# Tume elurikkus aitas lahendada Darwini 160 aastat vana mõistatuse

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/197396
- Published: 2026-06-15T11:37:00+03:00
- Author: RSS

![]()

Tartu Ülikooli külalisteadlase juhitud töörühm [leidis](https://www.pnas.org/doi/10.1073/pnas.2604929123)
lahenduse, kuidas hinnata, millised liigid uues elupaigas püsima suudavad jääda.
Leid aitab edaspidi hinnata, kuidas ökosüsteemid kliimamuutusele reageerivad.

Rahvusvaheline teadlaste töörühm, kuhu kuulusid teiste seas Tartu Ülikooli külalisdoktorant
Wen-Gang Zhang ja botaanika professor Meelis Pärtel, leidis uue lahenduse ühele 
ökoloogia pikaajalisemale vaidlusküsimusele: Darwini naturaliseerumise paradoksile.
See käsitleb küsimust, millistel liikidel on kõige suurem tõenäosus uues elupaigas
püsima jääda. 

Charles Darwin pakkus üle-eelmisel sajandil välja kaks vastandlikku ennustust. Ühe
järgi on uude keskkonda jõudval liigil suurem võimalus püsima jääda siis, kui ta
on kohalike liikidega lähedases suguluses ja seega sarnaste keskkonnanõudlustega.
Teise ennustuse järgi peaksid edukamad olema hoopis kaugema sugulusega liigid. Nemad
kasutavad teistsuguseid ressursse ega konkureeri kohalike liikidega nii tugevasti.
Ökoloogid on rohkem kui 160 aastat vaielnud, millal kehtib üks ja millal teine seletus.

Nüüd leidsid uue uuringu autorid, et vastuse Darwini paradoksile annab tume elurikkus
ehk liigid, mis võiksid mingis paigas elada, kuid mida seal tegelikult ei esine.
Koos kohalolevate liikidega moodustab tume elurikkus uurimisala liigifondi – teisisõnu
kõik liigid, mille jaoks elupaiga tingimused on põhimõtteliselt sobivad. Samuti 
võimaldab see hinnata eluskoosluse täielikkust. Viimane näitab, kui suurt osa võimalikust
liigifondist uuritav ökosüsteem tegelikult sisaldab.

Professor Meelis Pärteli sõnul oli uuringus kasutusel erakordselt hea mudelsüsteem.“
Meie käsutuses oli Rootsi järvede 340 aasta pikkune andmestik, mis sisaldab nii 
õnnestunud kui ka ebaõnnestunud kalade asustamisi. Sellised andmed võimaldavad haruldase
täpsusega uurida, millised tegurid määravad liikide püsima jäämise,” sõnas ta.

Tulemustest nähtus, et järvedes, mis sobisid vähematele liikidele, ent kus oli kohal
suurem osa kõigist seal elada võivatest liikidest, osutusid edukamaks kohalikele
liikidele sarnased liigid. Seevastu järvedes, mis kõlbasid elupaigana rohkematele
liikidele, ent kus neid oli kohal suhteliselt vähem, osutusid edukamaks liigid, 
kes kasutasid kohalikest erinevaid ressursse. 

Seega sõltub Darwini paradoksi lahendus sellest, kui palju liike võiks piirkonnas
põhimõtteliselt elada ja kui suur osa neist seal tegelikult esineb. Oluline on, 
et pelgalt kohalolevate liikide arv selliseid seoseid ei paljastanud. Määravaks 
osutusid hoopis just tumeda elurikkuse abil hinnatud liigifond ja eluskoosluse täielikkus.

Professor Pärteli sõnul näitas uuring, et tume elurikkus pakub uue teoreetilise 
raamistiku liikide leviku ja koosluste kujunemise mõistmiseks. See aitab tema sõnul
ühendada seni vastuolulisi tulemusi ning parandada prognoose selle kohta, millised
liigid suudavad uutes tingimustes püsima jääda.

“Kuna kliimamuutused, liikide levilate nihkumine ja inimtegevus kujundavad üha enam
maailma elustikku, pakub tume elurikkus uut võimalust hinnata, kuidas ökosüsteemid
neile muutustele reageerivad,” seletas ta. Professor lisas, et selline lähenemine
võib aidata paremini suunata looduskaitset ja ennustada elurikkuse muutusi kiiresti
muutuvas maailmas.

Töörühm avaldas oma uuringu [Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes](https://www.pnas.org/doi/10.1073/pnas.2604929123).

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610055400/tume-elurikkus-aitas-lahendada-darwini-160-aastat-vana-moistatuse)

![]()