# Putukateadlane: parmudel läheb sel aastal päris hästi - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/212026 - Published: 2026-07-31T09:31:00+03:00 - Author: RSS ![]() Tänavune sademetevaene suvi pakub inimestele sääskedest oodatud puhkust. Valusamalt hammustavatel parmudel, kes sõltuvad suurematest veekogudest, läheb aga see-eest üpris hästi, kinnitab putukateadlane Urmas Tartes. Vereimejad ilmuvad sageli välja seal, kus jalutajad neid oodata ei oska, nii võivad otsida paksust metsast eemale lendavad putukad saaki ka asfaltteede kohal. “Paistab, et parmudel läheb päris hästi. Kui tavaliselt kohtan parme metsateel, siis eile läksin Lõunakeskusesse ja kohe parklas, keset heledat päeva, tuli üks kena hallivöödiline tegelane verd imema,” kinnitas Tartes saates “Vikerhommik”. Teadlane märkis, et putukate tajutav hulk sõltub tugevalt inimeste harjumustest ja ootustest. Pikk kuivaperiood jättis metsaalused sääskedest tühjaks ja inimesed harjusid putukavaba suvealgusega kiiresti ära. “Ilmselt paneme sel aastal parme rohkem tähele seepärast, et oleme harjunud sääsevaba olukorraga, kus keegi meid eriti imema ei tule. Seetõttu mõjub parmude rünnak ootamatult,” lisas Tartes. Kahe putukarühma arvukuse erinevus tuleneb otse nende vastsete kasvutingimustest. Kuigi kõik vees arenevad putukad vajavad paljunemiseks piisavalt niiskust, sõltuvad sääsed lumesulamisveest ja paduvihmadest tekkinud ajutistest loikudest. Sademetevaene varasuvi jättis nende väikesed kasvulavad armutult kuivaks. Teised vereimejad sirguvad stabiilsemates tingimustes ja elavad põuaperioodid hõlpsamini üle. Järvede ja tiikide paksus mudas areneb neist tugev lennuvõimeline põlvkond ja nende elutsüklit ei peata isegi raskemad ilmastikuolud. Tartes selgitas: “Parmud elavad püsiveekogudes, mis päris ära ei kuiva. Seal saavad nad tegutseda ja areneda. Kuna vastsed liiguvad, saavad nad veetaseme muutudes minna sinna, kus vett veel on.” Kasvukeskkonna kõrval määrab putukate lennuaktiivsuse õhutemperatuur. Mõlemad rühmad eelistavad tegutseda niiskemas õhus, kuid jahe ilm hoiab neid peidus. Kümne soojakraadi piir tähistab kõigile tiivulistele lennukeeldu. Õhu soojenedes ilmuvad esmalt välja sääsed. Kui termomeetrinäit tõuseb paarikümne kraadini, annab päikeselõõsk rohkem elujõudu ka suurematele putukatele. Tartes täpsustas: “Parmude puhul on rusikareegel umbes 20-kraadine ja soojem ilm. Kui sääsed enam ei lenda, alustavad parmud – see on nende gradatsioon.” Kuumas õhus tegutsev parm ründab ohvrit sääsest oluliselt robustsema suuaparaadiga. Erinev anatoomia selgitab, miks on parmuhammustus märksa valusam. Sääsk torkab naha sisse peenikese augu. Mikroskoopiline torge ei kahjusta kudesid kuigi palju ega lase verel nahale imbuda. Suurem putukas rebib aga ohvri naha sisse lahtise haava. Ta ei kasuta naha läbistamiseks peenikest nõela, vaid tegutseb märksa jõhkramalt. Vere kättesaamiseks peab putukas nahakoed füüsiliselt purustama. “Neil ei ole iminokka, vaid kärss ja selles asuvad lõuad. Nendega hammustab parm naha sisse augu. Et haavast immitsevat verd süüa, peab ta seda natuke lakkuma ja imema,” kirjeldas Tartes. Verd jahivad eranditult emased putukad, sest nad vajavad saaki munade arenguks. Seega imeb looduses verd vaid pool putukapopulatsioonist. Isased hoiavad imetajatest eemale ja toituvad peamiselt taimemahladest ning õienektarist. Taimne menüü muudab isased metsas inimestele täiesti märkamatuks. Süstemaatiliselt jagunevad Eesti parmud sõgelasteks, pimeparmudeks ja pärisparmudeks. Inimene kohtab metsas jalutades sageli kolmnurksete kollakate tiibadega isendeid. Tumedama kehaga pimeparmud lähenevad tihti hääletult ja maanduvad ohvrile märkamatult. Erinevad lennustiilid muudavad ka korraga kõigi putukate tõrjumise keeruliseks. Kaitsemeetmena soovitavad spetsialistid kanda heledaid riideid ja vältida tumedaid toone, mis tõmbavad soojaarmastavaid putukaid tugevalt ligi. Kõige rohkem kõhedust võivad aga tekitada valju suminaga lähenevad hiiglaslikud tiivulised. Nende suurus reedab tegelikud toidueelistused, mistõttu jätavad ehmatava välimusega hiiglased kahejalgsed metsaskäijad enamasti rahule. “Neid kõige suuremaid nimetatakse veiseparmudeks ja nad on tõesti peaaegu lapse pöidla suurused. Nagu nimigi ütleb, eelistavad nad imeda suurte loomade verd ning minu kogemuse järgi ründavad nad inimest suhteliselt harva,” lohutas Tartes. _Pildil: Kuigi eestlased tunnevad valdavalt tüüpilisi halle parme, ihaldavad meie verd ka näiteks parmlaste hulka kuuluvad kibunad._ [Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610099599/putukateadlane-parmudel-laheb-sel-aastal-paris-hasti) ![]()