# Uuring: geenid selgitavad ärevushäire tekkest vaid väikest osa

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/196057
- Published: 2026-06-10T16:37:00+03:00
- Author: RSS

![]()

Ärevus ei avaldu kõigil inimestel ühtemoodi. Mõne jaoks tähendab see aeg-ajalt tekkivat
pinget, teise jaoks aga igapäevaelu tõsiselt häirivaid sümptomeid. Seni suurimast
omataolisest uuringust selgus, et nende raskusest saab praeguste andmete põhjal 
geneetiliste eripäradega selgitada vaid ligikaudu kuut protsenti.

Uurijad analüüsisid King’s College Londoni ja Austraalia QIMR Berghoferi meditsiiniuuringute
instituudi teadlaste eestvedamisel ligi 694 000 Euroopa päritolu inimese geneetilisi
andmeid. Ajakirjas Nature Human Behaviour avaldatud [artiklis](https://www.nature.com/articles/s41562-026-02476-7)
tõid nad esile seni suurima hulga ärevussümptomitega seotud geneetilisi seoseid,
vahendab[ EurekAlert](https://www.eurekalert.org/news-releases/1131240).

Teadlasrühm ei vaadanud seejuures ärevust üksnes katusdiagnoosi kaudu, vaid keskendus
sümptomite raskusastmele. Kui varasemates uuringutes on peamiselt võrreldud diagnoosiga
ja diagnoosita inimesi, siis nüüd käsitlesid teadlased ärevust skaalana – tavapärasest
stressireaktsioonist kuni argielu piirava seisundini.

**Ärevus kui skaala**

Hirmul ja murel on inimese elus ka loomulik roll. Need aitavad võimaliku ohu korral
säilitada valvsust ja ettevaatlikkust. Ärevushäirega inimeste jaoks muutuvad need
reaktsioonid aga sedavõrd tugevaks või püsivaks, et hakkavad segama igapäevast toimetulekut.
Juba praegu on ärevushäired maailmas kõige enam levinud vaimse tervise häired ja
nende esinemissagedus kasvab.

Värske uuringu juhtivautori, King’s College Londoni professori Thalia Eley sõnul
on ärevuse päriliku tausta uurimine jäänud teiste levinud vaimse tervise häirete
uurimisest maha. Kuna ärevus on laialt levinud ning sageneb eriti noorte täiskasvanute
seas, on tema sõnul üha olulisem mõista selle kujunemist mõjutavaid tegureid.

Uues töös otsisid teadlased abi kogu genoomi hõlmava seoseuuringust ehk GWAS-ist.
Selle käigus võrdlesid nad ligi 700 000 inimese DNA-d, et leida geneetilisi erinevusi,
mis esinevad sagedamini neil, kelle ärevussümptomid on tugevamad.

**39 seni teadmata piirkonda**

Uuringu käigus tuvastasid nad inimgenoomis 74 piirkonda, mille geneetilised erinevused
seostusid ärevussümptomite tõsidusega. Umbes pooled neist olid teada juba varasematest
uuringutest, kuid 39 piirkonda jäi sõelale esmakordselt. 

Tulemused kinnitasid muu hulgas geenide PCLO ja SORCS3 rolli ärevuse kujunemisel.
Mitmed tuvastatud geenid on eriti tugevalt avaldunud ajukoes ning osalevad närvirakkude
omavahelises suhtluses.

Samas johtus uuringust, et geenid selgitavad ärevushäire kujunemisest vaid väikest
osa. Levinud geneetilised erinevused selgitasid ligikaudu kuus protsenti sellest,
miks ärevussümptomite raskusaste inimeseti erineb. Ülejäänud osa kujunemisel mängivad
olulist rolli keskkond, kogemused, geenide ja keskkonna vastastikmõju ning seni 
tuvastamata pärilikud tegurid.

**Pärilik eelsoodumus ei määra inimese saatust**

Uuringu juhtivautori Megan Skeltoni sõnul ei määra geneetiline taust seega üksi,
kas inimesel kujuneb ärevushäire või mitte. Suurema päriliku eelsoodumusega inimesel
ei pruugi ärevust tekkida, samas kui väiksema eelsoodumusega inimesel võib see siiski
avalduda.

Skeltoni sõnul viitab ärevushäirete sagenemine eelkõige keskkonnategurite mõjule,
sest inimeste geneetiline taust mõne põlvkonna jooksul sedavõrd palju ei muutu. 
Seetõttu tuleb elanikkonna ärevustaseme vähendamiseks pöörata tähelepanu ka ühiskondlikele
oludele ja teistele välistele mõjuritele. Samas võib päriliku riski parem mõistmine
aidata tuvastada inimesi, kes on keskkonnamõjude suhtes tundlikumad, ning töötada
välja tõhusamaid ennetus- ja ravivõtteid.

Teadlased arvutasid uuringu käigus välja ka iga inimese pärilikku eelsoodumust kirjeldavad
koondhinnangud, milles võeti arvesse paljude geenivariantide mõju. Need koostati
Euroopa päritolu inimeste andmete põhjal ning neid rakendati eraldi Euroopa, Aafrika
ja Lõuna-Aasia päritolu inimeste valimites.

Koondhinnangud selgitasid ärevussümptomite raskusastme erinevustest 1,2–2,9 protsenti.
Tulemused viitavad sellele, et eri päritolu inimeste osa ärevusega seotud geneetilisi
mõjureid kattuvad. Iga rahvastikurühma eripärade mõistmiseks on siiski vaja eraldi
uuringuid. Praegu pole Aafrika ega Lõuna-Aasia päritolu inimeste kohta veel piisavalt
andmeid, et teha sama põhjalikke järeldusi kui tehti Euroopa päritolu inimeste puhul.

**Ärevus seostub ka kehalise tervisega**

Uuring tõi esile ka ärevuse seosed mitme teise terviseprobleemiga. Ärevusega olid
geneetiliselt seotud muu hulgas depressioon, ärritunud soole sündroom, krooniline
valu, südame isheemiatõbi, endometrioos ja migreen.

QIMR Berghoferi meditsiiniuuringute instituudi teaduri Brittany Mitchelli sõnul 
näitavad tulemused, kui tihedalt on vaimne ja füüsiline tervis omavahel seotud. 
Osa geenivariante võib suurendada nii mõne kehalise haiguse kui ka raskemate ärevussümptomite
riski. Samuti võib ärevust süvendada kroonilise valu või haigusega elamine. Uuring
ei võimalda siiski öelda, milline tegur on põhjus ja milline tagajärg.

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610051761/uuring-geenid-selgitavad-arevushaire-tekkest-vaid-vaikest-osa)

![]()