# Venemaal elavaid seto mehi värvatakse Ukraina sõtta - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/20377 - Published: 2023-06-01T22:02:05+03:00 - Author: toomas ![]() Väikse seto rahva esindajaid on maailmas vaid veidi üle kümne tuhande: valdav enamus elab Eestis, Venemaal vaid 230 inimest. Setod ise räägivad, et seto keele kõnelejaid ja traditsioone järgijaid on umbes kolm tuhat, Venemaal sadakond. Nad rääkisid väljaandele [Pskovskaja Gubernija](http://gubernia-media-2.tilda.ws/seto), kuidas nad sõjaga kokku puutusid, miks nad kaaseestlastega üha vähem suhtlevad ja kuhu läheb riigilt nende toetuseks eraldatud raha. Seto rahvas elab mõlemal pool Eesti ja Venemaa piiri. Enamik neist on Eestis, umbes üheksa tuhat inimest. Venemaal erinevatel hinnangutel 250–300 inimest. Kõige rohkem Pihkva oblastis Petseri rajoonis – 100-170. Väikesed külad, kus setod veel elavad, jäävad teedest kõrvale. Üldiselt on setod kogukondlikud inimesed ja elanud alati tihedalt koos: kui lähestikku oli mitu setode asustatud küla, muutusid nad nulkadeks – nii nimetatakse külade rühma. Kuid mitmed ümberasustamise lained, sealhulgas aastatel 1949–1950 repressioonide ja küüditamise raames toimunud küüditamine Mordvasse ja Siberisse lõhestasid rahvast. Nõukogude võimu ajal elasid setod läbi palju katsumusi: nad armastasid naabreid aidata, kuid polnud valmis kolhoosidesse astuma ja kariloomi ära andma. Kommunismi tunnistamine on veelgi keerulisem: setod on üldiselt õigeusklikud, kuid jätkavad oma paganlike jumalate kummardamist. Seetõttu kutsutakse neid poolusklikeks. Jõudsime Sigovo külla, kus toimus iga-aastane festival „Setomaa. Perekonna koosolekud”. Nüüd on see rahva jaoks põhisündmus. Sel festivalil riietuvad setod traditsioonilistesse rõivastesse, naised kannavad hõbeehteid, mis peletavad kurje vaime. Naise ehete kaal võib ulatuda 15 kilogrammini. Siin, Sigovos on üksteise vastas kaks seto muuseumi– era- ja riiklik. Riiklik muuseum osutus suletuks – nagu tegelikult ka järgmisel päeval, kuigi graafik näitas tööaegu. See koosneb kahest majast, kus elasid setod. 62-aastane Sergei töötab peamaja esisel platsil: 20 aastat tagasi tuli ta Pihkva oblastisse Sahhalinilt ja nüüd töötab muuseumis poole kohaga. Ise venelane, aga abielus seto naisega. Ta teab seto kultuurist palju ning tema naine õpib koos lapselastega seto laule ja esineb koos nendega. Sergeil on kaks poega. 35 ja 36 aastat vanad: mõlemad sõjas. Sergei sõnul võisid nad väikerahva esindajatena (Venemaal tunnistati setod väikerahvaks 2010. aastal) loobuda, kuid otsustasid pärast kutse saamist sõtta minna. „Ma läheksin ise ka, aga nad ei võta mind minu vanuse tõttu. Üritasin vabatahtlikuks minna. Kahju, et mu pojad on seal ja mina siin,” räägib ta. Tõsi, Sergei teatab kohe, et sõda pole kellelegi vaja. Ukraina on tema hinnangul polügoon, kus vanad relvad „maha kantakse”, ja teles öeldi, et seal võitlevad Ukraina armee eest välismaised palgasõdurid. Sergei rääkis ka, et lisaks poegadele üritati mobiliseerida ka teisi selle ja teiste külade elanikke, peamiselt venelasi, aga väidetavalt põgenesid nad mobilisatsiooni eest välismaale. Sigovo lähedal asub Lõkovo küla, külas elab täna veidi üle 10 inimese. Nende seas on Nikolai ja Aleksander – parimad sõbrad, mõlemad setod. Aleksander, nagu ta ise ennast tutvustab, on tapamees – ta tapab sigu. Nikolail on suur hoov, kus on kaks maja – vana, kus elas tema pere, ja uus, mille ta ise ehitas. Nikolai jätkab ehitamist, nüüd aitab ta poega majas. „Sain