# Peeter Koppel: inflatsiooni kiirelt kontrolli alla ei saa - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/19196 - Published: 2023-05-27T10:19:00+03:00 - Author: toomas **Keskmine eestlane tunneb viimasel ajal üha sagedamini, et kuu lõpus, kui eluaseme laen on makstud, ta vaatab oma kontot ja, ja seal on tühjus. Säästud kõrbevad nagu hommikune puder ja poodi uue järele minna ka ei taha, sellepärast et hinnad on, on järjest kõrgemad. Seda kõike võiks ju võtta paratamatusena, sest meid kõiki hoiatati, et majandus on tsükliline ja pidu ja pillerkaar saab ühel hetkel läbi. Aga kahjuks on asi keerulisem, sellepärast et paljud analüütikud ütlevad, et asi läheb veel hullemaks ja me ei ole tegelikku pilti veel näinud. Mõned lausa ütlevad, et me sammume vaikselt, aga järjekindlalt järgmise majanduskriisi poole. ****Peeter, te olete raha ja väärtpaberite maailmas töötanud 20 aastat ja paljude lehelugejate jaoks olete üks neid arvamusliidreid, kes keerulisi asju oskab lihtsalt sõnastada ja ma küsin, et kas puder siis juba kõrbeb?** Puder kõrbeb, aga ta kõrbeb teistmoodi, kui ta tavaliselt kõrbeb, et inflatsiooniline kõrbemine, mida me kõik kogeme, on teistsugune kõrbemine kui kui näiteks selline tavaline majandustsükkel, kus siis majandus läheb langusesse, tööpuudus tõuseb, kõigil on erakordselt paha olla, aga raha ikkagi maksab. Meil hetkel on olukord selline, kus tööhõivega on enam-vähem hästi. Kui me mõtleme Eestit, siis on päris hästi, kui me mõtleme tervet arenenud maailmas, siis on ka kohati kohati suisa väga hästi. Aga mure on jah, selles vorbid tööd teha küll hirmsal kombel, aga see nii-öelda tasu, mis sa selle eest saad, selle ostujõud nii-öelda hajub. Ehk siis mina ütleksin, et see on kõrbemine, aga see on teistmoodi kõrbemine. **2008. aastal läksite tööle Rootsi panka SEB, mis siit Raadiomaja aknast tegelikult paistab. ****15. korrusel väga ilusa vaatega kabinetis olite 15 aastat.** No alguses ei olnud see ta kabinetti ja ei olnud seda väga ilusat vaadet, aga mingil hetkel see tekkis ja ma olin tõesti päris kaua seal ja pean nentima, et mul ei ole sellest ajast negatiivseid mälestusi, sest lihtsalt kolleegid olid nii toredad. **2008 on aastaarv, mis paljudel tekitab siiamaani õudusjudinaid. Ülemaailmne finantskriis– kõige suurem pärast kolmekümnendaid. Mismoodi see pangas välja nägi?** See nägi välja ikkagi suhteliselt hirmus, sellepärast et kui ma mõtlen, et pangas töötavad inimesed, kellel on ees selline asi nagu Bloombergi terminal, eks ole, kus jooksevad sisse uudised, graafikud, analüüsid ja ütleme, kui õhtul liftiga sõita alla pärast tööpäeva lõppu ja olla liftis koos inimestega, kelle ees oli olnud Bloombergi terminal, siis need inimesed olid näost täiesti hallid. Näha oli, et nad mõtlesid sellele, et mis edasi saab. Mõned võib olla mõtlesid, et mis saab edasi nende nii-öelda töökohast nende perekonnast, nende eluasemelaenust ja siis mõned mõtlesid, et mis saab edasi sellisest lääne heaolu tsivilisatsioonist. **Kui palju oli tol hetkel neid, kes ütlesid: “Stopp! Ärge muretsege, kõik läheb hästi!”. Peaminister Andrus Ansip ütles ühel valitsuse pressikonverentsil, ** ** et kui see on kriis, siis…** Sellises kriisis ma elada tahaksingi. Ma arvan, et tema ütles seda veel sellises faasis, kui kõik oli nii-öelda enam-vähem talutav. Aga minu esimesed hetked, kus ma nagu võib-olla veidikene rahunesin, oli siis, kui käisin kuskil 2009. aasta varakevadel Rootsis ja sõbrunesin seal ühe minust selgelt vanema ja kaalukama investeerimisinimesega, kellele meeldis ka klassikaline rokkmuusika ja must huumor. Ja siis ta vaatas mulle otsa, sest ma olin kogu aeg murelik ja ütles, Peeter, mina olen tänaseks üle elanud, siis ta luges sõrmede peal, neli kriisi, ja nad lähevad alati mööda, ja isegi see läheb mööda. Siis mõtlesin okei, et kui see härrasmees, kes on neli kriisi üle elanud ja kui ma mõtlesin ka Rootsi näiteks 1990ndate alguse kriisile, kus nad et ise