# Miks ei suuda inimene telefoni käest panna ja skrollimist lõpetada

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/212134
- Published: 2026-07-31T14:22:00+03:00
- Author: RSS

* Marek Strandberg selgitab, miks inimesed ei suuda telefoni käest panna.
 * Põhjused on stressi leevendamine, automaatsed harjumused ja nõrk enesekontroll.
 * Teadmine nendest mehhanismidest võib tulevikus aidata luua tõhusamaid ravimeetodeid.

Miks sirutub käsi telefoni järele isegi siis, kui selleks pole tegelikku põhjust?
Marek Strandbergi sõnul kirjeldab värske teadusuuring kolme mehhanismi, mis hoiavad
inimesed lõputu skrollimise küljes. Telefon aitab hetkeks stressi maandada, harjumus
muutub kiiresti automaatseks ning väsinud aju ei suuda seda enam kuigi hästi pidurdada.
Nende tegurite koosmõju võib muuta näiliselt süütu tegevuse üllatavalt visaks harjumuseks.
Kas sama teadmine võiks tulevikus aidata sellest nõiaringist ka välja murda?

Marek Strandberg arutleb Indrek Vaheoja küsimuse üle: «Miks ei suuda inimene telefoni
käest ära panna?» Strandberg selgitab, et hiljutine saksa teadusuuring kirjeldab
kolme peamist mehhanismi, mis hoiavad inimest justkui telefoni külge naelutatult.

Esiteks kasutatakse telefoni ja eriti sotsiaalmeediat, skrollimist ja muud taolist
stressi leevendamiseks. Aju õpib kiiresti ära, et kui telefon on käes, saab sellest
lühiajalist leevendust, mistõttu käsi liigub justkui iseenesest telefoni järele.

Teiseks on inimestel tugev kalduvus harjumusi automatiseerida. Algul kasutatakse
telefoni teadlikult – näiteks info otsimiseks või teksti lugemiseks –, kuid peagi
muutub sellest automaatne tegevus: «käed sügelevad», haaratakse telefon ja hakatakse
seda lihtsalt mudima.

Strandberg seob selle inimkonna tehnoloogilise arengulooga: kogu tehnoloogiline 
evolutsioon ongi olnud asjade «mudimine» ja juhuslik avastamine. Ta toob kujuteldava
näite: meie kauge eellane istub, tunneb rahutust, võtab kivi, toksib sellega teist,
siis selle teise üks serv muutub teravaks ning selgub, et sellega saab lõigata –
kasvõi kogemata sõrme.

Selliste katsetuste ja automatismide kaudu ongi tehnoloogia arenenud. Tänapäeval
on aga «asjaks», mida pidevalt muditakse, just mobiiltelefon, mida toodetakse üli-
üli palju.

Kolmandaks mängib rolli enesekontroll. Inimesed teavad teadlikult, et lõputu telefonis
skrollimine ja tühja-tähja vaatamine ei ole hea harjumus, aga samas ei suuda nad
seda jätta.

Strandberg seob selle aju seisundi ja õppimisega: oleneb, mida me jälgime ja keda
jäljendame. Ta toob siia kõrvale jaapanlaste uuringu ajus oleva atsetüülkoliini 
taseme kohta. See aine soodustab erksust ja tegutsemisvalmidust. Kui atsetüülkoliini
tase on kõrge, on inimene motiveeritud, tema enesekontroll on hea ning ta suudab
halbade harjumuste korral käitumist muuta. Kui aga tase on madal – näiteks väsimuse
tõttu –, siis inimene ei suuda halba harjumust katkestada, isegi kui ta mõistab,
et see on kahjulik.

Nende kolme põhimõtte – stressileevendus, automatiseeruvad harjumused ja nõrk enesekontroll,
mille taga on ka aju keemia – koosmõju viibki selleni, et inimesel tekib krooniline
võimetus telefonist lahti lasta ja jätkuvalt niisama tühja skrollida. Strandberg
lisab, et neid mehhanisme teades võib-olla leitakse tulevikus mõni tõhus teraapia
või isegi ravi. Saade lõpetatakse tõdemusega, et pilt on selge, ning lubadusega 
naasta järgmisel nädalal uue teadusliku küsimuse ja vastusega.

_Kuku raadio rubriiki «Selge pilt» toetab teaduse populariseerimise riiklik projektikonkurss._

[Loe allikat](https://pmo.ee/8518791)