Eesti passi juba 1993. aastal. Nii et ma uuendan kogu aeg. Käisin seal isegi pandeemia ajal, mul pole piiril probleeme,” räägib ta. Eestisse ta aga lõplikult lahkuda ei taha: siin on ta elanud peaaegu kogu oma elu, välja arvatud aeg, mil ta Tartu ülikoolis õppis. „Mu pojad elavad Pihkvas, kuigi vanim on Eestisse sisse kirjutatud, ja seal elavad alaliselt muud sugulased, igasugused nõod. Räägime omavahel tihti, aga kõike ei saa telefoni teel arutada. Kui ma külla lähen, siis räägime juba normaalselt.” Nikolail pole alles jäänud rahvariideid ja ehteid, kuid ta käib alati koos sõbraga puhkamas ja õhtuti räägitakse omavahel eranditult seto keeles. „Miks meil vene keelt vaja on?” naerab Aleksander. Nikolai kinnitab, et rahvaloendused ei valeta: Venemaale on jäänud umbes 250 setot, kuid paljud neist ei oska keelt, mistõttu nad tegelikult kultuuri ei säilita. „Ka minu pojad ei räägi, nad ei õppinud. Kui nad olid väikesed, naersid kõik: miks see vajalik on, me ei taha. Lõpuks teavad nad paari sõna. Ka seto asju polnud majja jäänud. Rätikud olid küll olemas, aga andsin Tatjana jaoks kõik muuseumile (Tatjana Ogarjova seto eramuuseum – toim).” Seto isikupära kohta ütleb riietus palju. Üks populaarsemaid ütlusi selle rahva kohta, mida internetist leiab: Seto naist kõigepealt kuuldakse ja siis nähakse. See on tingitud just hõbedast ehetest, mida nad kannavad. Naise peakatte järgi saab selgeks, kas ta on abielus, kas tal on lapsi ja kas ta võib isegi uuesti sünnitada. Samal festivalil valitakse ka setode kuningas. Ta valitakse aastaks. Valimised toimuvad järjekorra moodustamise teel. Iga kandidaadi taga on rivistatud inimesed, kes teda toetavad. Kes saab rohkem – temast saab kuningas. See püha on ühendav, kuna Eesti setod tulevad Venemaale. See traditsioon on nüüdseks välja suremas. Selle põhjuseks on Venemaa vallandatud sõda Ukraina vastu. Eesti setod ei taha Venemaale minna. Enne sõda Ukrainaga käisid seal Eesti setod, aga nüüd on Aleksander kurb: Petseri rajoonis pole peaaegu ühtegi Eesti-poolset hõimuvenda. „Jah, ja pühaderaha läheb kuskile kõrvale. Korraldajad on ilmselt kuskil peidus. Viimasel ajal on eestlasi tulemas umbes 20 ja varem 300-400! Ülejäänud on kohalikud, noh, keegi Siberist, põhjasetod,” ütleb ta nukralt. Nikolai meenutab, kuidas ta osales seto kuningate valimistel – setodel on selline traditsioon: viimati võitles ta krooni eest 2019. ja 2020. aastal. Viimati võitis tema kandidaat. Üks endistest kuningatest nimega Ahto on Nikolaiga siiani sõber, käivad üksteisel külas. „Eesti liigutab nüüd oma kuningaid. Meid poleks valitud,” ütleb ta juhtunu üksikasjadesse laskumata. Nikolai ja Aleksander räägivad sõjast vaoshoitult. „Kui mobilisatsioon oli, siis pojad kartsid ka, aga siis nad ütlesid, et neid, kellel on topeltkodakondsus, ei tohi võtta. Aga siis, kui rahvast polnud piisavalt, võtsid nad poisid Panikovitsast. Nad viisid ühe poja setode juurest ära,” räägib Nikolai. „Tundub, et ta töötab sapöörina, nad ei lähe kuulide alla, nii et sellega on praegu normaalne,” lisab tema hõimukaaslane. Suhted eestlastega halvenevad, jätkab Aleksander nukralt. Tema sõnul pole Venemaa numbrimärkidega Eestisse „väga hea” sõita. „Kui Võrru, siis on veel hästi, aga Tartusse või kaugemale, Tallinna, siis võidakse auto ära lõhkuda. Meil on suhtlus perega normaalne. Aga on veel üks näide: minu juurde tuli pastor, ta on seal Eestis, tegeleb seto asjadega ja algas vestlus (sõjast – toim). Hakkasin rääkima, et ukrainlased on ka süüdi, siis ta oli