# Juuniküüditamise ohvriks langesid peamiselt arreteeritute lapsed ja pereliikmed

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/197137
- Published: 2026-06-14T07:08:00+03:00
- Author: RSS

Siinne artikkel on pühendatud 1941. aasta juuniküüditamise 85. aastapäevale ja võtab
põgusalt kokku praeguse uurimisseisu, asetades toimunu ühtlasi laiemasse ajaloolisse
konteksti, kirjutavad Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Peeter Kaasik ja juhatuse
liige Meelis Maripuu^(1) [ajalookultuuri ajakirjas Tuna](https://tuna.ra.ee/).

 1. aasta 23. augustil sõlmitud Hitleri-Stalini pakt ja selle salaprotokollid avasid
    tee Teise maailmasõja vallapäästmisele Euroopas. Saksamaa sissetungiga Poolasse
    käivitusid septembris paralleelsed operatsioonid mitmel rindel. NSV Liit vallutas
    aastatel 1939–1941 esmalt Saksamaaga kokkulepitud osa Poolast ja tüki Soomet, hõivas
    seejärel Eesti, Läti, Leedu ning osa Rumeeniast. Okupeeritud alad oli vaja terrori
    toel kindlamalt NSV Liiduga liita ja alustada nende sovetiseerimist.

Eestis kureeris 1940. aastal Moskva emissarina okupatsioonivõimude tegevust Stalini
üks lähemaid käsilasi, ÜK(b)P KK1 sekretär Andrei Ždanov. Tema jooksvalt koostatud
märkmetes leiab muu hulgas salapärase sõnapaari Эстонцев в Сибирь (“Eestlased Siberisse”).
^(2) Seda märkust on hiljem mõnevõrra meelevaldselt tõlgendatud, nagu olnuks juba
1940. aasta juunis kindel plaan siin massiküüditamine läbi viia. Hoolimata Ždanovi
mõjukast positsioonist ei olnud see tema otsustada ja juunikuus kindlat plaani igatahes
veel polnud.

Teisalt oli ta kahtlemata üks NSV Liidu informeeritumaid inimesi ning varasemale
traditsioonile tuginedes oskas kindlasti eeldada, et Eestis massiküüditamine varem
või hiljem läbi viiakse.^(3) Mingit suurt ettenägelikkust polnudki ju vaja, sest
1939. aastal vallutatud Ida-Poolas (NSV Liidu vaates Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene
aladel) viidi küüditamine läbi juba 1940. aasta esimeses pooles, kui veebruarist
juunini deporteeriti sealt umbes 276 000 inimest.^(4)

---

_Lisaks saab **[ajakirjas Tuna](https://tuna.ra.ee/2026-2/tuna-2-2026/)** lugeda
riigiorjandusest Nõukogude Liidus, naisluuraja Mary Elfriede Pollocki elust 1917.
aastal Stockholmis ja Eesti demokraatia aluste kujunemisest._

---

Mis olid Jossif Stalini pikemad plaanid, pole täpselt teada, kuid kindlasti polnud
need rahumeelsed.^(5) Massiküüditamised eeldatavalt vaenulikul territooriumil või
tulevase rinde lähitagalas olid selles kontekstis vajadus “puhastada” tulevase rinde
tagala “nõukogudevaenulikust elemendist”.

Aastatel 1936–1952 saadeti ebasobiva sotsiaalse või kultuurilise päritolu või poliitiliste
vaadete alusel oma kodukohast, enamasti äsja läänepiiridel vallutatud aladelt, tuhandete
kilomeetrite kaugusele Ida- ja Kesk-Siberisse või Kesk-Aasiasse kokku üle kolme 
miljoni inimese. Seejuures saadeti kaheksa rahvust oma kodumaalt välja_ in corpore_,
neist üks kristlik, üks budistlik ja ülejäänud kuus moslemid. Nõukogude Liidu 2,5
miljonit juuti päästis sellisest saatusest üksnes Stalini surm 1953. aasta märtsis.
^(6)

Küüditamist põhjendati 1957. aastal ilmunud Eesti NSV ajaloo üldkäsitluses järgmiselt:

> 1941. aasta kevadel avastasid riikliku julgeoleku organid mõned hitlerlike salakuulajate
> ja diversantide pesad. Nõukogude võim oli sunnitud tarvitusele võtma abinõud sellise
> vaenuliku tegevuse lõpetamiseks. Üks nädal enne fašistliku Saksamaa kallaletungi
> NSV Liidule saadeti Eesti NSV-st välja osa reaktsioonilisi tegelasi ja teisi nõukogude
> võimule vaenulikke elemente. [- – -] See sundkorras ümberasustamine teostati sõjaohu
> tõttu kiirustades. Seepärast esines siin ka eksitusi. Välja saatmata jäi rida 
> ilmselt kontrrevolutsiooniga tegelevaid isikuid, kuid teiselt poolt oli evakueeritute
> seas ka selliseid inimesi, kelle käitumine ei tinginud niisuguste abinõude rakendamist.
> ^(7)

Nagu näha, esitati siin NLKP XX kongressi^(8) tuules mokaotsast näiliselt ka kriitikat
alusetute repressioonide osas, kuid asja mõte oli siiski selles, et suurem osa “
vaenlasi” jäi kiirustamise tõttu välja saatmata. Enam-vähem samasugune sõnakasutus
jäi domineerima läbi kogu Nõukogude okupatsiooni perioodi ja tänapäevalgi leiab 
õigustusi või hinnanguid, et küüditamisoperatsioonid olid tingitud “sõjalisest hädavajadusest”.

Selle, enamasti tagantjärele esitatud loogika kohaselt oli NSV Liit küll “rahuarmastav
riik, keda sõda tabas täiesti ootamatult”, kuid küüditamisoperatsioonid äsja vallutatud
aladel olid sama hästi kui vältimatud just nimelt tulevast sõda silmas pidades. 
Kohe pärast 1941. aasta juuniküüditamist agitaatorid sõjaohtu mõistagi ei rõhutanud
ja toimunu põhjenduseks toodi üldistavalt “klassivõitluslik hädavajadus”. Sõja puhkemisel
lisati sellele ka sõjaline hädavajadus ning küüditatute kohta kasutati eufemistlikku
nimetust “sundevakueeritud”.^(9)

Niisiis, 1941. aasta suurküüditamised algasid vahetult enne Saksamaa ja NSV Liidu
vahelise sõja puhkemist: 22. mail Lääne-Ukrainas,^(10) 12. ja 13. juunil Moldovas(
Bessaraabias) ning 13. juuni ööl vastu 14. juunit Balti riikides. Viimasena viidi
kavandatu ellu 20. juunil Lääne-Valgevenes.^(11)

Kui palju nende operatsioonidega kokku inimesi välja saadeti, ei ole täpselt teada.
Vene ajaloolane Aleksandr Gurjanov pakub, et 1941. aasta mais ja juunis deporteeriti
neilt läänepiiridel vallutatud aladelt umbes 106 000 inimest, neist umbes 87 000
saadeti asumisele ja 19 000 (u 18 protsenti) arreteeriti operatsiooni käigus.^(12)

Eestist küüditati Gurjanovi arvutuste kohaselt 10 016 inimest. Kohe tekib aga küsimus:
kas nende hulka on arvatud ka paar-kolm nädalat hiljem Lääne-Eesti saartelt küüditatud
inimesed, keda on mõnikord käsitletud koos juuniküüditatutega?

Järgnevas käsitluses keskendutakse juunis ellu viidud operatsiooni ettevalmistamisele
ja läbiviimisele. Küüditatute edasist teekonda Siberisse ja sealviibimise aega puudutatakse
vaid põgusalt – see vääriks omaette käsitlust. Samuti vajaks eraldi ülevaadet juulis
Lääne-Eesti saartel läbiviidud operatsioon, sest seda võiks käsitleda ka äraspidise
interneerimisena juba sõja tingimustes. Ühtlasi püütakse olemasolevate allikate 
valguses saada selgust küüditatute koguarvus.

Erinevalt 1949. aasta märtsiküüditamisest^(13) pole 1941. aasta küüditamiste kohta
ilmunud akadeemilist monograafiat ega kogumikku. See ei tähenda, et teema oleks 
läbi uurimata.^(14) Uurimistulemused on lühiülevaadete, alapeatükkide ja peatükkidena
laiali arvukates kogumikes^(15), ajakirjades^(16) ja monograafiates.^(17)

Suure töö on allikmaterjali^(18), mälestuste jms kogumisel ja talletamisel ning 
küüditatute nimekirjade koostamisel teinud harrastusajaloolased^(19) ja represseeritute
ühendused.^(20) Kuna Eestis, Lätis ja Leedus (ning Moldovas) viidi operatsioon läbi
samadel alustel, siis leiab väärt allikmaterjali ka sealmail avaldatud monograafiatest
ja kogumikest.^(21)

**Küüditatute varased nimekirjad**

Küüditamise esmase uurimise ja ohvrite nimekirja koostamisega alustati tegelikult
juba kuu aega pärast operatsiooni. 7. ja 8. juulil 1941 jõudis sõjategevus Eestisse
ja neil aladel, mille Saksa väed olid vallutanud, alustasid kiiresti tegevust kohalikud
omavalitsusasutused, mille juurde moodustati suuresti kodanikualgatuse korras mitmesuguste
nimedega bürood, mis alustasid informatsiooni kogumist sõjakahjude ja punase terrori
ohvrite, sh loomulikult küüditatute kohta.

Septembri alguses koondati need kohalikud algatused Saksa julgeolekupolitsei kureerimise
alla ning moodustati Elmar Tambeki juhitav Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste
Registreerimise Keskus, millel olid osakonnad maakondades. Rohkem on institutsioon
tuntud saksakeelse lühendi ZEV^(22) järgi. Hiljem, Eesti Rahva Ühisabi koosseisus
kandis see nime Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Osakond.^(23)

ZEV oli 20. novembriks 1943 kogunud andmed 59 967 ära viidud või hukkunud isiku 
kohta, sealhulgas 10 205 inimest^(24) oli liigitatud küüditatuteks.^(25) Kogutud
materjalid jõudsid 1943. aastal ka Eestist välja ning olid välisesindajatele vajalik
materjal Eesti Vabariigi okupeerimise teema ülalhoidmiseks nii sõja ajal kui pärast
seda.^(26) Kuid sama oluline oli kogutud materjal Saksa propagandaaparaadile.^(27)

1941. aasta juuniküüditamine võeti põhjalikumalt kokku 1943. aastal ilmunud koguteoses“
Eesti rahva kannatuste aasta”.^(28) Koostamisel kasutati põhiliselt ZEV-i materjale
ning peatüki autorgi oli keskuse ametnik Evald Heinsoo. Käsitlus pole tänapäeva 
mõistes küll teaduslik, kuid kuna asja põhiolemus oli niigi selge, polnud vaja emotsionaalse
propagandavahuga üle pingutada. Hoolimata sellest, et nimetatud kogumik pidi täitma
olulist rolli ka Saksa antibolševistliku propaganda rindel, võib küüditamist puudutavat
teksti liigitada üsnagi asjalikuks.^(29)

Koguteose koostamisel tugineti ZEV-i materjalide kõrval Eesti Omakaitse kogutud 
tunnistustele ja dokumentidele,^(30) kuid kasutati ka mõningaid trofeedokumente,
mida originaalkujul tänapäeva uurijate käsutusse jõudnud ei ole.^(31) Kõrvutades
neid dokumente väheste säilinud originaalallikatega, võib sõnakasutuse, sisu ja 
tonaalsuse põhjal üsna kindlalt väita, et tegemist ei ole võltsingutega.^(32) Siiski
tuleb nendesse suhtuda teatud ettevaatusega, sest nende kasutamiseesmärk polnud 
kantud ainult ajaloolise tõe huvidest, vaid ka propagandistlikest eesmärkidest.^(
33)

ZEVi-i tööd küüditamisohvrite väljaselgitamiseks jätkas paguluses teoloog Vello 
Salo. Aastaid kestnud uurimistöö tulemusena ilmus 1993. aastal esimene 10 702 nimega
küüditamisohvrite nimekiri.^(34) Paralleelselt tegeles küüditamisohvrite väljaselgitamisega
1990. aastal tegevust alustanud Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB).