seal mõtlesid, et nüüd põhimõtteliselt pakime selle riigi majanduse tervenisti kokku ja viskame ära, siis kui see härrasmees suudab olla sellises kontekstis optimistlik, siis võib-olla ei ole see olukord nagu kõige hullem. Aga ikkagi minuealistele ja natuke noorematele, et mingil hetkel oli ikkagi maailmalõpu meeleolu. On üks selline fantastiline raamat, mille pealkiri on “Too Big to Fail” ehk liiga suur, et ebaõnnestuda, ja seal on tsitaat Ühendriikide toonaselt rahandusministrilt, kes põhimõtteliselt ütles, et kui me ei oleks teinud neid samme, mis me tegime nii- öelda väga kiirelt, siis kahe päeva pärast poleks olnud enam automaatides raha ja viie päeva pärast poleks olnud enam poes piima. Aga jah, see olukord oli tõepoolest nii halb, sellepärast et kui usaldus süsteemist on täiesti läinud ja raha süsteemis ei liigu, siis seda on võimalik meditsiiniliselt võrrelda gangreeniga. **Kui palju on selliseid märke praegu näha?** Sellega on see mure, et selliste hiiglaslike kriiside kontekstis, et kui neid märke oleks palju näha, siis majandus kipub toimima, nii et kui neid märke oleks palju näha, siis neid näeks paljud. Kui neid näeksid paljud, siis nad valmistuksid selleks. Ja kui nad valmistuks selleks, siis tehingud ja tegevused sisuliselt hoiaks ära millegi sellise kordumise. Ehk siis selliseid suuri katastroofilisi ja dramaatiliste mõõtmetega majandusõnnetusi praktiliselt ei ole võimalik ette näha. Ja ma julgen väita kogemuse baasil, et osad osad neist on seda ette näinud juhuslikult või on siis juhtunud just nimelt, et me oleme terve elu rääkinud, et kõik on halvasti ja siis, kui korra on, siis on tõesti nende tähetund. **Milliseid märke praegu on näha, mida peaks nagu tõsiselt võtma?** Ma ei tea, merekonteinerite tellimuste arvu langus näiteks on see juba selline asi, et kui konteinereid ei tellita, siis kaubad ei liigu. Võib-olla üks selliseid tõsisemaid kohti, mida jälgida tuleb, on see, et mis toimub Hiinas, sellepärast, et Hiinast üldiselt eeldati seda, et ta nii-öelda sellise globaalse majanduse võib-olla aitab hädast välja. Noh, neil olid teatavasti sellised suhteliselt drakoonilised piirangud seoses Covidiga. See tõmbas sealset tarbimist alla nende piirangutega, aga eeldati, et Hiina tarbimine nii-öelda kasvab, aga viimased andmed sealt nagu väga julgustavad ei ole. Mis puudutab arenenud maailma konteksti, siis hea indikaator on aktsiaturud. Need näitavad, et justkui ei olekski midagi häda, aga kui minna sinna nii-öelda sügavuti sisse, siis on võimalik näha seda tervet aktsiaturgu. Sisuliselt hoiavad seda üleval tehnoloogiaettevõtteid ja just need tehnoloogiaettevõtted, mis tegelevad tehisintellektiga. Kõik traditsioonilised sektorid on aasta algusega võrreldes miinuses või sügavas miinuses. See tähendab seda, et see olukord ei ole eriti hea. Võib-olla kurb on selle juures see, et olukord ei ole eriti hea ja samas on inflatsioon suhteliselt kõrge. Samas pangad üritavad inflatsiooni kontrolli alla saada kõrgemate intressimääradega. Ehk siis mitu sellist komponenti on koos, mis ei ole, ei ole tegelikult väga meeldivad. ![]() Reedene intervjuu: Peeter Koppel Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR **Ühed kinnisvaraanalüütikud ütlevad, et pidu saab kohe läbi, teised ütlevad, et oot, kohe hakkavad hinnad tõusma. Keda uskuda, kohati on need analüütikute arvamused ka nagu spordiennustused.** Tean keskpankurite kui igasuguste tegelaste puhul seda, et väga sageli nende seisukohad sõltuvad nende istekohast. Sa seda tuleb alati meeles hoida. Tuleb jälgida seda, et milline on olukord tööturul. Ma mõtlen just Eesti konteksti.Senikaua kui tööpuudus ei ole kasvama hakanud, senikaua ei ole otseselt viga midagi. Jah, loomulikult on erakordselt traagiline, võib-olla kellelegi personaalselt, et kui ta ostis ma ei tea, 250 000 euroga kunagi ridaelamu ja nüüd see maksab 400 000 ja siis ühel hetkel võib-olla see maksab jällegi 350 000, et siis ta võib-olla tõesti tunneb ennast halvasti, aga tööturg, tööturg on selge indikaator, sellepärast et nii kaua, kui on inimestel tööd, nii kaua, on ikkagi üldine olukord talutav, kui niimoodi võib väljendada ennast. **Kui palju teie praegu ajalehti lugedes märkate seda, et toimub mingisugune silmamoondus, nagu eelnevatel kriisidel on ka olnud? Enne kriisi üritatakse asja paremas valguses näidata.