Teisipäeval oli Riigikogus “Kliimakindla majanduse seaduse” eelnõu esimene lugemine, EKRE seisukoha ütles välja Rain Epler.

Rain Epler: “Kõigepealt mõned üldisemad tausta ja konteksti asjad. Esimesena võib-olla see, et nagu inglise keeles öeldakse, if you’re explaining, you’re losing. Seadus on loosunglik ja lühike, siin mõni lehekülg, aga seletama peab päris pikalt. Tavaliselt selliste asjade puhul ei ole tegu hea ja kvaliteetse asjaga.

Nüüd fossiilidest. Euroopa, kordan taas üle, sõltub väga suurel määral fossiilkütustest, umbes kolmveerand Euroopa energiatarbest on fossiilne. Ise suudetakse sellest fossiilivajadusest katta 12–13%. Nii et Euroopa on tõsises sõltuvuses, aga ta ei ole sõltuvuses sellepärast, et Euroopas fossiile ei oleks – võtame või Eesti ja põlevkivigi –, aga ta on sellest sõltuvuses vale poliitika tõttu.

Rahvusvaheline Energiaagentuur. Eelkõnelejad rääkisid siin palju sellest, kuidas maailm liigub fossiilidest vabanemise suunas. Ka Rahvusvaheline Energiaagentuur, kes pikalt – ma ei tea, kas ideoloogilise surve tõttu või selle tõttu, et seal olid tööl inimesed, kes asjast aru ei saanud – rääkis ka sellest, kuidas minnakse üle juhuenergeetikale maailmas. Nüüd on nad oma arvamust korrigeerinud ja ütlevad, et fossiilide nõudlus jätkab maailmas kindlasti kuni 2050. aastani ja ilmselt ka peale seda.

Aga meie kliimakindla seaduse esimene sisupeatükk või paragrahv, kui jätta algus, kus on reguleerimisala eesmärk ja terminid, kaks esimest paragrahvi, kõrvale, siis esimene sisupeatükk algab §-ga 3, mille pealkiri on “Fossiilkütustega seotud uute investeeringute vältimine”. Nii et siin ikkagi võetakse väga selgelt vaenulik seisukoht põlevkivi suhtes näiteks Eestis.

Samal ajal tahab Elering paradoksaalsel kombel Eesti gaasijaamadega katta. See on ka selline huvitav Eesti energiapoliitika lähenemine.

Kliimapoliitika, kui me vaatame maailma laiemalt ja ka Eestit, üks peamisi kriitikaid selle suunal on – see on pikki aastaid olnud, see kriitika –, et tegemist on püüdlusega kliimahüsteeria ja sellest tuleneva poliitika abil liikuda kontrolliühiskonna, totalitarismi suunas, vähendada parlamentide rolli, tappa demokraatliku protsessi, arutelusid ja tegelikku kaasamist.

Ja kui me vaatame seda seaduse § 13, “Teekaardid” – täna siin oli nendest teekaartidest juba juttu –, siis tahetaksegi parlament raamseadusega otsustusprotsessist välja lülitada.

Ministeerium saab võtta kätte ja teha teekaardi. Ja siin on huvitav see, et sotside poolelt nähti ohtu selles, et äkki ministeerium teeb kuidagi sotside või rohe vaatest halva teekaardi. Mina näen ohtu selles, et tegelikult ongi parlament väga suurte raamotsuste tegemistest välja lülitatud, kui see seadus peaks tõesti jõustuma, ja ministeeriumi tasemel saab rööpaid seada ja raamistiku paika panna täpselt nii, nagu parajasti isu tuleb. See ei ole demokraatliku protsessi mõttes hea lahendus.

Ja siis see teaduspõhisus. Siin on eraldi paragrahv, mis ongi üsna lühike ja deklaratiivne, ütleb, et otsused peavad tuginema teadusele. Siin ma küsisin ka eelkõnelejalt, et IPCC ise on enda senist teadust nüüd kõvasti korrigeerinud, mis need meie kontrollid ja mehhanismid on, et me saaksime õigel ajal aru, et meile teadusena esitletav ei vasta tõele.

Teine asi on see ekspertide usk. Ma olin ise kliimaseaduse algsete suurte algatamise diskussioonide juures, kus tehti töögrupid ja sinna kaasati eksperte ja asjatundjaid, aga siis üks ekspert küsis ministeeriumi ametniku käest, mis siis saab, kui see meie töögrupp jõuab mingite täitsa ekspertide arvamuse ja teadusel põhinevate arvamusteni, aga see ei lähe kokku ministeeriumi plaaniga. Ametnik, pean ütlema, oli erakordselt aus ja ütles: “Siis me teeme ikka nii, nagu plaan oli, mitte nii, nagu eksperdid töögrupis soovitasid.” Nii et kui see eelnõu peaks seaduseks saama, siis on see väga ohtlik.

Sellega seoses ma annan üles tagasilükkamise, aga ma veel korra kõnet hetkeks jätkan.

Mul on tunne, et ega sellest eelnõust vist seadust ei saa. See on siis optimistlik noot siia selle kõne lõppu. Mulle tundub, et need Reformierakonna vanad rebased, kelle hulka ma loen ka ministri, kes ettekannet tegi, on ikkagi otsustanud, et Hanah ja tema toetajad, vaatamata sellele, et nad on valel teel, on seal siiski mõned hääled. Ja valimised ju lähenevad.

Nüüd on siis tehtud selline liigutus, justkui Hanahile ja tema toetajatele pakutaks kliimaseadust. Aga kui ma vaatan muudatusettepanekute tähtaega ja mõtlen sellele, et praegu on võib-olla ka Hanahile jäänud mulje, et septembris minnakse selle asjaga rõõmsalt edasi, siis mina loodan siiralt, et Hanah peab pettuma.

Aga ma loodan, et see pettumus viib selleni, et suur osa tema toetajatest, kes juba, kui ma näiteks liigun Eestis ringi, avaldavad mulle toetust, ka valimiskastide juures saavad aru, et mõistlik on toetada mõistlikku poliitikat ja me saame ilma selle kliimaseaduseta edasi minna.”

Loe allikast edasi