# Eesti suurkiskjate levikualad laienevad jõudsalt - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/195577 - Published: 2026-06-09T09:07:00+03:00 - Author: RSS ![]() Keskkonnaagentuuri ning Eesti Terioloogia Seltsi koostöös valminud levikuatlas võrdleb kahte perioodi: 1980–1999 ja 2000–2025. Atlase kaardilugu põhineb erinevatesse andmebaasidesse salvestatud vaatlusandmetel ja ei näita loomade arvukust, vaid konkreetse liigi levikuala. Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialisti Uudo Timmi sõnul läheb kõige paremini suurkiskjatel, näiteks hundil, karul ja ilvesel, keda võib kohata üle kogu Eesti. “Saarte peal ei ole suurkiskjad nii arvukad kui Mandri-Eestis. Samas ei ole meie väinad nii laiad ning karu on võimeline neid ka ujudes ületama, ilvesed ja hundid kasutavad reeglina jääteid. Samamoodi jõudsid suurtele saartele tagasi kobras ja saarmas,” selgitas ta. Timmi sõnul on tegu liikidega, kelle levik oli Nõukogude ajal suhteliselt piiratud, kuid on nüüd tänu looduskaitsele ja rangematele jahireeglitele jõudsalt laienenud.“ Näiteks saarmal läheb praegu väga hästi. Kui varem võis saarmast mererannikul kohata harva, siis praegu on täiesti tavaline, et rannikul on tema jälgi näha ja nad käivad meres kala püüdmas,” lisas Timm. **Uustulnukad** Atlase andmetel on viimase 25 aasta jooksul tuvastatud Eestis neli uut imetajaliiki: šaakal (_Canis aureus_), väike-vesimutt (_Neomys milleri_), metslemming (_Myopus schisticolor_) ja nahkhiirlaste sugukonda kuuluv euroopa laikõrv (_Barbastella barbastellus_). “Kogu atlase protsessi üks väga oluline tulem on see, et kui lähemalt vaadata ja süstemaatiliselt kõikide liikide kohta levikuandmeid koguda, selgub, et nende hulgas on ka tõesti selliseid liike, keda siiani pole Eestis üldse veel registreeritudki. Muist on muidugi sellised, kes on elanud meil Eestis juba pikka aega, aga neid lihtsalt ei osatud eristada,” selgitas Uudo Timm. Timmi sõnul arvati möödunud sajandil esimest levikuatlast kokku pannes, et Eesti imetajate levikust teatakse juba kõike. “Osa vanemaid teadlaseid ütles: ah, poisid, mis te jamate, andke paar nädalat, me joonistame need kaardid valmis. Esimesed üllatused ei lasknud end aga kaua oodata, kui hakkasime leidma uusi imetajaliike,” sõnas Timm. Ta lisas, et esimest atlast koostati kaheksa aastat ja selle aja jooksul avastati seitse uut imetajaliiki. “Osa vanemaid teadlaseid ütles: ah, poisid, mis te jamate, andke paar nädalat, me joonistame need kaardid valmis. Esimesed üllatused ei lasknud end aga kaua oodata, kui hakkasime leidma uusi imetajaliike.” – Uudo Timm Tartu Ülikooli nooremteaduri Oliver Kalda sõnul tunneb end sel sajandil avastatud liikidest kõige paremini šaakal, kes ei kao siit enam kuhugi. “Kui alguses olid kahtlused, kas tegu on võõrliigiga ehk inimese poolt siia toodud loomaga ja spekuleeriti, et äkki keegi on toonud kaugelt kutsikaid ning need siin lahti lasknud, siis praegu on selge, et šaakal on siia looduslikult levinud. Tundub tõesti, et rannikupiirkondades elab ta hästi ja on siia jäämas,” sõnas ta. **Suurimad kaotajad** Oliver Kalda tõdes, et Eesti looduse murelapsed on endiselt euroopa naarits ja lendorav, kelle levik on jätkuvalt vähenenud. “Euroopa naaritsa puhul peetakse üheks põhjuseks ameerika naaritsa ehk mingi asustamist loodusesse. Spekuleeritud on ka muude põhjuste üle, mis võisid kaasa aidata: elupaiga kadu või väikeste vooluveekogude seisundi halvenemine. Lendorava puhul on aga üsna selge