** Kui ma nüüd kinnisvarale mõtlen, siis ma ütleksin, et kinnisvara jaoks nagu teatud mõttes on kriis käes. Pakkumine võrreldes sellega, mida tahetakse, on selgelt suurem. Ja kui ma mõtlen ärikinnisvarakonteksti, siis ma olen aru saanud tegelikult müüjad tahaksid müüa, ostjad tahaksid osta, aga see vahe nende soovidel ja võimalustel on piisavalt suur ja seetõttu tehinguid ei toimu. Ja nüüd on siis küsimus, et kumb enne järgi annab, kumb ennem närvi läheb ja kumb enne on nõus tehingusse minema. Mina võib-olla sellise inimesena, kes on ka nüüdseks mõned kriisid üle elanud, kipun kangesti arvama, et ikkagi nagu need, kellel on kapitali, et need on lõpuks võitjad. Ehk siis müüjad on ilmselt sunnitud pigem hinnaga alla tulema. **Kas teie sealt investeerimisvaldkonnast suudate kuidagi ka suhestuda kolmelapselise perekonnaga, kellel sügisel võib olla häda käes?** Võibolla kogu see üldine pilt ei ole sugugi nii traagiline, aga jah, kui minna just nii-öelda üksikute perekondade või üksikute indiviidide tasemele, siis loomulikult on probleeme. Kui eluaseme laenu puhul maksevõimet hinnatakse, siis pangad hindavad seda maksevõimet nii, et sinna jäetakse nagu selge varu. See tähendab seda, et seda hinnatakse selgelt kõrgemate intressidega, kui on meie praegune intressikeskkond. Aga kui me nüüd mõtleme, et on perekond, kellel on siis märkimisväärselt eluaseme laenumakse tõusnud ja siis on lapsed toita ja siis mõtleme, et meil on selline toiduainehindade tõus 30 protsenti mitte just väga pika perioodi jooksul ja see üldine kulubaas, mis kasvanud – see on ikkagi hirmuäratav, ja kui me nüüd lisame siia ka need vahepeal päris huvitavaid numbreid näidanud kommunaalid. Kõik need asjad kokku moodustavad väga selge probleemi ja see ei ole, see ei ole selline asi, mida oleks lihtne taluda. **Kui tõenäoliseks te peate, et sügisel või varatalvel võivad hakata ajalehtede esikaantel olema nukrad pildid perekondadest, kes kolivad kodust välja ja pank on nende kodu pannud sundmüüki?** Ma ma pean seda suhteliselt ebatõenäoliseks. Ma pean seda ebatõenäoliseks kahel põhjusel. Esiteks sai mainitud tööturgu ja seni kuni tööturg püsib, see problemaatika on ikkagi mingites raamides. Teine asi on see, et pikaajalise panganduskogemusega ma võin öelda, et maja sundmüüki panemine on absoluutselt viimane samm, mida pank astuda tahab. Ma tean, et eksisteerib fantastiline vandenõuteooria. Pankurid istuvad oma kolmeosalistes ülikondades ümber pähklipuust laua ja loodavad, et nad saavad õnnetuid, kolmelapselisi perekondi, nendest valgetest funkmajadest massiliselt välja tõsta.Ei, see ei vasta tõele. Sundmüük on kohutavalt ebamugav, kulukas ja riskantne protsess. Aga seda ma sügise kontekstis küll ei näe veel praegu, et midagi nii dramaatiliseks võiks minna. **Mida te soovitaksite inimestele, kelle laenu baasintress on seal 1,8 protsendi juures ja koos euribor ka üle viie. Mis hetkel minna panka ja öelda, et äkki saaks fikseerida?** Kui me nüüd mõtleme kontseptsioonile fikseerimine, siis sellega ollakse ikkagi lootusetust lootusetult hiljaks jäänud ja tõenäoliselt, kui küsida seda fikseerimise hinda täna siis ilmselt selle peale ka kukutaks täiesti pikali. Arvestades seda, kui kiiresti on intressid tõusnud, kuhu nad on tõusnud ja kuivõrd murelikult vaadatakse ka tulevikku, siis fikseerimise hind oleks suhteliselt absurdne. Kui nüüd mõelda sellele, palju näiteks Euroopa keskpanga suunav intressimäär, millest euribor paljuski sõltub, veel tõusta võiks, siis seal on küll veel tõusupotentsiaali, aga ma ikkagi julgeks spekuleerida, et selline jõulisem tõus on juba ära tehtud. Keskpank küll ütleb, et tema peamine mandaat on hinnastabiilsus ja et nad peaksid inflatsiooni kontrolli alla saama ja kui siis ka kontrolli all hoidma, aga ma väga ei usu, et nad selle käigus on nõus majanduse päris ära tapma. ![]() Reedene intervjuu: Peeter Koppel Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR **Kui palju teie enda eluaseme laen võrreldes eelmise aastaga tõusnud on?