Võttes aluseks varasemad nimekirjad ja täiendades neid arhiivides oleva allikmaterjaliga,
ilmus 2001. aastal Leo Õispuu, Ülo Ojatalu jt koostatud täiendatud nimekiri 10 861
nimega.^(35) Raamatule on lisatud eessõna, mida võib ka 25 aastat hiljem pidada 
kõige põhjalikumaks ülevaateks 1941. aasta küüditamistest Eestis.^(36) 2015. aastast
täiendab ja korrastab ERRB kogutud materjale Eesti Mälu Instituut.^(37)

**Operatsiooni ettevalmistamine**

Millal täpselt hakati küüditamisoperatsiooni ette valmistama, pole teada. Soome 
ajaloolane Seppo Myllyniemi on oletanud, et tulevase küüditamisoperatsiooni ettevalmistamine
algas 1940. aasta sügisel pärast NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav
Molotovi 12.–13. novembril 1940 toimunud visiiti Berliini.

Sai ilmsiks, et senised liitlassuhted hakkasid geopoliitilise maailmajagamise käigus
murenema ning see võis olla üheks kaalukeeleks tulevas(t)e küüditamisoperatsiooni(
de) kavandamisel. Kuid Myllyniemi nentis, et see polnud peamine põhjus, sest sovetiseerimisprotsessi
nähtigi NSV Liidus ideoloogiliselt ette vägivaldsena ning tihtipeale oli see ennetava
iseloomuga.^(38)

Küüditamised olid Nõukogude Venemaal / NSV Liidus tavapärane poliitika mingi piirkonna
n-ö puhastamiseks “kahtlasest või ebausaldusväärsest kontingendist” või mingi eeldatavalt
suurt vastuseisu põhjustava algatuse läbisurumiseks, nagu oli olnud kollektiviseerimine
1930. aastate esimesel poolel.^(39)

Myllyniemi viide 1940. aasta sügisele kui operatsiooni ettevalmistamise algusele
on üldjoontes vastavuses muude tõenditega. Samal ajal hakati Eestis süstemaatiliselt
koondama kompromiteerivaid materjale tulevaste repressioonide tarbeks. Arhiividokumente
oli NSV Liidus repressioonide ettevalmistamiseks ära kasutatud varemgi, selle ajalugu
ulatub enamliku võimu esimestesse päevadesse. Mõistagi alustati kiirkorras “vaenlaste”
väljaselgitamist ka 1939/40. aastal vallutatud aladel.^(40)

1939. aastal seati NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) arhiivide peavalitsuses
sisse kartoteek kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi kohta, mida
hakati nimetama “poliitvärvingute kartoteegiks”. 23. oktoobril 1940 andis NKVD rahvakomissar
Lavrenti Beria välja käskkirja “Arhiivimaterjalide kasutamisest operatiiv-tšekistlikus
töös”. Selles kohustati arhiive välja selgitama kontrrevolutsioonilisi elemente.
Käskkirja alusel kinnitati 23. novembril 1940. aastal NKVD eriinstruktsioon kontrrevolutsiooniliste
elementide arvelevõtmiseks Ukrainas, Valgevenes, Moldovas, Karjalas, Lätis, Leedus
ja Eestis.^(41)

NKVD instruktsioonile järgnesid kohalike siseasjade rahvakomissaride vastavasisulised
korraldused, milles määrati üksikasjalikult kindlaks arvelevõetavate isikute kategooriad
ning arvelevõtmise kord.^(42) Vastavalt Eesti NSV Riigi Keskarhiivi erifondide osakonna
tööplaanile 1941. aastaks tuli n-ö operatiiv-tšekistliku töö tarbeks läbi töötada
esmajoones Kaitseliidu, kohtuministeeriumi, välisministeeriumi, prokuratuuri, sõjakohtute,
poliitilise politsei ja poliitiliste organisatsioonide materjalid.

1941. aasta jaanuarist maini võeti “poliitvärvingute” kartoteegis Eestis arvele 
37 794 isikut ja vastati päringutele 27 597 “kahtlase” isiku kohta. Kogutud materjal
oli eelinfoks nii arreteerimistele kui ka küüditamisnimekirjade koostamisele.^(43)

Niisiis kestis operatsiooni bürokraatlik ettevalmistamine üle poole aasta. Vahetu
otsus küüditamise läbiviimiseks Balti riikides vormistati 1941. aasta mai keskel
ÜK(b)P KK ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) ühismäärusena nr 1299-526ss.
Selleks ajaks oli NSV Liidu repressiivaparaat jagatud kaheks: siseasjade rahvakomissariaadiks
ja riikliku julgeoleku rahvakomissariaadiks (NKGB) ning ettepanekud tulevase küüditamise
asjus esitati mõlemas rahvakomissariaadis kooskõlastatuna.^(44)

Määrus nägi ette kahte liiki tegevused.

“Massioperatsiooni” raames tuli arreteerida vara konfiskeerimisega ja saata 5–8 
aastaks vangilaagrisse:

 * kontrrevolutsiooniliste parteide aktiiv ja nõukogudevastaste valgekaartlike organisatsioonide
   liikmed;
 * endised kaitsepolitseinikud, sandarmid, politsei juhtiv koosseis, vanglatöötajad
   ja reapolitseinikud, kelle kohta oli kompromiteerivat materjali;
 * endised mõisnikud, vabrikandid, kõrgemad ametnikud;
 * endised Eesti, Läti, Leedu ja Poola armee ohvitserid, kelle kohta on kompromiteerivat
   materjali;
 * kuritegevust jätkav kriminaalne element.

Asumisele saatmisele kuulusid 20 aastaks^(45):

 * punktide 1–4 isikukategooriate perekonnaliikmed;
 * “kontrrevolutsioonilistes natsionalistlikes organisatsioonides” osalenute perekonnaliikmed,
   kui perekonnapea ennast varjas või kui talle oli langetatud kõrgem karistusmäär;
 * Saksamaalt repatrieerunud isikud ja siinsed sakslased, kes olid soovinud repatrieeruda,
   kuid polnud seni lahkunud ja kelle kohta oli andmeid sidemeist välismaalastega.

Enamjaolt taandus nende isikute “süü” töötamisele Eesti Vabariigi erinevates julgeoleku-
või ametiasutustes või osalemisele (mittekommunistlikus) poliitilises elus.

Eraldi kategooriasse kuulusid veel tegevprostituudid, kes tuli saata administratiivkorras
viieks aastaks välja Põhja-Kasahstani.

Väljasaatmis- ja arreteerimisotsused pidi NKVD Erinõupidamine vormistama iga inimese
kohta tagantjärele vastavalt laagris või väljasaatmiskohas.^(46) NKGB omakorda pidi
välja töötama operatsiooni läbiviimise korra. Seda reguleeris NKGB rahvakomissari
asetäitja Ivan Serovi instruktsioon “Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust,
Lätist ja Eestist”.^(47)

**Küüditamisoperatsiooni läbiviijad**

Eelnimetatud ühismääruses 1299-526ss tehti Eesti, Läti ja Leedu kommunistlike parteide
keskkomiteedele ja kohalikele RKN-idele ülesandeks võtta enda peale nimetatud abinõude
juhtimine. Viivitamatult tuli asuda tugevdama tööd madalama astme partei- ja nõukogude
aparaadiga. See oli siiski eufemism ja kohalik aktiiv pühendati plaanidesse alles
vahetult enne operatsiooni.

NSV Liidu NKVD ja NKGB pidid liiduvabariiklikke allorganeid “abistama” määruse elluviimisel.
Sel eesmärgil suunati Balti riikidesse küüditamist organiseerima NKGB rahvakomissar
Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NKVD rahvakomissari asetäitja Viktor
Abakumov. Lisaks tuli operatsiooni läbiviimise abistamiseks saata kohapeale 208 
kõrgema julgeolekukooli eesti, läti ja leedu rahvusest kuulajat. Küüditamine tuli
läbi viia kolme päeva jooksul.^(48)

Küüditamise ettevalmistamine oli sel perioodil julgeolekuasutuste esmane prioriteet
ning sellest võtsid osa kõik Eesti NSV NKGB osakonnad, maakondlikud osakonnad ja
osaliselt ka Eesti NSV NKVD ja piirivalve operatiivosakonnad.

Operatsiooni vahetuks ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks moodustati Eestis vabariiklik
operatiivstaap, kuhu kuulusid riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, tema
asetäitjad Aleksei Škurin ja Venjamin Gulst ning siseasjade rahvakomissar Andres
Murro ja Eesti NSV NKGB 2. osakonna ülem Rudolf James.

Eraldi väärib esiletoomist 1941. aasta aprillis Eestisse suunatud Gulsti roll, kes
määrati operatiivstaabi liikmeks maakondlike erikomisjonide (troikade) juhtimise
alal. Viimaste ülesandeks oli omakorda küüditamise ettevalmistamine ja läbiviimine
maakondades. Eesti NSV NKVD ja NKGB 4. juuni ühiskäskkirja alusel moodustati 12 
maakondlikku^(49) troikat. Troika esimeheks määrati reeglina NKGB kohaliku osakonna
ülem ja liikmeteks tema asetäitja ja NKVD kohaliku osakonna ülem.

Troikade ülesandeks oli:

 * vormistada arreteerimisele ja väljasaatmisele kuuluvate isikute arvestustoimikud;
 * koostada operatsiooni operatiivplaan (7. juuniks);
 * välja töötada arreteeritute ja väljasaadetavate liikumise marsruudid (7. juuniks);
 * välja töötada abinõud vajaliku autotranspordi mobiliseerimiseks, operatiivkoosseisu
   majutamiseks ja toitlustamiseks;
 * välja valida nõukogude ja parteiaktiivi liikmed, kes osalevad küüditamise läbiviimisel.

Igasse maakonda saadeti praktilise abi osutamiseks üks kuni kolm Eesti NSV NKGB 
ja NKVD keskasutuse esindajat, kes vastutasid isiklikult küüditamise ettevalmistamise
ja läbiviimise eest.^(50) Maakondlike troikade tööst üksikasjalik ülevaade puudub,
sest Punaarmee ning partei- ja nõukogude asutuste taganemisel/evakueerimisel hävitati
enamik dokumentidest, mida ei jõutud kaasa vedada.^(51)

Erandiks on Pärnu. Juuli alguses kiirkorras põgenedes pandi kohalik NKGB hoone küll
põlema, kuid see ei hävinud täielikult. Poolpõlenud maja rusudest leiti Pärnu maakonna
troika protokollide kaust küüditamise eeltööde kohta.^(52)

Konvoeerimisel ja operatsiooni n-ö julgestamisel kasutati NKVD väeosade võitlejaid.
^(53) Põhijõuks oli NKVD 41. konvoibrigaadi 153. üksik konvoipataljon, mis formeeriti
1940. aasta sügisel ja baseerus Eestis. Pataljoni koosseisus oli kaks roodu (mõlemas
kolm rühma). 1941. aasta juunis “komandeeriti” terve pataljon küüditamisoperatsiooni
käsutusse.^(54)

Eesti NSV kohalik juhtkond pühendati küüditamisplaani üksikasjadesse alles 
2. juunil.
Kokku kutsuti EK(b)P KK büroo kinnine koosolek, kus osalesid lisaks kümnele KK büroo
liikmele ja liikmekandidaadile veel kaksteist “kutsutut”. Nende hulgas olid siseasjade
rahvakomissar Andres Murro, Eesti NSV raudteevalitsuse ülem Aleksei Melgunov, NKGB
rahvakomissari asetäitjad Škurin ja Gulst.^(55)

Lisaks oli kutsutute hulgas kaks salapärast tegelast – Nuskolov ja Kisseljov –, 
kelle eesnime ega ametikohta pole õnnestunud välja selgitada. Võimalik, et tegemist
oli Moskvast saadetud NSV Liidu NKGB ja/või NKVD emissaridega.

