Kunst on alati olnud midagi esteetilist, mida inimesed saaksid nautida ja mis mõjuks positiivselt, mõjutaks inimeste emotsioone paremuse suunas.

Siis aga ilmus kunstimaastikule arvamus, et kunst peab olema midagi provokatiivset. Idee oli mõnes mõttes originaalne – et see paneks inimesed arutlema selle üle, mis kunst on. Aga nagu ikka, läks asi ülekäte ja hakkas iseendale vastu töötama.

Kunst ei mõju enam provokatiivselt, vaid on provokatsioon ise. Arutelu on kadunud, uuskunst on hakanud oma elu elama ja see on nagu kiskja, kes ei lepi kriitikaga, vaid hammustab. Ta ei anna enam võimalusi mitmekesisuseks, vaid on seadnud eesmärgiks vaenu külvata – nüüd ongi kunsti eesmärk ainult kõike ja kõiki provotseerida, et karvad lendaks.

See on tekitanud pingeid, mida enam ei lahendata; vastuolusid, mis enam ei kao; tülisid, kus kokkulepet enam saavutada ei suudeta, ning viha, ehtsat klassiviha nende vastu, kes provokatsiooni ei jaga. Kunst enam ei ühenda, vaid ajab tülli, lõhestab ühiskonda, paneb vastastikku karvu kitkuma. Kunst pole enam produktiivne, vaid on destruktiivne.

Kunst ei paku enam naudingut, ei paku eetilist ega esteetilist silmailu. Ta on võtnud oma eesmärgiks vahendada inetust, roppust, ebamoraalsust, kõike, mis on inimloomusele vastumeelne, nõudes samal ajal, et seda inetust tunnistataks kunstina. Näiteks junne purgis.

Inetuks on muutunud ka inimesed, kes seda uuskunsti arvavad ennast loovat. Nendegi välimus on sageli ebaesteetiline, karnevallik, inetust rõhutav, ilule provotseerivalt vastanduv. Näeme neid inimesi juba iga päev avalikku pilti esindamas.

Üheks allakäigusümboliks on kunagine populaarne lauluvõistlus Eurovisioon, millest on saanud seksuaalvähemuste Homovisioon ja kus muusika on surnud, kägistatuna Provokatsiooni poolt.

Inimesed pöörduvad sellisest “kunstist” ära. Ei, publikut sellele karjuvale inetusele jagub, sest paljud on ka ise inetuks muutunud, kuigi neis on potentsiaali ilus olla. Eemalduvad inimesed, kes nautisid kord klassikalist kunsti, muusikat, skulptuuri, näitemängu. Provokatsioon on heitnud ühte Revolutsiooniga ja kahel inetusel ilusaid lapsi ei tule.

Provokatsioon on nüüd ERR-is, ERM-is, Ugalas… Inetus arvab, et ta on uusilus ja tormab tõelist kunsti vägistades Eestimaal ringi. Aga ta on inetu ja ta ei teeni midagi, sestap küsitakse riigilt üha rohkem raha, et saasta toota. Sest tõelised kunstinautlejad rämpsu ei osta. Sestap ongi juba kuulda olnud hääli, et toetust peab andma vaid sellele kunstile, kes on pisutki võimeline ennast müüma. Provokatsiooni eest saab paremal juhul ainult punaseid sente, rämps ei maksa midagi.

Kultuurirevolutsioonid on alati tõelisel kunstil kõri läbi närinud, mistõttu on Eestis toimuvat ehmatav vaadata. Asi peab naasma normaalsuse juurde, ilusa kunsti ja ilusate inimeste juurde. Ennekõik eesti rahvuskultuuri lätete juurde. Ja rahva raha tasub panna ainult tõelisesse rahvuslikku kunsti ja kultuuri.

Uued Uudised

Loe allikast edasi