** Minul on selline huvitav mure, et mul ei ole eluasemelaenu, aga ja mul on ka selline väikene nii-öelda mure, et kui mul oleks ja mul on näide ühest nii-öelda endale väga sarnasest inimesest, kellega ma teen koos_ podcasti_, SEB-i makroanalüütik Mihkel Nestor, temal on eluaseme laen ja temaga me seda arutasime. Temal on see fikseeritud ja ta fikseeris selle eelmise aasta alguses tasuta. **No miks te ei öelnud oma_ podcastis_, sõbrad, minge panka, fikseerige kõik ära.** Me üritasime vihjata, aga kuna tegemist on finantstehinguga ja tegemist on justkui soovitusega, siis me natukene kartsime juriste. Me üritasime rääkida sellest läbi lillede. Mis puudutab kliendikohtumisi ja üldiseid arusaamu, siis mina edastan kogu aeg sõnumit, et kui mingisuguse riski maandamine on tasuta või peaaegu tasuta, siis tuleb see alati ära teha. Aga see on takkajärgi tarkus tänasel päeval. **Kuhu see intressiraha läheb, mida me pankadele praegu maksame? On see sisuliselt kasum pangale?** Sisuliselt, ja see tekitab positiivset tunnet sellise koha peal nagu neto intressimarginaal. **Et kes see tähendab tegelikult, et pangajuhid ostavad uue Bentley?** No kui sa mulle suudad näidata Eestis mõne pangajuhi, kes sõidab Bentley’ga, siis ma siis ma hea meelega naeran natuke. Nad ei julge seda siin Tallinnasse osta. Kui me mõtleme Eesti pangajuhtidele, siis nad on tõepoolest hästi tasustatud, aga nad on sellised, ma ütleksin pigem klassikalised tippjuhid. Rootsi pangajuhtidel on ka selline asi, et Rootsi pangajuhid väga ei tohi välja näidata väga-väga suurt luksust. Nad elavad suhteliselt hästi, aga ütleme niimoodi, et Volvo on ikka päris päris populaarne seal Rootsis ja suhteliselt kõrgel tasemel ja natuke parema varustusega nahkistmete ja kõige muuga käib ta küll. **Asi, kuhu ma jõuda tahtsin, ilmselt aimasite ette ka, et Leedus juba näpistatakse pankade kasumeid, mis on sadades miljonites, et kas Eestis peaks ka midagi ****sarnast tegema?** Sellega on selline mure, et on mingisuguseid ideid, mis traagiliselt lollid ja see on üks neist. Sellepärast et kui me nüüd mõtleme, et meil on majanduses intressimäärad tõusnud ja natukene võib-olla veidikene kesisem olukord ja nii-öelda laenuraha on läinud veidikene kallimaks, siis korjad ära pankadelt nii-öelda täiendavalt raha, siis see tegelikult vähendab pankade laenuandmise võimet just sellel ajal, kus laenu andmise võime võiks olla parem. See on esimene aspekt, järgmine aspekt on kohe see, et oletame, et aeg on mõnda aega keerulisem. Siis selline selline tegevus vähendab panga kapitalibaasi ja üldiselt pank võiks olla hästi kapitaliseeritud. Siin on ka veel ports juriidilisi aspekte. Küsimus on siis, et millise sektori kallale järgnevalt minnakse. Ehk siis see idee ei ole tegelikult hea ja seda mõtlen inimesena, kellel ei ole tänasel päeval pankadega muud pistmist, kui see, et mul on kolme panga pangakaart **Aga kust maalt lõpeb turumajandus ja algab ahnus, et kui palju on nagu mõistlik võtta nii-öelda kasumit kümme protsenti või 20 protsenti või 100 protsenti, nagu me siin nägime hiigelkasumeid energiaettevõtete puhul?