minu peale nii kuri ja läks ära ega rääkinud. Nemad on Ukraina eest väljas ja mina olen neutraalsem. Ma ei tea, keda nüüd uskuda. Minu poja sõber tuli Ukrainast, ütleb, et on täielik jama. Ta ütleb, et ärge uskuge neid, kes teles esinevad, neil tuleks näod üles lüüa. Täielik segadus seal. Ma ei vaata eriti uudiseid, mõnikord eestikeelseid, mida nad loevad vene keeles, aga enamasti vaatan filme, aga need on Vene TV-st.” Lõkovo setod suhtuvad Petseri rajoonis oma kultuuri säilimisse skeptiliselt. „Siin ei taha keegi elada. Läheb kümme aastat ja kedagi ei jää. Kõik muuseumivõrgud on riigi omad, seal on kõik venelased, kogu raha läheb sinna. Sealne direktor Natalja Dubrovskaja on selline, pagan küll … ,” – hoiab Nikolai end tagasi. „Lugesin siit, et Turtšak ja Vedernikov andsid setode rahvale 33 miljonit. Aga keegi ei näinud seda, kuhu see läks? Parklad aga ehitati. Kolm Kamazi veoautot tõid killustikku– kaheksa miljonit. Öeldi, et osteti traktor ja buss. Nii et see traktor kaevas mulle kunagi aia ja seda tuli remontida. Siis niitis ta heina, läks jälle katki ja ma ei näinud teda enam. Buss vedas Peterburi kapsast ja porgandit ning see läks sõidu ajal mädanema. Nägin teda ainult kaugelt, isegi ei sõitnud sellega,” lisab Aleksander õli tulle. Nikolai püüdis kunagi töötada riiklikus Seto muuseumis: ta visati sealt välja pärast seda, kui ta kirjutas Eesti ja Venemaa võimudele kaebusi ülikalli iluremondi kohta.„ Selle küsimuse [setode raha kohta – toim.] tõstatasin ka kohtumisel kuberneriga Petseris. Rääkisin talle kõik ära ja neli meest tulid suitsupausi ajal minu juurde ja küsisid: kas sul on rohkem vaja kui kellelgi teisel? Kas soovite koju naasta? Ütlesin, et tahan, nad ütlesid: noh, mine siis,” rääkis Aleksander. Lõkovo lähedal päris piiril asub Panikovitsa küla: seal paistab suur helepunane maja. Selles elab seto Aina Pavlovna kogu oma suure perega. „Nüüd tullakse meile Eestist, kuid vähem kui varem. Mul on Eestis sõpru. Suhtleme nendega telefoni teel. Meil on siiani head suhted, oleme terve elu sõbrad olnud. Kunagi käisin puhkusel, kuid nüüd pole mu tervis endine, nii et see on haruldane. Mina räägin seto keelt, aga sugulased ei taha. Minu lapsed, kui nad olid väikesed, õpetasin neid ja nad vastasid mulle: ema, me oleme venelased. Ja nüüd nad kahetsevad, ütlevad, et oli vaja õppida,” räägib ta. Aina sündis Eestis märtsis 1945 ning aasta hiljem naasis tema ema koos tütrega Petseri rajooni territooriumile. Nüüd ei oska ta ise vastata, kumma seto hulka ta kuulub: kas eesti või vene. Aina Pavlovnal pole setode rõivaid alles – ta kinkis need ristitütrele. „Aga üldiselt on meil kõik sõbrad – nii Eestiga kui ka kohalikud omavahel. Jah, ja meid oli siin kunagi palju … Siin elas mu õde lähedal, kuid ta suri aasta tagasi.” Riikliku Seto Muuseumi vastas seisab majake, mille taga on päevinäinud ait. Maja juurde viiva tee ääres on roostes silt: _seto museum_. Ait ongi seesama seto muuseum. Seda juhib Tatjana Ogarjova, Sigovo küla esimene venelasest elanik. Tema muuseum on avatud vaid laupäeviti ja pühapäeviti ning eelneval kokkuleppel sagedamini, sest Ogarjova on „inimestest juba väsinud”: tal läheb üheksas kümnend. Erinevalt oma sõpradest suhtub Ogarjova konflikti Ukrainaga ühemõtteliselt. „Loodan, et olete sõja vastu,” küsis ta meilt karmilt pärast seda, kui oli meid majja lubanud. Kuid ta jäi vastusega rahule. „Riigimuuseumis räägitakse, et 1950ndatel aastatel sõitsid setod sõbralikult õppima. Tegelikult oli kolm küüditamist: algul