Koosoleku järel koostati neli erikausta paigutatud salajast otsust, dateeritud 2.,
10., 16. ja 17. juuniga, ilma et protokolli oleks kantud isegi päevakorrapunkti 
nimetust, kuid võib eeldada, et need olid seotud küüditamisoperatsiooniga.^(56) 
Eesti NSV juhtkonna ülesandeks sai kohaliku partei- ja nõukogude aktiivi kaasamine
operatsiooni läbiviimiseks.

Arvatavasti 11. juunil 1941 toimus Tallinnas EK(b)P linna- ja maakonnakomiteede 
sekretäride nõupidamine küüditamise küsimuses. Koosolekul tehti neile ülesandeks
koostada nimekirjad partei- ja komsomoliaktiivist, kes hakkaksid küüditamisel NKGB
operatiivvolinikke abistama. Lisaks jälgisid maakondades operatsiooni läbiviimist
EK(b)P KK esindajad, kes andsid aru EK(b)P KK I sekretärile Karl Särele.^(57)

**Kui palju inimesi kavatseti küüditada?**

1941. aasta kevadel ja suve hakul oli NKGB Eesti NSV-s arvele võtnud kokku 14 471
arreteerimisele või asumisele saatmisele kuuluvat inimest.^(58) Selliste operatsioonide
puhul oli iseloomulik, et lisaks “peamisele süüdlasele”, kes kuulus arreteerimisele
ja kelleks oli enamasti mees (perekonnapea), kajastusid väljasaatmistoimikutes ka
väljasaatmisele kuuluvad pereliikmed, sõltumata east, soost ja vanusest.

Kui arreteerimisele määratutele otsiti nende varasemast elust mõni “süütegu”, mis
oli vähemalt kirjeldatav tegevusena, siis 2/3 küüditamisele määratute peamine süü
oli olla lihtsalt “vale” perekonna liige.

Kuigi 1941. aasta küüditamisoperatsiooni käsitlevaid dokumente on uurijate kasutuses
märksa kasinamalt kui neid, mis puudutavad 1949. aasta märtsiküüditamist, saab säilinu
põhjal ülevaate dokumentidest, mille alusel väljasaatmine vormistati. Andmeid koguti
n-ö kompromiteerivate alade, s.o isikute kutsealade ja organisatsioonilise kuuluvuse
järgi.

Linnade ja valdade täitevkomiteed pidid kahtlaseks arvatute kohta edastama nende
isikuandmed: teabe nende hariduse, rahvuse, keeleoskuse, Vabadussõjast osavõtmise,
parteilise kuuluvuse, Kaitseliidust, Isamaaliidust ja vabadussõjalaste liikumisest
osavõtmise kohta, samuti poliitilise meelsuse kohta jne. Paljudel juhtudel on tehtud
järelepärimised Eesti NSV rahanduse rahvakomissariaadile, kust sooviti andmeid inimese
omandi, äride käibe ja sissetuleku kohta 1939. aasta seisuga.

Maapiirkondades päriti andmeid varandusliku seisu kohta ka valdade täitevkomiteedest.
Teavet tuli anda nii talu suuruse, loomade ja masinate arvu kui ka võõra tööjõu 
kasutamise kohta. Poliitiliselt kahtlustatavate kohta kogus NKVD/NKGB andmeid oma
agentuuri kaudu. Kahtlusaluseks võis sattuda ka pealekaebuse tõttu, kuid see polnud
siiski peamine tegur.

Osal juhtudel olid eelnevalt dokumenteeritud ka küüditatavate elukoha uste ja akende
asukohad, naabrite nimed jne. Vaatamata põhjalikule ettevalmistusele ilmnes küüditamise
käigus korduvalt, et teadaolnud aadressil otsitavaid isikuid ei ela, nad olid kas
surnud või järelümberasujana Saksamaale lahkunud. Üksikjuhtumite puhuks, kui eelinfo
alusel kardeti vastuhakku, oli olemas eraldi plaan, kuidas tegutseda, kuidas valvata
uksi ja aknaid jne.

NKGB kohalikud osakonnad koostasid kogutud materjalide alusel perekonna või üksikisiku
kohta märgukirja (memorandumi), mille pidanuks kinnitama riikliku julgeoleku rahvakomissar.
^(59) Memorandumis esitati isikuandmed, kokkuvõte kompromiteerivatest materjalidest
ning andmed perekonnaliikmete kohta. Selle alusel pidi maakonna troika tegema ettepaneku
perepea arreteerimiseks ja pereliikmete väljasaatmiseks. Otsuse pidi kinnitama vabariikliku
operatiivstaabi liige, kuid olemasolevate materjalide põhjal näib see olevat formaalsus,
millest kinni ei peetud.^(60)

14. juunil 1941. aastal NSV Liidu NKVD rahvakomissari Lavrenti Beria kinnitatud 
meetmete plaanis on Eesti, Läti, Leedu ja Moldaavia NSV-st väljasaadetava erikontingendi
koguarvuks märgitud 74 395 inimest. Eestist kuulus n-ö poliitilistel põhjustel väljasaatmisele(
sh osalt arreteerimisele) 13 780 inimest, kellele lisandus 691 kriminaalkurjategijat
ja prostituuti, kokku 14 471 inimest. 4665 arreteerida planeeritud perekonnapead
tuli suunata Starobelski laagrisse, kriminaalkurjategijad Ussollagi. 9115 Eestist
väljasaadetava perekonnaliikmete sihtkohaks määrati algselt^(61) Altai krai.^(62)

Kas kõik arvele võetud kavatseti tegelikult küüditada, jääb ebaselgeks. Ka koguarv
14 471 on tekitanud segadust koos väitega, et operatsiooni võiks eelnimetatud koguarvu
mittetäitmise valguses nurjunuks lugeda. Nii palju ilmselt siiski küüditada ei kavatsetudki,
sest nii plaanid kui ka sihtkohad muutusid kiiresti.

Punaarmee Lätist taganemise järel avastatud dokumentide hulgas oli väidetavalt 13.
juunil 1941 Moskvast Riiga ja Tallinna saadetud NSV Liidu NKVD rahvakomissari asetäitja
Vassili Tšernõšovi telegramm, millest selgub, et Eestist küüditatavate arvuks oli
planeeritud 11 102 inimest. Telegrammis märgiti, et arreteeritud perekonnapead tuleb
saata Babõnino ja Starobelski jaama, kriminaalkurjategijate lõpp-punktiks oli Solikamski
jaam Molotovi (Permi) oblastis ning suurem osa väljasaadetuist tuli Altai krai asemel
saata hoopis Kirovi ja Novosibirski^(63) oblastisse.^(64)

Alanud sõja tõttu muutus ka arreteeritute sihtkoht. Need, kes olid saadetud Starobelski(
ja Juhnovski) laagritesse või kes olid sinna teel, suunati ümber Sverdlovski oblasti
laagritesse (Sevurallag).^(65)

**Operatsiooni läbiviimine**

13. juunil algas transpordivahendite koondamine operatiivstaabi käsutusse, kontrolli
alla võeti kogu telefonivõrk. Sama päeva õhtul koguti kokku partei- ja nõukogude
aktiivi liikmed. Enamik neist ei teadnud, miks nad on koosolekule kutsutud, kuid
lahkuda ei lubatud enam kellelgi ja Nõukogude sõjaväelased piirasid majad sisse.
Kogunenutele teatati, et algab nõukogudevastase elemendi maalt väljasaatmine, mis
on tarvilik nõukogude korra kaitseks; sellele järgnes instruktaaž.

Operatsiooni läbiviimiseks moodustati neljaliikmelised operatiivgrupid, kellele 
välja jagatud materjalid sisaldasid operatiivplaani^(66); planke akti koostamiseks
läbiotsimise kohta ja väljasaadetava varanduse üleskirjutamiseks^(67); plank haiguse(
või raseduse) tõttu küüditatavate nimekirjast väljaarvamise jaoks. Koondaruande 
jaoks ette nähtud dokumendiplank mahutas maksimaalselt kolme perekonna andmed.^(
68)

Operatiivgruppide juhtideks olid enamasti NKGB operatiivtöötajad, kuid nende vähesuse
tõttu toodi neid juurde Leningradist või määrati NKVD töötajate ja piirivalvurite
hulgast. Liikmetena kuulusid operatiivgruppi tavaliselt üks kohalik kommunist (parema
puudumisel sobis komnoor), miilitsamees ja NKVD siseväelane. Arvukalt oli siiski
ka üsna juhuslikult operatiivgruppi sattunud töölisi ja teisi parteituid bolševikke,
keda okupatsioonivõim usaldusväärseks pidas.

![]()

Küüditatud saarlased 1942. aastal Kirovi oblastis Nagorski rajoonia Sinegorjes metsatööl.
Autor/allikas: Saaremaa Muuseum, SM F 3964:98 F

Küüditamisoperatsioon algas 14. juuni öösel kella ühe ja kahe vahel. Unest äratatud
inimesed koguti ühte ruumi kokku ning selgitati välja, kas keegi pereliikmetest 
on puudu. Seejärel loeti ette määrus, millega nad kuulutati nõukogudevastaste isikutena
väljasaadetuiks. Väljasaadetavate elukohad otsiti läbi ja koostati vastav akt.

Asjade kokkupanekuks anti aega kümmekonnast minutist paari tunnini. Juhendis oli
ette nähtud, et kaasa võis võtta 100 kg asju, kuid eriti täpselt seda ei järgitud,
ja mõni pere lahkus puupaljalt.^(69) Operatsiooni lõpetamisel vormistas grupijuht
maakonna NKGB osakonna ülemale aruande ülesande täitmise kohta. Selles näidati nimeliselt
ära operatiivgrupi koosseis, küüditatud või tabamata jäänud isikud, läbiotsimisel
ära võetud esemed, esinenud erakorralised juhtumid ja küüditatute üleandmine ešeloni.
^(70)

Perekonnad viidi pealelaadimisjaamadesse koos; arreteerimisele kuuluvate perekonnapeade
eraldamisest ei tohtinud ette teatada. Küll võis kahtlusi tekitada nõue, et perekonnapea
riided ja esemed tuli pakkida eraldi. Seda põhjendati desinfitseerimise korraga.
Sageli ei peetud instruktsioonist kinni, kaasavõetavad esemed läksid segamini jne.

Jaamas lahutati kinni võetud mehed perekondadest ning paigutati vagunitesse tähistusega“
A” (arreteeritud). “Segaduste” ärahoidmiseks väideti, et meeste eraldamine on ajutine
ja väljasaatmise sihtkohtades saavad perekonnad jälle kokku. Ülejäänud perekonnaliikmete
lahutamist tuli vältida, kuid sedagi tuli ette.^(71)

Kuigi operatsioon tuli läbi viia ootamatult ja kiiresti, ei suudetud planeeritud
ajakavast kinni pidada. Mitmel juhul jõuti küüditatavateni märkimisväärse viivitusega;
puudus oli transpordist ja personalist ning segadusi tekkis dokumentide vormistamise
ja vagunitesse mahutamisega. Instruktsioonide kohaselt ei võinud vagunisse paigutada
üle 25–30 inimese, kuid tegelikkuses tõusis see arv kohati 50-ni.