** Kui me nüüd mõtleme sellele, et miks need numbrid sellised on, siis selles ei ole süüdi turumajandus, vaid selles on süüdi süüdi nii-öelda keskkond, mille on kujundanud majanduspoliitika ohjajad ehk siis valitsused ja keskpangad nii energia- kui ka finantssektori kontekstis. Selles miks pangad täna saavad selliseid kasumeid, on süüdi põhimõtteliselt need toredad valitsused, kes oma riigid lõhki laenasid, sisuliselt maksejõuetuks muutusid, tekitasid olukorra, kus keskpank pidi laskma intressid nulli ja hakkama raha trükkima. Ühel hetkel see viis inflatsiooni, inflatsiooni tuli hakata kõrgemate intressimääradega ohjeldama. Selles mõttes, et ega nüüd nagu selliste peaaegu enam-vähem endaga toime tulevate pankade käest ka keegi ei küsinud, et kuidas teil läheb, kui kui intressimäärad olid nullis ja võib-olla kergelt miinuses. Ehk siis see on selline kontekst, mis on antud majanduspoliitika ohjajate poolt ja nüüd, kui majanduspoliitika ohjajad tulevad ütlema, et et me nüüd võtame teilt midagi ära, siis see on mingisugune selline olukord, mis turumajandust tõepoolest ei meenuta. Nagu öeldud, ei olnud see energiaettevõtete puhul hea idee. Ameeriklased on jube hea näide: energiaettevõtteid maksustati nii-öelda täiendavat, kuna neil olid väga head kasumid ja siis juhtus see, et seetõttu nad ei investeerinud pakkumise kasvatamisse ja kui nad investeerinud pakkumise kasvatamisse, siis pakkumine oluliselt ei kasvanud.Küll aga kasvas nõudlus. Ja juhtus see, et selle ressursi hind, mida nad siis tootsid, läks üles ja see ei olnud majandusele üldse kasulik, ehk siis netoefekt. Poliitikud sageli kujutavad ette, et nad suudavad mingeid protsesse ohjata ja ise selle juures tähtsat nägu teha, aga oluliselt parem oleks, kui nad liiga palju ei sekkuks. Sellepärast et ajalugu on täis näiteid sellest, mis kõik halvemaks läheb, kui nad seda teevad. **Aga ikkagi ahnusest rääkides, et kui palju teie näiteks kas või toidupoodi minnes märkate, et tegelikult hinnalipikul on ahnus peale kirjutatud, ** **et mujal juba toiduhinnad langevad, aga meil pole veel sellel kasvul lõppu näha.** Ma ei ole kindel, kas ma näen seda, et, et sinna hinnalipikule on ahnus peale kirjutatud, aga ma selgelt märkan seda küll toidupoes. Ja ma olen sunnitud nentima, et ma siin vahepeal natukene puhkasin, olin Eestist ära paar nädalat ja kui ma tulin tagasi, siis minu poe arve samas poes, enam-vähem samad asjad, oli seal jälle tõusnud. Ehk siis põhimõtteliselt võib öelda, et see inflatsioon just nimelt selliste esmatarbekaupade ja toidukaupade osas on päris ebameeldiv. Aga kui ma nüüd mõtlen sellele, kuidas jaekauplejatel läheb, et millised nende majandustulemused on ja millised on mahud, siis ma ei näe, et neil nüüd hirmus hästi läheks. Kui tahta sinna seda ahnust peale panna ja mõelda, et me nüüd korjame kokku kogu kasumi maailmast, mida saame ja siis itsitame õelalt vaese tarbija üle, siis jaekaubandusettevõtete majandusnäitajad seda ei kinnita. Ehk siis ka neil ei lähe hästi. **Samas Soomes, kus palk on kaks-kolm korda suurem – varsti on mõistlik minna Helsingisse toidupoodi.** Kui me nüüd ikkagi mõtleme sellele, et Soomes on palk kaks-kolm korda kõrgem, siis tuleks vaadata sellist asja nagu ostujõu pariteet, ehk siis võiks öelda, et kuigi Soomes on palk kaks-kolm korda kõrgem, siis teps mitte ei saa selle eest kaks-kolm korda rohkem osta, kui mõelda kõiki kaupu ja mõelda kõiki elamiskulusid, siis Soome on ikkagi kallis riik, mitte, et Eesti odav riik oleks. ![]() Reedene intervjuu: Peeter Koppel Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR **Värsked statistikaameti andmed ütlevad ka, et Eesti keskmine brutopalk kasvas 13,3 protsenti, aga kui võtta reaalpalk, mis arvestab siis seda röögatut inflatsiooni,**** siis reaalpalk hoopis vähenes 3,2 protsenti. Mis see tähendab tegelikult?