metsanduse mõju. Ta tahab vana haavametsa ja elupaigad peavad olema hästi ühendatud. Killustatud elupaikades kipuvad halvasti levivad liigid välja surema, seega on inimmõju lendoravale kindlasti väga oluline tegur olnud,” nentis Kalda. Uudo Timm lisas, et euroopa naaritsa puhul on siiski lootus, et ligi 30 aasta pikkuse taasasustamise tulemusena püsib liik elujõuline vähemalt suursaartel, kus pole tema kadumise peamist põhjustajat ehk ameerika naaritsat. Timmi sõnul on päris kriitiline seis hoopis väiksemate imetajatega: “Suurimad kaotajad on tegelikult meie unilased: pähklinäpp ja lagrits. Nende osas meil enam sellel sajandil loodusest teateid ei ole.” Kliimamuutuste vahetut mõju peavad asjaosalised niivõrd lühikese vaatlusperioodi puhul pigem tagasihoidlikuks mõjuriks. “Ainuke tõsiseltvõetav kaotaja kliima soojenemise tagajärjel on viigerhüljes, sest temal on poegimiseks jääd vaja. Tänavu oli õnnelik aasta, jää püsis päris pikalt ja uus põlvkond jõudis kriitilised esimesed elunädalad loodetavasti jää peal üle elada. Varasematel aastatel läks aga sisuliselt kogu järelkasv looja karja, sest jääd lihtsalt ei olnud,” tõdes Timm. **Uuenenud metoodika** Oliver Kalda sõnul võib kaardiandmeid võrreldes ekslikult tunduda, et ka mõne väiksema imetajaliigi levila on viimase 25 aasta jooksul oluliselt laienenud. “Kui vaatame imetajatest näiteks nahkhiirte levikut, siis tundub samuti, et levik on tohutult kasvanud. Selle taust on tegelikult hoopis tehnoloogiline,” selgitas ta. Sel põhjusel ei saa Kalda sõnul vaadata levikukaarti lihtsalt pildina. “Levikuruutude arv ei väljenda ilmtingimata muutusi ökoloogias, vaid võib kirjeldada hoopis andmete kättesaadavust. Suurkiskjate levik on aga kindlasti üks asi, mis on meil üsna oluliselt muutunud.” “Suurkiskjate levik on kindlasti üks asi, mis on üsna oluliselt muutunud.” – Oliver Kalda Uudo Timm sõnas samuti, et andmete tõlgendamisel tuleb võtta arvesse tehnoloogilisi lahendusi. “Suuremate imetajate ja jahiulukite puhul, keda tavakodanik kergesti ära tunneb, on levikupildi muutused ikkagi enamasti seotud looduses toimunuga. Kui me võtame aga pisiimetajad ja näiteks nahkhiired, siis suurem osa nahkhiirte praegusi levikuandmeid on kogutud detektorite abil. Eelmisel perioodil jõudsid detektorid meile alles perioodi lõpus,” selgitas Timm. Sellegipoolest on jätkuvalt väga oluline, et inimesed ise nähtud loomadest teada annaksid. “Et andmed jõuaksid andmebaasidesse, on oluline vabatahtlike ja harrastusteadlaste roll. Näen, et see järjest kasvab ja annab andmetihedust oluliselt juurde,” selgitas Timm. Oliver Kalda sõnul tasub ära märkida ka imetajaid, kes on tuttavad ja tavalised.“ Ma räägin alati väsimatult sellest, et kui kodus jääb ette koduhiir või mõni muu tavaline imetajaliik, siis tasub ta alati PlutoF-i, LVA-sse või mõnda sellisesse rakendusse üles panna.” Kalda sõnul oli mõned aastad tagasi olukord, kus oli vähese seireinfo tõttu keeruline hinnata liikide ohustatuse taset. “Kui arvukuse ja seire infot ei ole, on üks võimalus määrata seda levila põhjal. Koduhiire puhul oli andmebaasides ainult üks või kaks levikupunkti. Kuna andmed peavad põhinema andmebaasis olevatel vaatlustel, oleks koduhiir saanud väga ohustatud liigi staatuse. Me kõik teame ja oleme teda kusagil näinud, aga inimesed lihtsalt ei teavita tavalistest liikidest,” selgitas ta. [Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610049748/eesti-suurkiskjate-levikualad-laienevad-joudsalt) ![]()