Ainult üks ešelon üheksast saadeti teele 14. juunil (Tallinnast), kõik ülejäänud
jõuti komplekteerida alles 17. juuniks. Seega seisid inimesi täis tuubitud vagunid
mitu päeva haruteedel ja konvoiväelased ei suutnud (kohati ilmselt ka ei viitsinud
või ei tahtnud) uudistajaid ja lähedasi/tuttavaid nendest eemal hoida.^(72)

Operatsiooni venimise tõttu jõudsid levida kõikvõimalikud kuuldused^(73) ja algas
massiline elukohtadest põgenemine, sh pages üksjagu neidki, kes polnud küüditamisnimekirjades.
Varjunute baasil kujunesid juuni lõpus välja relvastatud vastupanusalgad ning juuli
alguses, samaaegselt Saksa vägede edasitungiga, algas ülestõus sovetivõimu vastu.
^(74)

Küüditatutest maha jäänud varanduse kohta koostati nimekiri ning korter/maja anti
kas mõne teise majaelaniku või selleks määratud isiku valve alla.^(75) Eesti NSV
RKN 18. juuni korralduse kohaselt pidid küüditatute põllumajanduslikud hooned minema
põllutöö rahvakomissariaadi ning linnas asuvad elamud ja korterid kommunaalmajanduse
rahvakomissariaadi käsutusse.

Isiklik vara ning põllumajanduslik elus ja eluta inventar pidi minema realiseerimisele
küla usaldusmehe koostatud nimekirja alusel kümne päeva jooksul. Eelisostuõigus 
oli riigiasutustel ja n-ö töörahva organisatsioonidel. Tõukari ja väärtuslikumad
põllutööriistad tuli anda sovhoosidele ja masina-traktorijaamadele.^(76)

Realiseerimisel saadud raha tulnuks saata endistele omanikele,^(77) kuid seda teadaolevalt
siiski ei tehtud. Üsna suure osa maha jäänud vallasvarast tassis sovetlik aktiiv
lihtsalt laiali või tegid seda muidu huvilised.^(78)

**Eesti kaadriohvitseride küüditamine**

Omaette peatükk 1941. aasta küüditamise loos on Eesti kaadriohvitseride arreteerimine.
^(79) Sõjaväelise vastuluurega, tegevväelaste jälitamise ja arreteerimisega tegelesid
Punaarmees vastuluureosakonnad (eriosakonnad). Eesti kaadriohvitseride kohta käivate
andmete kogumisega ja küüditatavate nimekirjade koostamisega tegelesid Balti erisõjaväeringkonna
NKVD eriosakond (1941 märtsist kaitse rahvakomissariaadi 3. osakond), 22. (territoriaalse)
laskurkorpuse ning diviiside NKVD eriosakonnad (resp. 3. osakonnad).

Alates 1940. aasta sügisest koostasid eriosakonnad koostöös poliittöötajatega ohvitseride
meelsuse ja mineviku kohta eriteateid ning saatsid need korpuse eriosakonda. Massioperatsiooni
käigus arreteeritavate ohvitseride lõplik nimekiri pandi paika Balti erisõjaväeringkonna
3. osakonnas ja saadeti kinnitamiseks Moskvasse kaitse rahvakomissariaadi 3. valitsuse
ülemale Anatoli Mihhejevile. Viimane saabus Eesti, Läti ja Leedu ohvitseride küüditamisoperatsiooni
1941. aasta juunis isiklikult juhtima.

Eesti ohvitseride arreteerimise kohaks valiti endine Petseri Kaitseliidu maja, kuna
enamik eesti korpuse üksusi oli paigutatud Petserimaale suvelaagritesse. Erinevatel
ettekäänetel kutsuti oma väeosadest välja umbes 200 arreteerimisele kuuluvat ohvitseri.

Kaitseliidu majja kogunenud ohvitseridele anti teada, et nad on degradeeritud süüdistatuna
kontrrevolutsiooni organiseerimises ning kuuluvad arreteerimisele. Ohvitserid viidi
NKVD üksuse valve all Petseri raudteejaama ja pandi rongile. Rong sõitis kõigepealt
Riiga, kus võeti peale arreteeritud Läti ohvitserid, ja hiljem ka leedulased. Üle
Daugavpilsi ja Smolenski sõideti Babõninosse. Sealt edasi viidi vangid umbes 30 
km eemal asuvasse Juhnovski laagrisse.

Kui palju ohvitsere kokku küüditati, ei ole täpselt teada, sest kõiki tegevväelasi
ei vahistatud Petseris, vaid osa arreteeriti järgnenud päevadel ka Tallinnas, Tapal,
Võrus ja mujalgi. NKGB endi aruannete kohaselt oli küüditatud ohvitsere 224. Tegelikult
oli juuniküüditamise ajal ja järel arreteeritud tegevväelaste arv mõnevõrra suurem,
kokku kuni 300. Nendest kuni 240 arreteeriti Petseris, ülejäänud mujal Eestis.

Statistika mõttes on küsimus siinkohal selleski, keda pidada konkreetsemalt küüditamisoperatsiooni
käigus arreteerituks ja keda lugeda ohvitseriks, kuna Punaarmees ülendati rida eesti
allohvitsere ja sõjaväeametnikke ohvitserideks. Kohati on ohvitseride sekka arvestatud
eelnevalt reservi või erru saadetud ohvitsere ning enne või pärast massioperatsiooni
arreteeritud sõjaväelasi.

22. juunil 1941 algas sõda Saksamaaga ning leiti, et Juhnovski laager asub liiga
piiri lähedal. Vangid saadeti tagasi Babõninosse, kus nad pandi 30. juunil rongile
ja saadeti Krasnojarski tapilaagrisse. 28. augustil laaditi ohvitserid pargasele
ja veeti mööda Jenissei jõge põhja. Dudinka jaamas paigutati vangid lahtistele platvormidele
ja saadeti polaarjoone taha Taimõri poolsaarele Norillagi. Eluga pääses ja kodumaale
tagasi jõudis vaid paarkümmend ohvitseri.^(80)

**Küüditamine Lääne-Eesti saartel 1. juulil 1941**

Tihti peetakse juunikuise massioperatsiooni osaks ka juuli algul Lääne-Eesti saartel
toimunud järgmist küüditamislainet. Siiski oli sel puhul tegu iseseisva operatsiooniga.
^(81) 22. juunil viisid NKGB ja NKVD alanud sõjaga seoses Balti laevastiku sõjanõukogu
ettepanekul läbi täiendava küüditamise, mis sarnanes juuniküüditamisega, et “puhastada
tagala” strateegiliselt olulises piirkonnas – Lääne-Eesti saartel.^(82) Seda põhjusel,
et Nõukogude väejuhatus eeldas sakslaste pealetungi Eestisse saarte kaudu, nagu 
see oli toimunud Esimese maailmasõja ajal.^(83)

Pole täpselt teada, kui palju inimesi saartel juuli alguses küüditamiseks vahi alla
võeti. Ohvrite endi arvates võis selliseid inimesi olla kuni 1200, kuid tõenäoliselt
oli see arv siiski väiksem. Uurimine on seni kinnitanud, et operatsiooni käigus 
võeti kinni umbes 750 inimest.

Neist arreteeriti üle 200, viidi laevaga Leningradi ning saadeti seejärel Siberisse
või Kirovi oblastisse. Üle 500 naise ja lapse paigutati Tallinna lähedale Harku 
laagrisse. Nad vabanesid laagrist augusti keskel, kuna sakslaste edasitungi tõttu
polnud nende transport itta enam võimalik.^(84) Väike osa arreteeritud mehi viidi
ebaselgetel asjaoludel 17. augustil, vahetult enne sakslaste Tallinnasse saabumist
sealt Haapsallu, kust nad jõudsid tagasi oma kodusaarele.^(85)

**Küüditatute edasine saatus**

Teadaolevalt viidi küüditatavad 1941. aasta juunis Eestist välja 490 vaguniga üheksas
ešelonis (nr 286–294; nendest ešelon nr 286 kahes osas): üle Narva kolm ešeloni (
148 vaguniga); üle Irboska seitse ešeloni (342 vaguniga).^(86) Säilinud teekonnalehtede
kontsudest või saatekirjade dublikaatidest nähtub, et inimestega laaditud ešelonid
lähetati teele kui väikekiiruse kaubarongid. Kauba nimetuse all on märgitud: “Riikliku
Julgeoleku Rahvakomissariaadi transport Nr. … inimesed”. Kauba saajana esineb dokumentidel
NKVD nimi. Välja oli arvestatud ka veokulu.^(87)

Meditsiinipersonalina olid ešelonidega kaasas lühiajalised esmaabikursused lõpetanud
tüdrukud. Eeskirjas oli ette nähtud küll tasuta toitlustamine, kuid tegelikult ei
saanud seda keegi. Raha- ja toiduainete puuduse tõttu oli raskusi ka toidu saamisega
vagunipoest, mistõttu tuli eeskätt läbi ajada oma kaasa võetud toidumoonaga.

Enamik naisi ja lapsi saadeti Novosibirski ja Kirovi oblasti kolhoosidesse-sovhoosidesse
ja metsavarumispunktidesse. Süüa polnud saada sealgi: ka kohalik elanikkond vireles
näljas. Esimesed inimesed surid juba teel olles, sest küüditatute seas oli arvukalt
haigeid ja vanu inimesi, kes karmi teekonda vastu ei pidanud. Mitmed rasedana kinni
võetud naised sünnitasid vagunis, mis lõppes tavaliselt nii ema kui lapse surmaga.

Suremus oli eriti suur esimesel talvel, surijate seas moodustasid enamuse vanurid
ja lapsed. Küüditatuid, kes reeglite vastu eksisid, ootas arreteerimine ja sunnitöölaagrisse
saatmine. Vanemateta jäänud lapsed surid või sattusid lastekodudesse, kus nad venestati
ja kasvatati “nõukogude inimesteks”.

![]()

Küüditatutel algab sõit tagasi Eestisse Autor/allikas: Eesti Rahva Muuseum, ERM 
Fk 2977:636

Küüditatutel puudus tihti nii peavari kui ka toidunormid. Osa küüditatuid sooritas
nälja tõttu mõne pisikuriteo – varastas kolhoosi põllult kapsapea või pani rehepeksu
ajal tasku peotäie viljateri – ning neid karistati viieaastase vangistusega majandusliku
kontrrevolutsiooni eest. Mälestuste põhjal tegid seda tihtipeale väikelaste emad,
kelle lapsed pandi pärast ema arreteerimist lastekodudesse, kus säilis mingigi lootus
lapse ellujäämiseks.^(88)

Sõja-aastad olid küüditatutele kõige raskemad. Olukord paranes järk-järgult alates
1946. aastast. Samal ajal vabanesid vangistusest lühema karistusajaga perepead, 
kes said loa liituda oma perekonnaga. Väljasaadetuile anti ka luba töötada varem
keelatud ametites ja mõnel pool õnnestus neil ümber asuda kohtadesse, kus oli lihtsam
tööd leida.^(89)

Sõja järel algas ka äraspidine kodumaale tagasipöördumine. Nimelt said mingisuguse
bürokraatliku segaduse tõttu sõjajärgsel ajal loa koju tagasi pöörduda alla 18-aastased
lapsed, kellel oli Eestis sugulasi. Koos loata Eestisse põgenenud täiskasvanutega
võis tagasipöördunuid olla umbes 1000. See oli siiski ajutine ja peagi kuulutati
tagasipöördunud tagaotsitavateks.^(90) Nad võeti suuremas osas uuesti kinni ja saadeti
erinõupidamise või kohtu korraldusel tagasi, seekord juba määramata ajaks. Osa läks
arreteerimise kartuses ise tagasi.^(91)

1953. aastal suri Jossif Stalin, misjärel terroripoliitika kiiresti leevenes, kuid
väljasaadetuile ei toonud see luba kodumaale tagasi pöörduda. Esimese amnestiaga
1953. aastal vabastati küll kergemaid karistusi (kuni viis aastat) kandvad vangid,
naised, lapsed, rasedad, haiged ja puudega inimesed. Ka paljude teiste vangide karistusi
lühendati, kuid mitte nendel, kes olid süüdi mõistetud kontrrevolutsioonilistes 
kuritegudes (st § 58) või olid küüditatud.^(92)

Huvitava paradoksina pääsesid küüditatutest tihti kiiremini kodumaale 1941. aastal
arreteeritud ja laagris ellu jäänud “eriti ohtlikud kontrrevolutsionäärid”, kui 
nende karistusaeg lõppes. Meenutagem, et nende pereliikmed olid saadetud asumisele
tähtajatult.