** See tähendab, et põhimõtteliselt palga eest saab vähem osta, see tähendab nii-öelda veidikene veidikene vaesemaks muutumist ja loomulikult on selle üle kisa suhteliselt kõva. Aga siin tuleb öelda üks “aga”: et meil oli tegelikult kuskil 2011 kuni 2021 reaalpalga kasv kuus kuni kaheksa protsenti aastas. Aga siis keegi ei tõstnud erilist kisa, kõik leidsid, et see on suhteliselt normaalne, et nii peabki. Aga see oli maailma parim, ja võib-olla leedukad vahepeal konkureerisid, aga see oli maailma parim. Ja kui me nüüd võtame kuus kuni kaheksa protsenti kumulatiivselt, siis see on fantastiline. Kui me nüüd vaatame, et nüüd meil siinilmselt kahekohaliste inflatsioonimääradega tuleb mõned aastad veidikene reaalpalga langust, siis loomulikult jälle indiviidi tasandil see ei ole meeldiv, see on problemaatiline, aga helikopterivaates graafiku peal on see pisikene jõnks pärast seda, kui miski on läinud sellise selge nagu 45 kraadise nurga all üles. **Millal inflatsioon kontrolli alla saadakse, kas me näeme ühel hetkel ka seda, et jõuame tagasi sellesse ilusasse aega? ** Ilusa ajaga on selline lugu, et võib-olla ilus aeg oleks siis, kui need toiduhinnad seal poes oleks sellised, nagu nad olid 2018. aastal, et see oleks võib-olla ilus aeg. Sinna me tõesti kunagi tagasi ei jõua, aga inflatsiooniga on selline väikene mure, et toetudes puhtalt ajaloole, siis kui ta üle viie on läinud, siis on teda ikkagi äärmiselt raske päriselt kontrolli alla saada. Ja teine mure, mis jällegi tuleneb nii-öelda ajaloolise kogemuse baasilt, on see, et inflatsioon on nagu paha haigus või pandeemia, mis kipub käima kahes laines. Ja see teine laine kipub olema isegi natukene hullem kui esimene ehk siis tundub, et ollakse kontrolli alla saadud, ja käitutakse niimoodi, mis inflatsiooni soosib, ja siis tuleb teine laine. Ma ei saa loomulikult kindlalt väita, et see niimoodi on, ja ma olen ka suhteliselt veendunud, et ma ei ole ainukene, kes seda teab või kes seda graafikut on vaadanud või kes nii on mõeldud. Ma olen suhteliselt veendunud, et keskpankuridteavad seda. Aga ajaloo kogemus inflatsiooni kontrolli alla saamise osas ja selle kestvuse osas ei ole väga nii-öelda lootustandev. Ja kui ma mõtlen ka sellistele suurtele struktuursetele protsessidele, mõtleme näiteks rohepööredele, siis see nõuab materjale, see nõuab tooraineid ja kõik uued asjad, mis tuleb nii-öelda valmis ehitada – see on täiendav nõudlus. Ja kui nõudlus kasvab, siis üldiselt pakkumine ei kasva sama kiirusega, ja siis peaks ka hind kasvama. Ja me mõtleme sellele, et neid toormeid, kasutatakse absoluutselt kõiges, mida me tarvitame. Rääkimata sellest, et see täiendav või liigne likviidsust, mida siin rahatrükiajal loodi päris palju, see siiski ka jätkuvalt avaldab oma mõju süsteemile kui tervikule. Ehk siis ma võin eksida, tunnistan, aga ma ei ole inflatsiooni kontrolli alla saamise osas kuigi optimistlik. Praegu loomulikult see ei tähenda seda, et meil oleks siin 20-23-protsendilised aastad, aga ma ei usu ka seda, et näiteks euroalal suudetaks niipea see inflatsioon saada sinna kahe protsendi juurde, kus ta keskpanga meelest olema peaks. **Meie valitsus on võtnud eesmärgiks kõik need augud eelarves kinni lappida, mis on siin aastatega suuremaks paisunud. Kuidas te vaatate sellele: on see mõistlik, kuidas praegu lähenetakse uute maksudega?** Kui nüüd mõelda, et mismoodi on võimalik eelarve auke lappida, siis on võimalik kehtestada kas uusi makse, tõsta olemasolevaid makse, kärpida või kasutada laenu. Tundub, et valitud on maksude tee, sellepärast et pideva Eesti meedia jälgijana ja majandushuvilisena, mina kärpimist väga ei ole näinud. Tundub, et me oleme jõudnud sellisesse fantastilisesse staadiumisse nagu väga arenenud riik, kus öeldakse sirge näoga, et kärpimine tegelikult ikkagi ei ole võimalik. **Mis nõu te annaksite valitsusele, kui oleksite näiteks valitsuse majandusnõunik?