- ja Kesk-Ameerika metsadest üle 40 erineva
pinnaseproovi. Leitud seos võimaldas täpselt sama matemaatikat rakendada ka 56 miljoni
aasta vanustel metsadel.

Teadlased kalibreerisid lehepindalaindeksi arvutamise meetodit esmalt tänapäevaste
proovidega Autor/allikas: Regan Dunn

Andmete põhjal läksid metsad iidsele kliimakriisile vastu sirge seljaga. Vahetult
enne järsku soojenemist saavutas Hanna basseini puude võrastik oma viimaste sadade
tuhandete aastate suurima tiheduse. Lopsakas kasv peegeldas süsihappegaasi esialgset
väetavat toimet. Taimedele soodne olukord kestis kliimamuutuse ajaskaalaga võrreldes
siiski väga lühikest aega. Kuumus ja põud nullisid süsihappegaasi kasuliku mõju 
üsna ruttu. Järgmise paari tuhande aastaga hõrenes metsade võrastik 61 protsendi
võrra ja uutes kasvutingimustes hakkasid puud massiliselt surema.

Taimestiku koosseis muutus samal ajal ulatuslikult. Varasemate jalakate, pähklipuude
ja sekvoiate sugulaste asemel võtsid võimust madalad sõnajalad. Veidi hiljem levisid
piirkonda erakordselt soojalembesed palmid. Sõnajalgade pealetung viitab autorite
sõnul ulatuslikule ökosüsteemi häiringule.

Puudekadu võimendas omakorda kogu kliimakriisi tsüklit. Mullastik kaotas oma varasema
stabiilsuse ja ohtralt süsinikku sidunud metsadest said hoopis süsinikuallikad. 
Jõed muutusid aga soojema ja niiskema atmosfääri mõjul laiemaks ning kandsid maastikult
minema suures koguses setteid.

Dunn nentis kolleegidega, et ajaloolise kliimakatastroofi ja tänapäeva vahel leidub
murettekitavaid sarnasusi. Lõppenud sajandil hakkas planeedi taimestik sarnaselt
iidsele perioodile lopsakamalt kasvama. Praeguseks maalivad satelliidiandmed vastupidist
pilti. Alates uue aastatuhande algusest on globaalne trend pöördunud lehestiku pruunistumisele.
Mitmed metsad kannatavad kuumastressi all ja näha on märke nende hääbumisest.

Talisas väljaandele Science, et taolist taandarengut märkavad teadlased praegu üle
kogu maailma. Tema sõnul tõukab liigne süsihappegaas planeedi temperatuuri üle kriitilise
füsioloogilise piiri, kus harjumuspärased taimed kasvada suudavad.

Vaatamata selgetele seostele ei kattu mineviku sündmused nüüdisajaga täielikult 
üks ühele. Soojusmaksimumi käigus vallandus gaas atmosfääri tuhandete aastate vältel.
Praegune fossiilkütuste põletamisest tulenev inimtekkeline heide paiskub aga õhku
suurusjärgu võrra kiiremini. Lisaks peavad tänapäeva metsad rinda pistma ulatusliku
raiega, mis vähendab ökosüsteemide vastupanuvõimet.

PETM-i järel võttis planeedi ökosüsteemide taastumine aega tublisti üle saja tuhande
aasta. Looduslik tasakaal loksus paika alles siis, kui kivimid soojemas kliimas 
kiiremini murenema hakkasid, mis tõmbas süsiniku õhust tagasi merepõhja setetesse.

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610110480/iidne-kliimakriis-kahandas-metsade-vorastikke-enam-kui-poole-vorra)

![]()