Soovimatute isikute tagasisaatmise vältimiseks või selle edasilükkamiseks pidi Eesti
NSV siseministeerium eelnevalt kinnitama Eesti päritolu küüditatute vabastamiskorralduse.

Lisaks soovimatusele oma varasemaid kuritegusid tunnistada oli valitsevale režiimile
probleemiks asumisele või vangilaagritesse saadetud inimeste konfiskeeritud ja laiali
tassitud vara küsimus, sest rehabiliteerimise korral tulnuks see seaduse järgi tagastada
või kompenseerida. Nii jäeti vabastatavate inimeste puhul väljasaatmise “õiguspärasusele”
hinnang andmata ning vabastamine seoti keerukate ja vastukäivate bürokraatlike menetlustoimingutega
läbi eri ametkondade (ajutiste) komisjonide.^(93)

Koju naasvate inimeste arv suurenes alates 1956. aastast. See ei tähendanud aga,
et kõigil vabanenutel lubati Eestisse naasta. See keeld mõjutas eelkõige n-ö eriti
ohtlikke riiklikke kurjategijaid ja nende perekondi, kokku enam kui 2500 inimest.
^(94) Nende tagasipöördumine Eestisse sõltus Eesti NSV Ministrite Nõukogu või Eesti
NSV Ülemnõukogu Presiidiumi ja erinevate (ajutiste) komisjonide otsusest.

Viimased väljasaadetud vabastati teadaolevalt 1960. aastal, kuid kõik ei saanud 
ka siis koju tagasi pöörduda. Mõnel juhul kehtis tagasipöördumiskeeld kuni Nõukogude
aja lõpuni. Enamasti said elukohapiiranguga isikud küll elamisloa naaberpiirkondades,
näiteks Pihkva oblastis või Lätis.^(95)

**Küüditamise ohvrid**

Vahetult pärast juuniküüditamist esitas NSV Liidu NKGB minister Vsevolod Merkulov
17. juunil 1941 ÜK(b)P KK-le ja NSV Liidu RKN-ile ettekande, mille kohaselt küüditati
Eestist 9156 inimest, nendest arreteerituid 3178 ja asumisele saadetuid 5978.^(96)

Uurijad on korduvalt märkinud, et see arv on liiga väike. See oligi esialgne arv,
sest samal päeval sõitsid viimased ešelonid alles Eestist välja. Arvestades jaamades
valitsenud korralagedust, ei peaks seda ettekannet seega ühese täpsusega käsitlema.
Ešelone suunati ümber ja puhkenud sõja tekitatud segaduses (sh raudteel, kus prioriteediks
olid sõjalised veod) polnud veel 1941. aasta septembriski laagrites ja väljasaatmiskohtades
küüditatute arvu kohta täit selgust.

Näiteks kandis NSV Liidu NKVD GULAG-i töö- ja eriasulate osakonna ülem riikliku 
julgeoleku kapten Konradov 28. septembril 1941 ette, et Eestist väljasaadetuid oli
arvel 3668, mis tähendab, et ligi pooled väljasaadetud olid kuhugi kadunud.^(97)
Arvatavasti oli tegu korratusega väljasaatmispaikade arvestuses ning Merkulovi 17.
juunil esitatud arvud võisid olla pigem üsna täpsed.

Nagu eespool märgitud, alustati küüditamisohvrite väljaselgitamist juba 1941. aastal,
kohe pärast Punaarmee taandumist. Allolev tabel annab ülevaate aastate jooksul enam
levinud koondandmetest küüditatute arvu kohta.

Nagu tabelist näha, erinevad hinnangud küüditatute arvu kohta kuni 20 protsenti.
Operatsioonijärgsete hinnangute üheks probleemiks on, et tegu ei ole otseselt küüditamise
operatsiooni põhiste uuringutega. Ka tänased küüditatute nimekirjad tuginevad suuresti
varem koostatud nimekirjadele, haarates kaasa varasemaid vigu, sh topeltkirjed, 
olematud inimesed, inimesed, keda tegelikult ei küüditatud, valed nimekujud jms.
Nimesid ongi korduvalt transkribeeritud, mille käigus on need kohati tundmatuseni
muutunud.

Lisaks on juuniküüditamise ohvrite nimekirjade koostamisel ja koondandmete esitamisel
kasutatud erinevaid metoodikaid ja arvestusgruppe, mistõttu on ilmnenud mitmed probleemid:

 * kokku on pandud kaks või rohkem erinevat operatsiooni, millel omavahel otsene
   seos puudus;
 * küsitavused, kas tegu oli ikka küüditatuga (nt esitatud kuupäeval ei toimunud
   teadaolevalt mingit küüditamist) või kas lugeda küüditatuks neid, keda operatsiooni
   käigus kätte ei saadud, või tinglikumalt neidki, keda Eestist välja ei viidudki
   ja kes võisid hukkuda järgneva sõja käigus;
 * statistikat ähmastavad (siinkohal konkreetse küüditamisoperatsiooni kirjeldamisel)
   esmalt sajad Siberis (või teel sinna) sündinud lapsed ja teisalt teekonnal surnud
   ohvrid;
 * küsimusi tekitab seegi, keda lugeda küüditamisoperatsiooni ajal arreteerituteks.

Niisiis tuleb alljärgnevatesse arvudesse suhtuda kui suurusjärkudesse ja tõdeda,
et täpset arvu ei saa me kunagi teada. Olgu aga siinkohal siiski esitatud näide,
kuidas on andmeid koondanud ja analüüsinud ERRB, kus sellega on tegeletud keskmisest
põhjalikumalt.

ERRB statistika baseerub 10 861 inimesel.^(105) Kuna statistikasse on lisatud inimesi,
keda ei küüditatud (või keda Eestist välja viia ei jõutud) ja kes sündisid väljasaadetuna,
on ERRB statistikat konkreetsete operatsioonide kontekstis keeruline jälgida. Näiteks
ähmastavad statistikat mõned lisatud kategooriad, mis ei ole vahetult seotud 14.
juuni massioperatsiooniga:

 * 476 represseerituna sündinud (1941–1959) last;
 * 468 mitteküüditatut (olid nimekirjas, neid otsiti, kuid ei saadud kätte, jne);
 * 512 juuli algul Lääne-Eesti saartelt küüditatut, keda Eestist välja ei viidud.
   ^(106)

ERRB on 10 861 küüditatut jaotanud järgmisteks lõpparvudeks:

 * 7049 inimest saadeti sundasumisele või sündis seal, nendest: mehi 907, naisi 
   3497, lapsi 2623, sugu teadmata 22;
 * 3344 arreteeriti (sh 151 naist);
 * 421 mitteküüditatut;
 * 47 inimese kohta andmed puuduvad.^(107)

ERRB hinnangul oli kõige rohkem väljasaadetuid Novosibirski oblastis (52,3 protsenti),
järgmiseks Kirovi oblastis (30,1 protsenti) ja väljasaatmiskoht on teadmata 1159
juhtumil (16,4 protsenti). Ülejäänud umbes 1 protsent oli laiali üle terve NSV Liidu.
^(108)

Väljasaadetutest suri ERRB 2001. aasta hinnangul vähemalt 20 protsenti ehk 1500 
inimest (nende hulgas vähemalt 39 inimest, kes arreteeriti asumisel olles). Arreteeritud
3344 inimesest pääses eluga 509 ehk 16 protsenti. Teadaolevalt suri 379 inimest 
eeluurimise ajal, 890 hukati (sh 14 naist), 983 suri laagris ja 78 asumisel pärast
vabanemist. Muid surma põhjuseid oli vähem, kuid sadade inimeste surma asjaolud 
on ebaselged.^(109)

Arvestades algandmete ebatäpsust ja ebamäärasust, on küüditatute andmete sellisel
moel ühelise täpsusega arvestamine sisuliselt eksitav ning andmed on kasutatavad
vaid suurusjärkude ja suhtarvudena.

Represseeritute, sh küüditatute nimekirjade korrastamine on jätkuv tegevus. Eesti
Mälu Instituut (EMI) on alates 2016. aastast koostanud ja täiendanud Eesti kommunismiohvrite
andmebaasi, sh andmeid 1941. aasta küüditatute kohta. Seni on liialt keskendutud“
nimede” kogumisele ja (alateadlikult) küüditatute arvu kasvatamisele.

EMI põhitähelepanu on pööratud andmekvaliteedi parandamisele ja nimede sidumisele
konkreetsete, ka muude allikate alusel tõendatud Eesti elanikega. Seni on tuvastatud
ligikaudu 9900 isikut, kes võeti kinni kahe 1941. aasta suvel läbi viidud küüditamisoperatsiooni
käigus või olid vahi alla võetavate nimekirjades. Neist umbes 450 inimesel õnnestus
peituda ja tabamisest pääseda.

ERRB koostatud hinnangust möödunud aja jooksul on EMI-l õnnestunud oluliselt täpsustada
ohvrite saatust ning 2026. aasta seisuga saab öelda, et ligikaudu 6000 asumisele
saadetud inimesest suri repressioonide käigus umbes 40 protsenti ning nende nimed
on kantud Eesti kommunismiohvrite memoriaalile. Veel umbes 40 protsenti naasis kindlalt
Eestisse.

Ülejäänud 20 protsendi puhul pole seni õnnestunud kindlaks teha, kas nad naasid 
kodumaale Eestisse või hukkusid repressioonide käigus.^(110)

**Kokkuvõtteks**

Sissejuhatuses oli esitatud propagandistlik väide, et küüditamisoperatsioon oli 
tingitud “vajadusest tagada NSV Liidu julgeolek”. Sõjalisest seisukohast võinuks
tollastest arusaamadest lähtuvalt n-ö viienda kolonnina ohtlikuks lugeda eelkõige
sõjaväekohuslasi, keda oli küüditatute seas aga vaid umbes 20 protsenti.^(111) Lisaks
võinuks sellesse lugeda Eesti Vabariigi senise poliitilise ja sõjalise juhtkonna
ning jõuametkondade esindajad laiemalt, kuid nendegi absoluutarv oli väike.

Proportsionaalselt suurima osa, umbes 25 protsenti küüditatud “nõukogudevastasest
elemendist” moodustasid hoopis alaealised. Üle 2/3 küüditatuist olid “süüdi olevate
perekonnapeade pereliikmed” – inimesed, kes ei oleks tollaste arusaamade kohaselt
suutnud nõukogude võimule märkimisväärset kahju tekitada.

Arvestades Nõukogude Liidu varasemat praktikat oma põhiterritooriumi ning okupeeritud
alade puhastamisel poliitiliselt, etniliselt või sotsiaalselt ebasobivatest inimestest
ning vaadates Eestist küüditatud inimeste kontingenti, ei saa 1941. aasta suvel 
Eesti territooriumil läbi viidud küüditamist lugeda tagalapuhastusoperatsiooniks.

Tegu oli nõukogulikus mõistes “tavapärase” aktsiooniga, et hävitada vastvallutatud
territooriumi rahvuslikku eliiti ja sõjalist juhtkonda ning luua elanikkonnas hirmutunnet,
mille kohaselt ei olnud viidatud julgeolekuohtu silmas pidades kaitstud ka asjasse
mittepuutuvad naised, lapsed ja vanurid.