** Ma kardan, et mul jääb kompetentsist puudu, aga minu selline kogemus Euroopa majandusprotsesside jälgimisel ja arusaam praegusest majandusolukorrast on see, et ma ei suhtu laenu eriti halvasti. Loomulikult see ei tähenda seda, et nüüd peaks hakkama püsikulusid laenuga katma. See on erakordselt halb idee, aga kui ma mõtlen just nimelt sellele, nagu ma eelnevalt mainisin, et inflatsiooni kontrolli alla saamine on küsitav, siis ma julgen spekuleerida, et reaalintress, mis sellelt laenult makstakse, on lõppkokkuvõttes negatiivne. Ehk siis ma ei oleks ka selle laenu kasutamise osas niivõrd konservatiivne, nagu praegu ollakse. Teine asi on loomulikult see, et ma ikkagi tahaks näha selliseid suhteliselt mornide nägudega krokodille, kes punase vildikaga teatud asju maha tõmbavad, sellepärast et maksumaksja rahaga tuleb käituda vastutustundlikult. Kui erasektor on sunnitud käituma vastavalt tsüklile, ehk siis, kui läheb hästi, siis võetakse asju julgelt ette, kui läheb halvasti, siis hoitakse kulusid selgelt kokku. Ma tahaks näha ka riigilt sarnast käitumist. **Aga miks seda siis ei tehta, miks ei kärbita näiteks riigisektorit, kui maksude tõstmine toob kisa ja kära kaasa?** Nad ei tee seda sellepärast, et nad saavad seda mitte teha. Teine asi on see, et on piisavalt palju huvitatud osapooli, kes põhimõtteliselt ütlevad, et kui te tõmbate siit mingisuguse asja maha, siis tegelikult lõpeb maailm ära. Kui me nüüd mõtleme sellele meie meie eelmisele kriisile, kus meil oli unikaalne olukord, kus tõepoolest kärbiti eelarvet, kus tõepoolest ka erasektoril olid allapoole paindlikud palgad, kõik sellised nii-öelda toredad asjad, siis praegu on see selgelt raskem. Mulle ei meeldi kasutada inglisekeelseid sõnu, aga see on kohutavalt hea sõna – _establishment_ -, ja selle _establishment_i arrogantsus ja enesekindlus on võib- olla ka natukene sellised, mis viitavad sellele, et kärpima ikkagi ei hakata, sellepärast et kui kärbime, siis kärbime omasid, kärbime sedasama _establishment_i ja see ei lähe ju mitte. ![]() Reedene intervjuu: Peeter Koppel Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR **Üks asi, millest ka ettevõtjad on hakanud järjest rohkem rääkima, on see, et meie ettevõtlus on natukene liiga hõre. Me oleme väga uhked selle üle, et oleme sellise IT-riigi kuvandiga, aga tegelikkuses ju tootlust toovad ikkagi suured tootmisettevõtted. Aga niipea, kui tuleb juttu mingisugusest betoonitehasest piltlikult, siis hakkavad kõik karjuma ja me ei taha seda, see ei mahu Eestisse ära**. See on selgelt problemaatiline, aga kui me nüüd mõtleme sellele, et kas majandust aitab madala lisandväärtusega ettevõtlus, siis teatud kontekstis loomulikult aitab, aga samas me peame aru saama sellest, et oleme selle veidi rohkem kui 30 aasta jooksul suutnud alustada midagi, liikuda pidevalt väärtusahelas kõrgemale. Seda ei tasu mitte üheski kontekstis unustada, aga teine asi tõesti on see, et kui mitte midagi, mitte kunagi, mitte kuhugi ehitada ei tohi – see ei ole päris see, kuidas majandus toimib, see ei ole päris see, kuidas ühiskond jätkusuutlikult funktsioneerida saab. Kui me mõtleme sellistele lihtsatele asjadele, et meil võtab Pärnusse sõitmine absurdselt kaua aega ja põhimõtteliselt sa võid sõita kahe veoauto vahel ja isegi selle kohta öeldakse, et ei, ärme sinna tee neljarealist, mis siis, et see tootlikkust tõstab, see on nii paha, kuskil on oravad ja kuskil on linnud, ja ma olen täiesti nõus, et kuskil on, aga niimoodi ei saa eeldada seda, et meie elustandard isegi püsiks, kui me oleme absoluutselt kõigele vastu, ja siin ei ole mitte midagi parata. Loomulikult mulle meeldiks ka elada metsa sees väikeses majas. Aga nüüd on küsimus, et kui ümberringi luuakse väärtust, kui meil on vaja teiste riikidega konkureerida, kui meil on vaja seda väärtust, mis oleks töökohad, et inimestel oleks süüa osta, siis me ei saa olla sellise suhtumisega, et mitte midagi, mitte kunagi mitte kuskil ehitada ei tohi. **Kultuurikatlas toimub praegu üks Eesti suuremaid tehnoloogia innovatsioonikonverentse Latitude59, kuhu tuleb kokku terve paremik iduettevõtjaid ja start-uppereid. Mida tänases keskkonnas, kus rahal on tekkinud hind, mida see nendele tähendab?