# Uuring: põllumajandus vallandas ajalooliselt ennenägematu keelebuumi

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/210803
- Published: 2026-07-27T14:35:00+03:00
- Author: RSS

Tänapäeval räägib inimkond pisut enam kui 7500 unikaalset keelt, kuid aastatuhandete
eest oli see arv veel mitu korda suurem. Värskest [uuringust](https://www.science.org/doi/10.1126/science.adx4343)
selgub, et üleminek rändavalt eluviisilt paiksele põllumajandusele vallandas kultuuride
ühtlustamise asemel ajaloo suurima keelebuumi.

Ajakirjas Science avaldatud uuring pöörab senised arusaamad tsivilisatsiooni algusaegadest
pea peale. Töö põhjal langeb esimene tõsine keelelise mitmekesisuse kasv ajale, 
mil hakkasid tekkima esimesed varajased põllumajanduslikud kogukonnad. Tollel perioodil
loobusid paljud inimrühmad rändavast küttide-korilaste eluviisist. Inimesed jäid
paikselt elama väikestesse isoleeritud asulatesse, mis muutis ka inimestevahelist
suhtlusdünaamikat, vahendab [Nature](https://www.nature.com/articles/d41586-026-02279-w).

**Kadunud keelte jälil**

Erinevalt näiteks arheoloogidest, seisavad keeleajaloo uurijad silmitsi suurte takistustega.
Lausutud sõnadest ei jää maha kivistisi ega muid füüsilisi jälgi. Enne kirjaoskuse
ja savitahvlite teket kadus seega iga väljaöeldud lause kohe pärast selle kuuldavale
toomist igavikku. Taoliste lünkade tõttu lähevad ekspertide arvamused keelte mitmekesisuse
varajase arengu osas sageli lahku.

Arheoloogiliste tõendite nappuse tõttu teavad ajaloolased varasemate ajastute keelelisest
rikkusest üsna vähe. Tänapäevased uurimismudelid toetuvad paljuski tagasiulatuvatele
arvutustele, mis kujutavad uuringu kaasautori, Yale’i ülikooli lingvisti Claire 
Bowerni sõnul enamasti vaid umbkaudseid hinnanguid.

Selle lünga täitsid nüüd Bowern ja tema kolleegid värske uuringuga, mis kaardistas
keelelise mitmekesisuse arengut viimase 12 000 aasta jooksul. Alguspunktiks võttis
uurimisrühm viimase jääaja ligikaudse lõpu. Teadlased jagasid tollase oletatava 
maailma rahvaarvu samast etnilisest ja kultuurilisest taustast pärit küttide-korilaste
rühmade keskmise suurusega. Nendes rühmades oli keskeltläbi 800 liiget, kes rääkisid
eeldatavasti ühist keelt.

Rühma suuruse hinnang tugineb 20. sajandil läbiviidud Alaska põliselanike elukorralduse
uuringutele. Samuti arvestasid teadlased metoodikat koostades ülemaailmse ajaloolise
keelelise mitmekesisuse mustritega. Mudelite põhjal rääkisid jääaja lõpus elanud
rändavad korilased 3300 kuni 7800 keelt. Järgmise sammuna rakendas uurimisrühm statistilisi
mudeleid, et näha, kuidas keelepuu ajas edasi hargnes.

Kliima soojenedes muutus jääaja lõpus oluliselt ka ühiskondade struktuur. Rändavaid
kogukondi hakkasid asendama paiksed külad, millest said tuhandeid aastaid hiljem
rahvusriikide osad. Varasemates mudelites eeldati, et üht keelt kõnelevad inimrühmad
muutusid aja jooksul lihtsalt suuremaks ja ühtsemaks. Analüüs paljastas aga vastupidise
trendi.

Maaharimise laienedes hargnesid keelepuud üle kogu maailma tohutult. Bowerni hinnangul
oli see tingitud just paiksemast asustusest. Oma külla paigale jäänud inimesed suhtlesid
oma kaugemate naabritega varasemast tunduvalt vähem. Eraldatus soodustas uute murrete
ja täiesti eraldiseisvate keelte teket.

Samalaadseid mustreid näevad keeleteadlased ka praeguses maailmas. Näiteks Vaikse
ookeani saartel, Uus-Guineas ja Vanuatus, erinevad väikeste põllumajandusasulate
keeled naabrite omadest kardinaalselt. Samas piirkonnas elavate rändavate küttkorilaste
kõne kõlab aga hoopis sarnasemalt. Teadlaste sõnul toimivad eraldatud asulad otsekui
keeleliste inkubaatoritena.

**Keelerikkuse tõus ja langus**

Uuringu põhjal kõneldi aastatuhandete eest kümneid tuhandeid keeli ehk neid oli 
ligikaudu kümme korda rohkem kui viimase jääaja lõpus. Inimkonna keelerikkus saavutas
oma haripunkti umbes 2000 aastat tagasi. Sellele järgnes peagi aga järsk murrang.

Aastaks 1000 eKr hakkas keelbuum hoogsalt raugema. Kõigest tuhande aasta jooksul
hääbus ja suri välja suur osa tekkida jõudnud keeltest. Suure väljasuremislaine 
taga oli ilmselt võimsate ükskeelsete kultuurirühmade tõus. Laienevad impeeriumid
allutasid relvade ja vallutustega naabreid ning kaubanduse areng nõudis ühist suhtluskeelt.

Sama näeb tänapäeva maailmas. Ligikaudu viis miljardit inimest kasutab praegu iga
päev vähemalt üht maailma kümnest levinuimast keelest. Samal ajal sureb igal aastal
välja keskmiselt neli väikekeelt. Lähiminevikus nähtud languse peamiseks mootoriks
peavad teadlased kolonisatsiooni, mille käigus surusid tugevamad riigid põlisrahvaste
keeli teadlikult maha.

Teadlased rõhutavad, et arvutuste tulemuseks saadud suuri keelenumbreid tasub võtta
praegu veel hüpoteesina. Bowerni sõnul võisid keelte arvu dünaamikale jätta lisaks
põllumajandusele oma jälje ka ränne ja kliimamuutused. Lisaks andsid keelte hääbumisele
tõenäoliselt olulist hoogu sõjad ja konfliktid.

Olenemata matemaatiliste mudelite täpsusest annab uuring siiski aimu maailma kunagisest
keelelisest kirevusest. Kümnete tuhandete kadunud keelte sõnavara ja grammatika 
jäävad teaduse eest aga ilmselt igaveseks varjatuks.

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610087536/uuring-pollumajandus-vallandas-ajalooliselt-ennenagematu-keelebuumi)

![]()