Sõjalist tähtsust omas vaid Eesti ohvitseride üheaegne arreteerimine, kelle lojaalsuses
Nõukogude Liidule kaheldi. Tinglikult võib sõjalise tähtsuse omistada ka paari tuhande
mobilisatsioonieas mehe arreteerimisele, ehkki nende süüdistused rajanesid enamasti
küll hoopis muudel alustel kui kuulumine salapärasesse “viiendasse kolonni”.

1941. aasta juunis läbi viidud küüditamisoperatsioonil ei olnud niisiis otsest põhjuslikku
seost läheneva sõjaga. Küll oli puhkenud sõjaga seotud 1941. aasta juulis Lääne-
Eesti saartel toimunud küüditamised, sest Saksa vägede pealetungi eeldati just saarte
kaudu, nagu see oli toimunud Esimese maailmasõja ajal 1917. aastal.

Otsene seos sõjaga ilmnes aga küüditamisoperatsiooni(de) tagajärgede kaudu, mis 
ei muutnud selle sõja pidamist NSV Liidu jaoks kindlasti kergemaks. Küüditamise 
tagajärjeks oli hirm uute repressioonide ees ning kättemaksusoov kaotatud lähedaste
eest. Sellega oli tõmmatud väga selge piir “omade” ja “võõraste” vahele.

Hirm sai otseseks tõukeks paljude inimeste varjumisele metsadesse, kus hakati moodustama
relvastatud salku. Nädal pärast juuniküüditamist alanud sõda ning päev-päevalt lähenev
rinne toitis lootusi vabanemiseks ja ärgitas end aktiivselt kaitsma ning kätte maksma
tehtud ülekohtu eest.

On selge, et vahetult üle elatud küüditamine oli üks määravamaid tõukejõude alanud
Suvesõja kujunemisele veriseks kättemaksuoperatsiooniks, samuti tihedale koostööle
saabuvate Saksa okupatsioonivõimudega.

---

_Lisaks saab **[ajakirjas Tuna](https://tuna.ra.ee/2026-2/tuna-2-2026/)** lugeda
riigiorjandusest Nõukogude Liidus, naisluuraja Mary Elfriede Pollocki elust 1917.
aastal Stockholmis ja Eesti demokraatia aluste kujunemisest._

---

**Viited**
1 – Peeter Kaasik, PhD, vanemteadur, Eesti Mälu Instituut, Tõnismägi 
8, 10119 Tallinn, [peeter.kaasik@mnemosyne.ee;](https://kihulane.eu/arhiiv/peeter.kaasik@mnemosyne.ee;)
Meelis Maripuu, PhD, juhatuse liige, Eesti Mälu Instituut, Tõnismägi 8, 10119 Tallinn,
[meelis.maripuu@mnemosyne.ee](https://kihulane.eu/arhiiv/meelis.maripuu@mnemosyne.ee)
2 – E. Kaup. Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse 1940. aasta suvel II.–
Tuna 2005, 3, lk 82.3 – Usutavasti polnud ka 1940. aasta esimesel poolel Ida-Poola
aladel läbi viidud küüditamine siinsetele okupatsioonivõimu esindajatele teadmata.
Eesti NSV võimuasutuste dokumentides leidub viiteid tulevasele (võimalikule) küüditamisele
näiteks juba 1940. aasta sügisest. Vt nt Eesti NSV Rahanduse rahvakomissariaadi 
partei algorganisatsiooni sekretäri kiri EKP KK org-instr osakonnale, 26.10.1940.–
Seniavaldamata dokumente juuniküüditamisest. Koost. E. Kaup (Ajakirja Kultuur ja
Elu erinumber 1998, 3), lk 11.4 – M. Maripuu. Küüditamised Eestis 1941. aasta suvel.–
1941. aasta Eestis. Koost. T. Hiio (Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi
Aastaraamat 6). Viimsi/Tallinn: ESM, 2007, lk 55–56.5 – Vt nt M. Mel´tjuhov. Upuščennyj
šans Stalina: Sovetskij Sojuz i bor´ba za Evropu, 1939–1941. Moskva: Veče, 2000.6–
UNHCR publication for CIS Conference (Displacement in the CIS) – Punished peoples:
the mass deportations of the 1940s, https://www.unhcr.org/publications/unhcr-publication-
cis-conference-displacement-cis-punished-peoples-mass-deportations (19.03.2026).
7 – Eesti NSV ajalugu: kõige vanemast ajast tänapäevani. Toim. G. Naan. Tallinn:
Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk 533–534.8 – NLKP XX kongressil, mis toimus 1956.
aasta veebruaris, pidas Nikita Hruštšov Jossif Stalini isikukultust ja “liialdusi”
paljastava kõne. Vt O kul´te ličnosti i ego posledstvijah. – Izvestija CK KPSS, 
1989, 3, lk 128–170.9 – Vt RA, ERAF.32.1, s 1–16, Mälestuste stenogrammid Suurest
Isamaasõjast ja hävituspataljonidest, 1942.10 – Vt nt Dokladnaja zapiska NKGB SSSR
№ 1843/M v CK VKP(b), SNK SSSR i NKVD o resul´tatah operacii po vyseleniju iz zapadnyh
oblastej Ukrainy semej učastnikov kontrrevoljucionnyh organizacij nahodjašhisja 
na nelegal´nom položenii, 24.05.194. – Organy gosudarstvennoj bezopasnosti SSSR 
v Velikoj Otečestvennoj vojne: Sbornik dokumentov. T 1, kn 2. Nakanune. 1 janvarja–
21 ijunja 1941 g. Sost. V. Jampol´skij i dr. Moskva: Kniga i biznes, 1995, lk 155–
156.

11 – A. Rahi-Tamm. Küüditamised Eestis. – Eestlaste küüditamine: mineviku varjud
tänases päevas: artiklid ja elulood. Toim. E. Andresen jt. Tartu: FP Kinnisvara,
2004, lk 18–20.
12 – Маsštaby deportacii naselenija v glub´ SSSR v mae-ijune 1941
g. – https://old.memo.ru/history/polacy/g_2.htm (19.03.2026). (Avaldatud: Repressii
protiv poljakov i pol´skih graždan / Istoričeskie sborniki “Memoriala” 1. Sost. 
A. Gurjanov. Moskva: Zven´ja, 1997.)13 – Vt nt A. Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed
massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus,
2004; Toimik “Priboi”: artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. Toim.
M. Saueauk, M. Maripuu. Tallinn: Tartu Ülikooli kirjastus, 2020; Uuemaid aspekte
märtsiküüditamise uurimisest: Eesti Ajaloomuuseumi teaduskonverentsi materjale: 
24. märts 2009, Tallinn. Koost. O. Liivik, H. Tammela. Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum,
2009; Soviet deportations in Estonia: impact and legacy: articles and life histories.
Ed. K. Kukk, T. Raun. Tartu: Tartu University Press, 2007.14 – Akadeemilistest kaalukamate
artiklite või koguteoste alapeatükkidest võiks nimetada: A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann.
Gebrandmarkt für immer und ewig: Die Deportierten von 1941 (am Beispiel Estlands).–
Deportationen in Stalins Sowjetunion: das Schicksal der Russlanddeutschen und anderer
Nationalitäten. Hrsg. O. Luchterhandt. Lüneburg: Nordost-Institut, 2013; L. Mälksoo.
Õigusrikkumisest vastutuseni?: Eesti elanikkonna küüditamised Nõukogude Liidu poolt
ja rahvusvaheline õigus. – Akadeemia 2001, 1, lk 29–49; M. Maripuu, P. Kaasik. Deportations
of 14 June 1941. – Estonia 1940–1945: reports of the Estonian International Commission
for the Investigation of Crimes Against Humanity. Ed. T. Hiio, M. Maripuu, I. Paavle.
Tallinn: IKUES, 2006, lk 363–390; T. Hiio. Küüditamine; A. Pajur. Sõjaväelaste represseerimine.–
Sõja ja rahu vahel. II kd, Esimene punane aasta. Toim. E. Tarvel, M. Maripuu. Tallinn:
S-keskus, 2010, lk 443–449; 458–470.15 – Kannatuste aastad 1940–1991, I–II kd. Toim.
Ü. Ennuste, E. Tarvel, P. Varju. Tallinn: Valge Raamat, 2008, 2012; 14. juuni 1941:
mälestusi ja dokumente. Koost. M. Laar. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1990; M. Karusoo.
14. juuni needus. Tallinn: Varrak, 2021; International conference “On crimes of 
communism”: speeches: June 14, 2000, Tallinn. Tallinn: Isamaaliit, 2000; O prestuplenijah
kommunističeskih režimov: učebnyj material. Sost. M. Maripuu, M. Oja. Tallinn: EMI,
2009.16 – Vt nt H. Ligi. Artiklid. Koost. Ü. Tarkiainen. Tartu: Rahvusarhiiv, 2023(
kogumikus on avaldatud aastatel 1989–1991 ajakirjas Kleio avaldatud artiklid “Ääremärkusi
küüditamise ajaloole”, I–III). Arvukalt on küüditamisteemalisi artikleid avaldatud
ajakirjas Kultuur ja Elu. Vt nt P. Varju. 14. juuni 1941. a küüditamine. – Kultuur
ja Elu 2011, 2, lk 26–32.17 – Kõige põhjalikumalt on juuniküüditamist lahanud maakondade
kaupa õigusteadlane Herbert Lindmäe oma kümneköitelises “Suvesõja” sarjas. Põhilise
tekstiosa moodustab küüditatute nimede loend valdade kaupa. Vt nt H. Lindmäe. Suvesõda
Järvamaal 1941. Tartu: H. Lindmäe, 2010, lk 145–178. On ilmunud ka mõned monograafiad,
mis käsitlevad spetsiifilisemaid teemalõike. Vt nt O. Ott. Deportationerna i Estland
1941: ett försök att förstå tomheten i svenska och norska gymnasieläroböcker. Öjersjö:
MEL-produktion, 2009; P. Varju. Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941
kui genotsiidi- ja sõjakuritegu. Tallinn: Valge Raamat, 2013; Ü. Uluots. Nad täitsid
käsku: Eesti ohvitseride saatus. Tallinn: Kaitseministeerium: Eesti Akadeemiline
Sõjaajaloo Selts: Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, 1999.18 – Eriliselt võiks esile
tõsta allikmaterjali kogumisel Venemaa arhiividest Hilda Sabbo ja Vadim Makšejevi
panust, vt Võimatu vaikida: eestlaste represseerimist tõendavaid arhiividokumente,
I–VII kd. Koost. H. Sabbo. Tallinn: H. Sabbo, 1996–2004; Narõmi kroonika 1930–1945:
küüditatute tragöödia: dokumendid ja mälestused. Koost. V. Makšejev. Tallinn: Varrak,
2011.19 – Tundub, et praeguse seisuga on kõige põhjalikumalt läbi uuritud 1941. 
aastal küüditatud Eesti ohvitseride teemalõik. Vt E.V. kaadriohvitseride saatus 
1938–1994: nimestik: seisuga 25.03.1994. Koost. V. Salo. Brampton: Maarjamaa, 1994;
J. Pihlau. Eesti sõjaväe häving aastal 1941. Tartu: ORURK, 2003; J. Haud. Asitõendid
1939–1941: Nõukogude okupatsiooniga Eesti sõjajõududele tekitatud inimkaotused ja
materiaalsed kahjud. Tallinn: J. Haud, 2019.20 – Vt nt Ajalookonverents: 65 aastat
14. juuni 1941 genotsiidikuriteost Eestis: 13. juuni 2006, Tallinn. Tallinn: Eesti
Memento Liit, 2007.