Siberisse, siis lahkusid setod ise: neid hoiti kolhoosides praktiliselt ilma palgata. Setodel oli alati individuaaltaluniku mentaliteet, nad ei andnud ära hobuseid, tööriistu – nad varjasid neid. Nad ütlesid oma lastele – põgenege siit, siin pole midagi teha. Meie külla setosid ei jäänud, kuigi see oli tihedalt maju täis ja kuulus nn nulka. Siia elama asudes olin esimene venelane, see oli 1987. aasta. Siis ma ei teadnud ühtegi setot,”räägib Ogarjova. Ta meenutab, et Sigovo hakkas tühjenema 1998. aastal: siis tekkis lõpuks piir Venemaa ja Eesti vahele. Tatjana Nikolaevna töötas koolis muusikaõpetajana. Setodest on esimene mälestus selline, et teda aidati küttepuid vedada. „Setod on väga kogukonnainimesed ja neile meeldis aidata: kui mul küttepuid polnud, jagasid nad minuga. Mäletan, et kolhoosis väljastati tunnistus – metsamaterjali omale kohaletoomiseks. See, et te aru saaksite, andsid nad kuskile kaugele krundi, kust peate ise raiudes puud tooma. Noh, lund juba sajab ja ma pole ikka veel midagi võtnud. Siis tulid mu seto naabrid ja küsisid: noh, Tanja, kus su pikap on? Andsin neile tõendi, nad võtsid traktori ja tõid selle mulle.” Sellest ajast peale on Ogarjovast ja setodest saanud enamat kui lihtsalt sõbrad. Ta meenutab, et Sigovo külas elas siis 24 seto perekonda: omal ajal olid kõigil loomad: lehmad, kanad, sead. Setod tundsid uhkust selle üle, et on head loomakasvatajad ja põlluharijad. Nüüd võib Sigovos vaid mahlakate ja kõikvõimsate umbrohtude üle uhkust tunda … Erilise soojaga meenutab ta, kuidas setod õlut valmistasid. „Seal oli hiiglaslik vaat, selle ümber kogunesid mehed ja mind kui külalist lubati ka. See õlu oli erakordne. Tumedad, hapukad, mõned väga lõhnavad ürdid,” meenutab ta. Tatjana Ogarjova muuseum tekkis 1994. aastal, mil alustati Venemaa ja Eesti vahelise piiri väljaehitamist. Muuseum koosneb kahest osast: esimene on taastatud seto tuba ja teine on ??riietus mannekeenidel seljas. „Seal oli üks vanem mees Kolja Taper: ta teadis kõiki seto traditsioone. Kui ta läks välja niitma, siis ainult valge särgiga. Ja 1994. aastal ütles ta, et rahvas on ära läinud ja varsti pole enam kedagi. Ja tegelikult on kõigil kodudes haruldasi muuseumieksponaate. Lahkujatele ütles ta, et jätku midagi: rätikud, nõud, mida iganes. Ja siis pandigi minu lauta lauad… Ja nii saigi alguse muuseum. Arvutit mul siis ei olnud ja mõned turistid kirjutasid turismikaardile, et mul on siin etnograafiline seto muuseum. Ja vaikselt hakkasid peale seda tekkima turistigrupid.” Hiljem tulid taanlased Sigovosse ja tegid muuseumi jaoks brošüüri, kus oli kirjas, et tegemist on Tatjana Ogarjova eramuuseumiga. „Irboska muuseumi direktor Panov ( mille baasil praegu tegutseb riiklik Seto Muuseum) märkas seda ja sai aru, et ka tema peab seda tegema. Vot see direktor tuli minu juurde ja küsis kultuuri kohta. Mu sõber hakkas riigimuuseumi juhtima ja mina olin teadur, arendasin ekskursioone– see oli 99. aasta. Kahe aasta pärast lõpetasin töö, sest mul oli juba oma muuseum.” Hiljuti kinkis Tatjana Ogarjova osaliselt oma kollektsiooni riigimuuseumile: enamasti rasked ja raskesti hooldatavad eksponaadid. Mis saab seto muuseumist, aga ka inimestest endist, ei oska keegi ennustada. #wpdevar_comment_1 span,#wpdevar_comment_1 iframe{ width:100% !important;} #wpdevar_comment_1 iframe{max-height: 100% !important;} (Külastatud 1 korda, 1 külastust täna) ### _Loe lisaks_ [Loe otse allikast](https://eestinen.fi/2023/06/venemaal-elavaid-seto-mehi-varvatakse-ukraina-sotta/)