# Uuring: sääsetõrje võib sääski hoopis ligi meelitada

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/192415
- Published: 2026-05-29T11:35:00+03:00
- Author: RSS

![]()

Eestis algab peagi sääsehooaeg ja tuhanded vabas õhus viibijad haaravad putukatõrjevahendite
järele. Prantsuse teadlaste värske [laborikatse](https://journals.biologists.com/jeb/article-abstract/229/10/jeb251935/371741/Associative-learning-switches-DEET-valence-from?redirectedFrom=fulltext)
aga näitab, et kui tõrjevahendit kasutada lünklikult ja valesti, võivad putukad 
hakata peletavat lõhna hoopis toiduga seostama.

Uues uuringus kirjeldavad autorid klassikalist Pavlovi refleksi. Sarnaselt kuulsatele
koertele, kes hakkasid kellahelina peale sülge eritama, suudavad sääsedki hakata
varem tõrjuvana tundunud signaali tajuma sööma kutsuva kellahelinana. Niisugune 
muutus käitumises tekib, kui putukas saab tõrjevahendi lõhnapilves viibides ikkagi
kätte ihaldatud veretoidu, vahendab [The Guardian](https://www.theguardian.com/environment/2026/may/28/deet-mosquito-spray-attract-insects-study-malaria-zika).

**Kogemus õpetab**

Enamik poodides müüdavatest sääsetõrjevahenditest sisaldab peamise toimeainena ühendit
DEET (N,N-dietüül-m-toluamiid). Spetsialistid peavad seda siiani maailma üheks tõhusamaks
kaitsevahendiks vereimejatest putukate vastu. Näiteks soovitab Suurbritannia terviseohutuse
agentuur sääsehammustuste vältimiseks eelkõige 50-protsendilise DEET-i sisaldusega
tooteid.

Uuringu autori ja Toursi Ülikooli professori Claudio Lazzari sõnul olid bioloogid
pikka aega seisukohal, et sääsemürgid kaitsevad inimesi vaid oma kindlate keemiliste
omaduste toel. Eeldati, et ühendid on sääskedele kas mürgised või takistavad neil
bioloogilisi sihtmärke tuvastada. Varasemad katsed küll viitasid, et putukad muutusid
pärast esimest kokkupuudet DEET-iga vähem pelglikuks. Samas polnud sellise kohanemise
täpne põhjus seni teada.

Küsimusse aitas selgust tuua Prantsuse teadlaste uus laborikatse. Töörühma liikmed
panid sääsed kinnistesse puuridesse, kus putukad püüdsid hammustada kile taha peidetud
sooja vere kotti. Tulemustest nähtus, et koguni 60 protsenti vere kätte saanud ja
samal ajal DEET-i lõhna tundnud sääskedest üritas hiljem uuesti hammustada ka siis,
kui bioloogid pakkusid neile üksnes tõrjevahendit.

Kontrollrühmadega võrreldes tulid katsesääskedel selgelt esile võime seoseid luua
ja kogemustest õppida. Eelneva kogemuseta sääskedest proovis DEET-i peale hammustada
aga kõigest 17 protsenti putukaid.

Samavõrd loiult käitusid need putukad, kellele uurijad näitasid katse esimeses osas
kas ainult tõrjevahendit või üksnes sooja verd. Mõlematel jäi hammustuskutsete osakaal
vastavalt 13 ja 17 protsendi juurde. See kinnitab, et peletav ja peibutav signaal
toimisid putukatele käsikäes.

Täiendavas katses andsid uurijad putukatele ligipääsu bioloogi käele, kuhu oli enne
pihustatud ehtsat DEET-i. Inimesega tehtud katses üritas samuti ligi 60 protsenti
uue seose loonud sääskedest tõrjekihist hoolimata rünnata. Eelneva kokkupuuteta 
putukad püüdsid samal ajal hammustada eranditult vaid uurija teist, kaitsmata kätt.

**Piserdada tasub ikka**

Kuigi uued laborileiud võivad esmapilgul muret tekitada, ei tohiks inimesed Claudio
Lazzari hinnangul praeguseid sääsetõrjevahendeid kasutamata jätta. Professori sõnul
ei kaota DEET tavapärasel ja igapäevasel kasutamisel sugugi oma tõrjuvat toimet.
Sääskede kohanemisvõime tuli esile ainult teadlaste loodud väga kindlates ja rangetes
laboritingimustes. Looduses liikujad peaksid muretsema aga siis, kui tõrjevahendi
toime hakkab nahal ajapikku lahtuma ja kaitsekiht hõreneb.

Uuringuga mitte seotud Šveitsi föderaalse tehnikainstituudi (ETH Zürich) teadlase
Nina Stanczyki sõnul oli uuringu autoritel esimese hooga isegi katsetingimustes 
üsna keeruline meelitada sääski värske DEET-i taustal verd imema. Väärseoste tekkimise
oht suurenebki sääskedel just siis, kui vahend hakkab nahal oma esialgset kaitset
kaotama. Seetõttu soovitab Stanczyk kõigil reisijatel tõrjevahendit tooteetiketi
juhiste järgi alati aeg-ajalt uuesti peale kanda.

Uuel katsel olid ka omad kitsaskohad. Uuringuga samuti mitte seotud Firenze Ülikooli
entomoloogi Francesca Romana Dani sõnul ei muuda sääsed tõenäoliselt looduslikes
ökosüsteemides oma püsivat käitumist kõigest ühe n-ö eduelamuse põhjal. Tavaoludes
võivad putukad iga uue veretoidu otsingu ajal kokku puutuda väga erinevate inimeste
ja teistegi tõrjevahenditega.

Lisaks toituvad emased sääsed enamasti mitmepäevaste vahedega, mistõttu vajab Dani
hinnangul edasist uurimist just putukate mälu pikkus. Praegu ei tea bioloogid veel
kindlalt, kui kaua suudab sääsk DEET-i ja veretoidu seost oma närvisüsteemis alal
hoida.

Leid on siiski oluline üleilmse tervishoiu seisukohast, kuna sääsed levitavad ekvatoriaalsetes
piirkondades erinevaid eluohtlikke haigusi. Ohtlike haigustekitajate ja viiruste
hulka kuuluvad mh dengue palavik, Jaapani entsefaliit, malaaria ja Zika viirus. 
Nende nakkuste leviku tõkestamisel jääb nahale kantud putukatõrje sageli ainsaks
kaitsevalliks elanikkonna ja putukate vahel.

Teadustöö ilmus ajakirjas [Journal of Experimental Psychology](https://journals.biologists.com/jeb/article-abstract/229/10/jeb251935/371741/Associative-learning-switches-DEET-valence-from?redirectedFrom=fulltext).

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610041483/uuring-saasetorje-voib-saaski-hoopis-ligi-meelitada)

![]()