** Päris niimoodi see ei ole, et kolm tegelast tulevad kokku, olgu nad siis poisid või tüdrukud, ja teevad ühe presentatsiooni ja siis lähevad miljonilise valuatsiooni pealt raha tõstma sirge näoga. Sest rahal on tekkinud hind ja kui me mõtleme dollarile, siis dollari intressimäärad on seal üldiselt juba kuskil viie juures. Ja viis üldiselt tähendab seda, et päris palju raha rahuneb maha esiteks, ja on nõus selle viie protsendiga, isegi kui inflatsioon on sellest kõrgem. Teine asi, mida see tähendab, on see, et mainisin sellist asja nagu valuatsioon või hinnang ettevõtte väärtusele, siis sellega kipub ikkagi ka olema niimoodi, et see sõltub sellest, et milline on raha hind. Ehk siis esiteks, raha on saada raskem. Ja teiseks, iga vallatu idee ei ole kohe väärt miljoneid, mis tähendab seda, et start-upperid peavad lihtsalt rohkem vaeva nägema. **Me oleme täna rääkinud päris palju sellest, et olukord on raske: on raske, ettevõtjatele, on raske lihtsatele eesti peredele. Mis hetkel me peaksime rääkima sellest, et võib- olla riik peaks rohkem sekkuma majandusse?** Me me peaksime hoopis algatama selgelt ühiskondliku diskussiooni selle üle, et riik peaks selgelt vähem sekkuma majandusse. Meil on põhimõtteliselt võimalik viimase kolme-neljakümne aasta Euroopa kogemuse baasil võimalik tuua välja kohutavas koguses argumente, miks riik peaks majandusse vähem sekkuma. Riigi sekkumisega on selline lugu, et oletame, et on probleem ja riik leiab ressursi ja sekkub mingisugusesse protsessi. Arusaadav, see olukord võib-olla problemaatiline, see võib vajada sekkumist kõik nii, aga mis edasi saab?Edasi kipub saama see, et see sekkumine loob hulga täiendavaid probleeme, mis vajavad omakorda sekkumist. Lõpuks ei ole majandus enam võimeline genereerima piisavas koguses maksutulu, et riik oleks võimeline kõikidesse kohtadesse sekkuma, kus ta sekkuda tahab. Ehk siis mina leian, et ühiskondlik diskussioon peaks olema selle koha peal et jõuda tagasi selle mõtteni, mis meid on tegelikult 30 aastaga päris kaugele toonud, et riik kui on vajalik ikkagi inimeste jaoks ja mitte vastupidi. **Ega ma ausalt öeldes ei uskunudki, et te midagi muud sellise liberaalse turumajanduse jäägitu austajana vastaksite, aga Ameerika näitel me ju näeme, ** **et kui anda meditsiin erakätesse, siis inimesed jäävad vajaliku arstiabita? Või haridussüsteem Suurbritannias ja Ameerikas – sa tahad, et laps saaks hea hariduse, aga kütad maksta surmatunnini.** Kui sa võtad uudised lahti ja vaatad meie meditsiinisüsteemi alafinantseeritust, siis ka meil tuleb probleeme. Ma ütlen kohe nii-öelda ära, et ma olen solidaarse meditsiinisüsteemi selge toetaja ja ma leian, et see on parem süsteem kui Ameerikas, aga kui nüüd võtta jälle sellist helikopteri vaadet, siis sellega kipub olema nii, et meditsiiniteenus on teenus, mille järgi vajadus on tegelikult lõpmatu. Alati saab midagi paremini teha. Ressursid on piiratud. Põhimõtteliselt on võimalik seda lõputut vajadust ja piiratud ressursside kättesaadavust reguleerida kahel viisil. Üks viis on raha, sellel on valinud Ameerika, teine viis on järjekorrad, selle on valinud Euroopa. Ja alati on seda ressurssi puudu. Mina isiklikult olen natukene muutunud murelikuks, et mis sellest solidaarsest süsteemist saab. Teoreetiliselt me võime liikuda sellises suunas, kus inimestel alates sellisest natukene kõrgemast keskklassist kulud tasulisele meditsiinile lähiaastatel selgelt kasvavad, muidu järjekorrad selgelt pikenevad. Ma ei näe hetkel head lahendust ega isegi võib-olla erilist tahet, mingisugune lahendus sellele olukorrale siin Eestis tekitada. **Lihtne inimene ikkagi küsib: kui mul on natukene veel vaba raha, kuhu see panna?** Mina ütleksin, et on kaks võimalust – esiteks hetkel oodata. Teine võimalus on see, et osta midagi nii-öelda madalate kuludega stabiilselt ja kogu aeg. Ehk siis, kui see investeerimishorisont on suhteliselt pikk, siis näiteks sellised regulaarsed paigutused, kas globaalsesse indeksisse või Ühendriikide indeksisse madalate kuludega, see on alati hea idee. ![]() Reedene intervjuu: Peeter Koppel Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR [Loe otse allikast](https://www.err.ee/1608989969/peeter-koppel-inflatsiooni-kiirelt-kontrolli-alla-ei-saa)