21 – Vt nt 1941. gada 14. jūnija deportācija – noziegums pret cilvēci: starptautiskas
konferences materiāli 2001. gada 12.–13. jūnijs, Rīga. Rīga: Latvijas vēstures institūta
apgāds, 2002.
22 – sks Zentralstelle zur Erfassung der verschleppten und mobilisierten
Esten.23 – P. Kaasik. “Bis auf weiteres …”: 1941. aasta suvel Eesti ajakirjanduses
avaldatud ametlikud teadaanded Saksa sõjaväevõimu kehtestamise kohta. – Akadeemia
2025, 1, lk 144.24 – Nimekirjas ei kajastunud umbes 450 küüditatud juuti. Vt V. 
Salo. Population losses 1940–1941: citizens of Jewish nationality. Tartu: ORURK,
2002.25 – Kuigi nimekirjast oli väidetavalt viis koopiat, pole ühtegi neist teadaolevalt
tervikuna säilinud. Säilinud on aga nimekirja alusel koostatud koondtabelid (vt 
RA, ERA.1608.2.407, l. 46–63, Persons deported from Estonia of murdered in Estonia
by the bolsheviks in 1940–1941). Säilinud on 1943. aasta jaanuaris USA saatkonda
Helsingis jõudnud 9632 isiku nimekiri. Koopiat Vello Salo täiendustega vt RA, ERA.
5136.1.239. Siinses artiklis on kasutatud ZEV-i koondtabeleid, mille originaale 
hoitakse Toronto Ülikooli Tartu College’i arhiivis.26 – Tänaseks on need leitavad
New Yorgi Eesti Vabariigi peakonsulaadi (vt RA, ERA.1608.2, s 407–409), Eesti Rahvusfondi(
vt RA, ERA.4935.1.112) dokumentatsioonis, kuid ka koopiate ja originaaldokumentidena
erinevates isikufondides (vt nt RA, ERA.5022.1.16; RA, ERA.5016.1.40).27 – Propagandast
vt nt K. Nurmis. Between aspiration and adaption: German war propaganda in occupied
Estonia from 1941 till 1942; K. Alenius. The reception of German war propaganda 
in Estonia, 1941–1944. – The Second World War and the Baltic States. Ed. J. S. Corum,
O. Mertelsmann, K. Piirimäe. Frankfurt am Main: Peter Lang Edition, 2014, lk 223–
248; 249–272.28 – Eesti rahva kannatuste aasta: koguteos, I kd. Tallinn: Eesti Omavalitsus,
1943, lk 231–280.29 – Nimetatud 50 lehekülje pikkune ülevaade jäi aastakümneteks
sisukamaks ülevaateks juuniküüditamisest. Sellele tuginesid osaliselt ka pagulasautorid.
Vt ka E. Uustalu. The history of Estonian people. London: Boreas, 1952; Eesti riik
ja rahvas Teises maailmasõjas. 3. köide, Punane aasta: koguteos. Toim. R. Maasing
jt. Stockholm: EMP, 1956; Die Deportationen im Baltikum: 25 Jahre sowjetische Verschleppungen
in den baltischen Staaten. Stockholm: Estnischer Nationalfond – Informationszentrale,
1966; R. J. Misiunas, R. Taagepera. The Baltic States: years of dependence, 1940–
1980. London: Hurst & Company, 1983.30 – Vt P. Kaasik. Omakaitse aruanded ja ajalooülevaated
1941. aasta Suvesõja ajalooallikatena. – Tuna 2021, 2, lk 92–110.

31 – Eesti rahva kannatuste aasta: koguteos, I, lk 234, 235, 238, 260–263, 266, 
273–274.
32 – Osa trofeedokumentidest avaldati ka ajakirjanduses (või refereeriti
neid). Vt nt Kuidas ja kuhu küüditati: üksikasjalikke juhtnööre küüditamise kohta
Eestist. – Postimees, 13.06.1942, lk 2. Valikuliselt refereeriti ka ülekuulamisel
saadud informatsiooni, mille tõeväärtus on üsnagi küsitav. Vt nt Küüditada esmajoones
elujõulisi!: K. Säre juhend tšekistidele provintsis. – Postimees, 12.06.1942, lk
4.33 – Sama tuleb öelda Nõukogude ajal, aga ka tänapäeva Venemaal avaldatud allikmaterjali
kohta. Kõige hoiatavam näide arhiiviürikute väärkasutamise kohta on kurikuulsa propagandisti
Aleksandr Djukovi nime all ilmunud looming. Üks paskvilli tunnustega küüditamisteemaline
üllitis, mille allikaid pole enamasti võimalik kontrollida, peeti koguni vajalikuks
eesti keelde tõlkida. Vt A. Djukov. Deporteerimised Eestis: kuidas see toimus tegelikult:
Nõukogude võimude repressioonidest Eestis 1940–1953. Tallinn: Tarbeinfo, 2009.34–
Küüditatud 1941: üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos)
ning Eesti Represseeritute Registri Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal
seisuga 24. veebruar 1993. Koost. V. Salo. Toronto: Maarjamaa, 1993. Vello Salo 
kogutud materjale vt ka tema Rahvusarhiivi isikufondis: RA, ERA.5136.1, s 216, 222,
227, 240, 243, 244, 286.35 – Küüditamine Eestist Venemaale: juuniküüditamine 1941&
küüditamised 1940–1953 = Deportation from Estonia to Russia: deportation in June
1941 & deportation in 1940–1953. Koost. L. Õispuu, toim. Ü. Ojatalu. Tallinn: ERRB,
2001.36 – Samas, lk 17–351.37 Eesti Mälu ja Migratsiooni Andmestu (EMMA), https://
www.memoriaal.ee/baas/ (19.03.2026).38 – S. Myllyniemi. Die baltische Krise 1938–
1941. Stuttgart: Deutsche Verlags-Anstalt, 1979, lk 142–143.39 – Küüditamise poliitilisest
survevahendist ja karistusinstrumendist ning mõistest ja liikidest vt M. Saueauk.
Märtsiküüditamine NSV Liidu sõjajärgsete massideporteerimiste kontekstis. – Tuna
2019, 4, lk 80–97; A. Niglas. Kuidas küüditamise sõna eesti keelde jõudis. – Tuna
2017, 1, lk 24–36. Küüditamistest NSV Liidus vt lähemalt V. Zemskov. Specposelency
v SSSR, 1930–1960. Moskva: Nauka, 2005; P. Poljan. Ne po svoej vole … istorija i
geografija prinuditel´nyh migracij v SSSR. Moskva: O.G.I-Memorial, 2001.40 – B. 
Kornejev, O. Kopylova. Arhivy na službe totalitarnogo gosudarstva (1918 – načalo
1940-h gg.). – Otečestvennye arhivy 1992, 3, lk 13–24.

41 – Vt lähemalt A. Rahi-Tamm. Arhiivid Nõukogude repressiivaparaadi teenistuses.“
Poliitvärvingute” kartoteek Eestis 1940–1956. – Eesti ajaloost Nõukogude võimu perioodil(
Ajaloolise Ajakirja teemanumber 2009, 1/2), lk 123–153.
42 – Vt nt Strictly Secret
Order of the People’s Commissar for the Interior of Lithuanian SSR of year 1940,
Nr. 0054, Kaunas, Nov. 28th, 1940. – Communism: Its Ideology, Its History, and Its
Legacy. Compl. P. Kengor et all. Washington: Victims of Communism Memorial Foundation,
2001, lk 66–68. Eesti kohta pole õnnestunud konkreetseid nõukogudevastase elemendi
väljaselgitamise juhendeid leida. Küll on kasutada mõningad Leedu NSV NKVD/NKGB 
dokumendid. Vt RA, ERA.1608.2.407, l. 11–24.43 – M. Maripuu, P. Kaasik. Deportations
of 14 June 1941, lk 364.44 – Määrust ennast pole uurijatel õnnestunud seni leida,
seetõttu on siinkohal viidatud määruse kavandile. Ühismääruse nr 1299-526ss sisu
on kokku võetud ilmselt prokuratuuri süsteemis koostatud dateerimata direktiivis
ning selles loetletud väljasaatmisele kuuluvate isikute kategooriad ühtivad siseasjade
ja riikliku julgeoleku komissari Lavrenti Beria ja Vsevolod Merkulovi projektis 
esitatutega. Vt Direktiva o vyselenii social´no-čuždogo ѐlementa iz respublik Pribaltiki,
Zapadnoj Ukrainy, Zapadnoj Belorussii i Moldavii (kratkoe soderžanie postanovlenija
CK VKP/b/ i SNK SSSR ot 14 maja 1941 goda za № 1299-526сс). – Seniavaldamata dokumente,
lk 11–12. Vt ka A. Niglas, M. Maripuu. “NSV Liidu valitsuse määruseid ei väljastata
isegi NSV Liidu Ülemkohtule”: 1941. aasta küüditamisoperatsiooni alusakti võltsimisest
Jossif Stalini aegsete repressiooniotsuste revideerimise käigus 1960. aastatel. –
Juridica 2019, 1, lk 69–75.45 – Väljasaatmine muudeti tähtajatuks 1948. aastal.46–
Dokladnaja zapiska NKGB SSSR № 1687/М v CK VKP/b/ s kopiej proekta postanovlenija
o meroprijatijah po očistke Litovskoj SSSR ot antisovetskogo, ugolovnogo i social
´no-opasnogo ѐlementa, 16.05.1941. / Pridloženie: Postanovlenie CK VKP/b/ i SNK 
SSSR “O meroprijatijah po očistke Litovskoj, Latvijskoj i Èstonskoj SSR ot antisovetskogo,
ugolovnogo i social´no-opasnogo ѐlementa”. – Organy, lk 144–146.47 – RA, ERA.1608.2.407,
l. 1–9, Instrukcija o porjadke provedenija operacii po vyseleniju antisovetskogo
ѐlementa iz Litvy, Latvii i Èstonii (dat-mata, pärineb ajavahemikust 16.05–3.06.1941).
48 – M. Maripuu, P. Kaasik. Deportations of 14 June 1941, lk 364–366.49 – Troikad
moodustati 11 maakonnakeskuses ning lisaks veel Narvas.50 – ESSR NKGB and NKVD directive
No 0053/0051, 4 June 1941. – Estonia 1940–1945, lk 384–386.

51 – NSV Liidu NKGB rahvakomissari asetäitja I. Serovi instruktsioone NKGB maakonnaosakonna
ülematele 4. juunist 1941 vt Sõja ja rahu vahel, lk 735.
52 – Väljavõtted Pärnumaa
troika protokollitoimikust, juuni 1941. – Eesti rahva kannatuste aasta, I, lk 234,
235, 238, 260–263, 273–274.53 – Vt O. Punga. NSVLi julgeolekuväed Eestis aastail
1940–1941. – KVÜÕA Toimetised 2008, 11, lk 179–203.54 – RGVA.40.1.78, l. 70, Obzor
služebnoj dejatel´nosti konvojnyh vojsk NKVD za II kvartal 1941 goda; RGVA.38199.1.2,
l. 195p–200, 153. üksiku konvoipataljoni komandöri käskkirjad nr 211–213, 12.–15.06.1941.55–
Eesti NSV riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm osales EK(b) KK büroo liikmena.
56 – RA, ERAF.1.4.71, l. 117, EK(b)P KK büroo protokoll nr 11, 2.06.1941.57 – EK(
b)P KK volinike ja nende ülesannete kohta andmeid napib. Vt RA, ERAF.1.1.188, l.
17–19, EK(b)P KK voliniku Hendrik Alliku ja EK(b)P Viljandimaa komitee sekretäri
Oskar Abori aruanne EK(b)P KK I sekretärile Karl Särele.58 – Plan meroprijatij po
ѐtapirovaniju, rasseleniju i trudoustrojstvu speckontingentov vysylaemyh iz Litovskoj,
Latvijskoj, Èstonskoj i Moldavskoj S.S.R. – Stalinskie deportacii 1928–1953. Sost.
N. Pobol´, P. Poljan. Moskva: Meždunarodnyj fond Demokratija: Materik, 2005, lk 
238–240.59 – Memorandumi plangil on riikliku julgeoleku rahvakomissari kinnituse
koht trükitud, kuid ühtegi kinnitusega memorandumit pole uurimistöö käigus seni 
leida õnnestunud.60 – Eelnev kokkuvõte on koostatud väljasaatmistoimikus olevate
dokumentide põhjal. RA, ERAF.2-M/O, 1941. a küüditamistega seotud dokumentide kollektsioon.
Dokumendinäiteid vt Küüditamine Eestist Venemaale, lk 267–285; vt ka RA, ERAF.2M/
O.1.2253, l. 8, Õunapuu, Hans; RA, ERAF.2M/O.1.2128, l. 2–5, Mölder, Arnold; RA,
ERAF.2M/O.1.2198, l. 12, Püss, Mart.

