# Uuring: Malta napp toidubaas sundis kiviaja kütte pikkadele mereretkedele

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/214450
- Published: 2026-08-07T13:38:00+03:00
- Author: RSS

![]()

Kiviajal tillukesel Malta saarel elanud inimesed polnud merehädalised, vaid piirkonna
kütid-korilased oskasid juba ligikaudu 10 000 aasta eest merd künda. Hiljutine arvutimudelitel
põhinev töö osutab, et saare ja mandri vahel toimus juba toona püsiv liiklus.

Teadlased arvasid pikka aega, et avarad veteväljad kujutasid Euroopa varajastele
küttidele ületamatut väljakutset. Rannikust kaugel asuvaid saari suutsid selle vaatenurga
järgi püsivalt asustada alles hilisemad põlluharijad. Vanu tõekspidamisi sundisid
ümber hindama [möödunud aastal kirjeldatud](https://www.nature.com/articles/s41586-025-08780-y)
muistised, mille põhjal elasid kütid-korilased Maltal juba vähemalt 8500 aasta eest.
Esimesed põllupidajad jõudsid saarele tuhatkond aastat hiljem.

Leiud jätsid samas õhku võimaluse, et inimesed jõudsid saarele juba varem, enne 
kui seda Sitsiiliaga ühendanud maismaasild Vahemerre uppus. Liverpooli ülikooli 
ja Max Plancki instituudi teadlased uurisid nüüd Vahemere minevikku. Teadlasrühm
võttis aluseks viimase 21 000 aasta kõrge eraldusvõimega kliimasimulatsioonid ja
merepõhja batümeetrilised kaardid. Kui jääaja haripunktis kattis suurt osa planeedist
paks jää, mis hoidis maailmamere veetaset madalana, siis kliima soojenedes kerkis
meretase halastamatult.

Arvutimudelid näitasid, et umbes 14 200 aastat tagasi kadus Sitsiiliat ja Maltat
ühendanud maismaasild lõplikult vee alla. Malta pindala kahanes väga lühikese ajaga
sadade ruutkilomeetrite võrra, ja keskmise kiviaja ehk mesoliitikumi asustuse ajaks
oleks pidanud Sitsiiliast saarele jõudmiseks ette võtma juba 80 kilomeetri pikkuse
meretee.

Saarerahva eluolust aimu saamiseks arvutasid teadlased välja iidse maastiku esmase
netoproduktsiooni ehk kohaliku taimestiku kasvukiiruse. Nad toetusid nn Miami mudelile,
mis seob taimekasvu peamiselt sademete ja temperatuuriga. Netoproduktsioon paneb
toiduahelale jäigad piirid ja määrab otseselt ära saare maksimaalse kandevõime. 
Tulemused näitavad, et saarerahvas pidi leppima äärmiselt kasinate oludega.

Uurimuse juhtivautori James Blinkhorni sõnul kahanes saare teoreetiline elanike 
arv maismaasilla uppumise järel hüppeliselt. Mudeli põhjal suutis Malta ökosüsteem
mesoliitikumi perioodil maksimaalselt ära toita 144 kuni 170 inimest. Bioloogiliselt
elujõuline asurkond vajab pikaajaliseks püsimajäämiseks aga mitmekesist genofondi
ehk vähemalt paari tuhandet inimest. Väiksemad isoleeritud kogukonnad oleksid sugulusaretuse
ja nappide ressursside tõttu paratamatult hääbunud.

Ometi elasid varajased asukad saarel edukalt vähemalt tuhatkond aastat. Blinkhorni
hinnangul välistavad arheoloogilised leiud üheskoos kasutatud mudelitega võimaluse,
et Malta asustasid maismaasilla uppudes lõksu jäänud inimrühmad.

Kohaliku kultuuri ja elujõu säilitamiseks pidid Blinkhorni hinnangul saarele pidevalt
saabuma uued inimesed. Regulaarne enam kui 80 kilomeetri pikkune retk oleks nõudnud
küttidelt-korilastelt erakordset osavust. Rändajad pidid ohutuks navigeerimiseks
hästi tundma hoovusi ja orienteeruma taevakehade abil.

Liiatigi leiutas inimkond teadaolevalt meresõitu hõlbustava purje alles aastatuhandeid
hiljem. Ohtlikud avamerereisid toimusid seeläbi ilmselt aerude ja algeliste puidust
paatide jõul. Teadlasrühma hinnangul võiks uute leidude valguses näha Vahemerd seega
juba kiviajal pigem laia ühendusteena kui ületamatu veetõkkena. Blinkhorni arvates
võis piirkond olla omamoodi varajase meresõidu häll, kust sai alguse esivanemate
ulatuslikum ülemeresidemete võrgustik.

Arvutimudelitel on samas omad puudused. Kliimaandmetele toetuv raamistik hindab 
toidubaasi peamiselt maismaataimestiku kaudu, arvestamata mereandide toiteväärtusega.
Arheoloogilised leiud toetavad siiski mudeli järeldusi. Väljakaevamised näitavad,
et Malta kütid toitusid valdavalt saarel elanud hirvedest ega püüdnud igapäevaselt
suures koguses kala.

Blinkhorn märgib kolleegidega, et Malta näide pakub ökoloogilise vastupidavuse seisukohalt
head õppetundi. Kliima soojenemine ja elupaikade kadu panevad planeedi elanikke 
proovile ka tänapäeval. Isegi kiviaja inimesed suutsid radikaalsete keskkonnamuutustega
edukalt kohaneda ja leida uusi võimalusi, kuidas ellu jääda.

Teadlasrühm kirjeldab oma arutluskäiku ja arvutusi [ajakirjas PNAS Nexus](https://kihulane.eu/doi.org/10.1093/pnasnexus/pgag234).

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610105062/uuring-malta-napp-toidubaas-sundis-kiviaja-kutte-pikkadele-mereretkedele)

![]()