61 – Näib, et vahepeal oli veel plaan saata väljasaadetavad pereliikmed Krasnojarski
kraisse. Vt NSV Liidu siseasjade rahvakomissari asetäitja Tšernõšov Krasnojarski
krai UNKVD-le, 06.1941. – Võimatu vaikida, I, lk 781.
62 – Plan meroprijatij po 
ѐtapirovaniju, rasseleniju i trudoustrojstvu speckontingentov vysylaemyh iz Litovskoj,
Latvijskoj, Èstonskoj i Moldavskoj S.S.R.63 – Kirjanduses nimetatakse ka Tomski 
oblastit. 1941. aastal sellist administratiivüksust ei eksisteerinud, kuid 1944.
aastal moodustatud Tomski oblasti territooriumile jäi tõepoolest suur(em) osa 1941.
aastal Novosibirski oblastisse väljasaadetuid.64 – Väljavõte telegrammist: Riia —
sms Serovile, sms Abakumovile. 13.06.1941. – Eesti rahva kannatuste aasta, I, lk
273–274. Olemasolevate dokumentide valguses võib oletada, et otsus väljasaadetavad
nimetatud oblastisse suunata tehti hiljemalt 12. juunil. Vt NSV Liidu siseasjade
rahvakomissari asetäitja Tšernõšovi telegrammid Kasahhi NSV NKVD-le, Krasnojarski
ja Altai krai ning Novosibirski, Omski ja Kirovi oblasti UNKVD-le. – Võimatu vaikida,
I, lk 782.65 – 1941. aasta lõpus ilmusid laagritesse erikomisjonid, mis hakkasid
uurima meeste väidetavaid süüasju. Vt A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt
für immer und ewig, lk 189.66 – Operatiivplaanis pidi olema kirjas väljasaadetava
perekonna elukoht, marsruut sinna; lühiiseloomustus perekonnapea poliitilise värvingu
kohta ja eeldatava aktiivsuse aste, näiteks “võib eeldada relvastatud vastupanu”,
või mida silmas pidada läbiotsimisel (otsida relvi) ning lõpuks liikumismarsruut
pealelaadimispunkti.67 – RA, ERAF.2-M/O.2.23, l. 4–4p, Opis´ imušestva.68 – Kokkuvõte
on koostatud väljasaatmistoimikus olevate dokumentide põhjal, RA, ERAF.2-M/O.69 –
A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt für immer und ewig, lk 188.70 – RA, ERAF.
2-M/O.2.23, l. 1–1p, Načal´niku uezdnogo otdela NKGB … Tov. … Ot staršego operativnoj
grupy … Raport.

71 – T. Hiio. Küüditamine, lk 447–448.
72 – Salastatust ei suudetud tagada ka hiljem,
millele viitavad arvukad kirjad ja muud teated küüditatute kohta juba Venemaa avarustest.
Osa sellest materjalist avaldati ajakirjanduses ja koguteoses “Eesti rahva kannatuste
aasta”. Vt nt RA, ERA.R-1606.1, s 181–184.73 – Vt nt RA, ERAF.2-M/O.2.22, Riikliku
julgeoleku agentuurteated rahva meeleoludest Läänemaal. Meeleoludest vt ka EK(b)
P maakonna- ja linnakomiteede informatsioonidest küüditamisejärgsest ajast. Osaliselt
publitseerinud Erich Kaup, Peeter Väljas ja Tõnu Viilip. Vt Seniavaldamata dokumente,
lk 13–47.74 – Vt nt O. Punga. Estonia’s forest brothers in 1941: goals, capabilities
and outcomes. – CTX: Combating Terrorism Exchange 2013, vol 3, № 3, lk 30–38.75 –
Operatsiooni käigust maakondades ja linnades vt ERAF.1.1.188, EK(b)P maakonna- ja
linnakomiteede aruanded juuniküüditamisest, 06.1941.76 – Eesti NSV RKN esimehe korraldus“
Linna ja maakonna ja valla täitevkomiteede esimeestele väljasaadetutest maha jäänud
varanduse realiseerimise korraldamise kohta”, 18.06.1941. – Küüditamine Eestist 
Venemaale, lk 257–258.77 – RA, ERAF.2-M/O.2.23, l. 2–3p, küüditatava volitusleht
varanduse realiseerimise kohta.78 – Vara omastamise asju hakati uurima Saksa okupatsiooni
ajal. Vt nt Viljandi ringkonnakohtus arutlusele jõudnud süüasju RA, ERA.2121.3, 
s 11, 24, 25, 150, 287, 554, 590, 594.79 – Endisest Eesti Vabariigi armeest moodustati
1940. aasta augustis Punaarmee 22. (territoriaalne) laskurkorpus. 1941. aasta juuni
alguses asus korpus suvelaagrites Kagu-Eestis. Vt P. Kaasik. Dispanding of the Estonian
Army and military establishments. – Estonia 1940–1945, lk 143–161.80 – A. Pajur.
Sõjaväelaste represseerimine, lk 458, 459, 464–470.

81 – Tegemist oli sovetlikus sõnastuses “sotsiaalselt ohtliku elemendi väljasaatmisega
sõjaseisukorra piirkonnast”. Lääne-Eesti saartel toimunud küüditamine oli üks paljudest
sellistest operatsioonidest. Vormiliseks aluseks oli NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi
poolt 22. juunil 1941 antud sõjaseisukorra seadluse § 3, punkt “z”. Vt Ukaz Prezidiuma
VS SSSR, o voennom položenii, 22.6.41, https://www.prlib.ru/item/1348698 (1.04.2026)

82 – RA, ERAF.1.1.190, l. 19–20, Dokladnaja zapiska sekretarju CK VKP(b) Ždanovu
ob oborone ÈSSR i v častnosti gor. Tallina, 14.09.1941.83 – Üks väegrupi Nord algseid
sõjaplaane (Beowulf I) seda tõepoolest ka ette nägi. Vt T. Hiio. Combat in Estonia
in 1941. – Estonia 1940–1945, lk 426.84 – Eesti Mälu Instituut, Eesti Mälu ja Migratsiooni
Andmestu (EMMA), [https://www.memoriaal.ee/baas/85 – Vt J. Vessik, P. Varju. Saaremaa
inimkaotused esimese Nõukogude okupatsiooni tagajärjel. Tartu: ORURK, 1997.86 – 
T. Hiio. Küüditamine, lk 448. Vt ka Spravka naznačenii ešelonov iz Litovskoj, Latvijskoj
i Èstonskoj SSR. – Võimatu vaikida, I, lk 783.87 – RA, ERA.1608.2.409, l. 208, Korešok
dorožnoj vedomosti maloj skorosti, nr 227477, 06.1941.88 – P. Varju. 14. juuni 1941.–
Kannatuste aastad 1940–1991, II, lk 30–41.89 – A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt
für immer und ewig, lk 196.90 – ERRB andmetel tuli aastatel 1944–1949 Eestisse tagasi
839 noort. Nendest 779, kes olid ülesleidmise ajal täisealised, viidi asumisele 
tagasi, osa ka arreteeriti. Vt Küüditamine Eestist Venemaale, lk 297

91 – A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt für immer und ewig, lk 196.
92 –
Vt T. Tannberg. 1953. aasta amnestia: kas ainult varaste ja sulide vabastamine? –
Tuna 2004, 3, lk 37–51.93 – Vt lähemalt E. Gams. Eesti, Läti ja Leedu NSV-st väljasaadetute
vabastamiskord 1945.–1989. a. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2025.94 – A. Rahi-
Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt für immer und ewig, lk 200.95 – Vt lähemalt E.
Gams. Eesti, Läti ja Leedu NSV-st väljasaadetute vabastamiskord, lk 69–75; Vt ka
A. Niglas. Küüditatute vabastamine ja nende asumisele saatmise otsuste tühistamine
Stalini surma järel. – Toimik “Priboi”, lk 135–171.96 – Dokladnaja zapiska NKGB 
SSSR № 2288/М v CK VKP/b/, SNK SSSR i NKVD SSSR ob itogah operacii po izjatiju antisovetskogo,
ugolovnogo i social´no opaskogo ѐlementa v Litve, Latvii i Èstonii, 17.6.1941. –
Organy, lk 247–248.97 – NSV Liidu NKVD GULag’i töö- ja eriasulate osakonna ülema
Konradovi õiend, 28.9.1941. – Võimatu vaikida, I, lk 810.98 – RA, ERA.R-819.1.12,
L. 75, Der Komandeur der Sicherheitspolizei und der SD für den Generalbezirk Estland.
Reval, den 1.7.1942. Jahresbericht Juli 1941 – 30.6.1942.99 – Mehi 3536, naisi 3715,
lapsi 2954. Vt Küüditatud 1941. Üldnimestik. Kuna ZEV kogus andmeid Saksa okupatsiooni
ajal, siis jäeti sellest välja kõik juudid. Uurija Isaak Rosenberg selgitas välja
347 juuti, kes küüditati 1941. aasta juunis. Hiljem seda nimekirja täiendati ja 
selles on 439 nime.100 – Mehi 3599, naisi 3674, lapsi (alla 14. eluaasta) 2884. 
Vt E. Laasi. Mõnede lünkade täiteks. – Sirp ja Vasar 1987, 48, lk 3–4.

101 – Küüditamine Eestist Venemaale, lk 9.
102 – Masštaby deportacii naselenija.
103 – Küüditamine Eestist Venemaale, lk 29.104 – P. Varju. Eesti Memento Liidu tööst
nimekirjade koostamisel aastail 1989–2004. – Ajalookonverents, 55.105 – Arv on esitatud
2001. aasta mai seisuga. Segadust tekitab aga samas statistikas teinegi koguarv –
10 882 – sama aasta augusti seisuga, mis on saadud liitmistehte tulemusel: 10 025(
I etapp – juuni 1941) + 857 (II etapp – juuli 1941). Vt Küüditamine Eestist Venemaale,
lk 299.106 – Samas, lk 297.107 – Samas, lk 318.108 – Samas, lk 332.109 – Samas, 
lk 348.110 – Eesti kommunismiohvrid 1940–1991, https://www.memoriaal.ee/andmebaas/;
vt ka Eesti Mälu ja Migratsiooni Andmestu (EMMA) https://www.memoriaal.ee/baas/ (
19.03.2026).

111 – Võttes näiteks aluseks Eestis 1941. aasta suvel läbi viidud mobilisatsiooni
Punaarmeesse (sh kutsealused), mis hõlmas (maakonniti küll erinevalt) aastakäike
1896–1922 ehk vanusegrupp 19–45. Vt T. Noormets. Mobilisation into the Red Army 
in Estonia. – Estonia 1940–1945, lk 433–444.

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610052556/juunikuuditamise-ohvriks-langesid-peamiselt-arreteeritute-lapsed-ja-pereliikmed)

![]()