# Doktoritöö: õppetöö kipub jääma Eestis liiga koolimajakeskseks - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/191004 - Published: 2026-05-25T06:15:00+03:00 - Author: RSS ![]() Tallinna Ülikoolis doktoritööd kaitsev Helene Uppin töötas enne doktorantuuri nii õpetaja kui ka muuseumi haridustöötajana. Doktorantuuri astus ta eelkõige huvist, kas õpilased muuseumitundides ka päriselt õpivad ning kuidas parandada neid õppekäike nõnda, et õpilaste käitumine muutuks positiivses suunas. Üks esimesi oulisi taipamisi seisnes selles, kui kriitilise tähtsusega on muuseumipoolse juhendaja ja õpetaja koostöö.  Tema järgmised uuringud keskendusidki selliste õpetajate tegevusviisidele, kes käivad sageli ja meelsasti õppekäikudel. “Teaduskirjandus andis alust arvata, et nende käest on palju õppida. Eelkõige seda, kuidas ületada kõikvõimalikke takistusi ning kuidas neid käike hästi teha,” kirjeldas ta. Seejärel uuris ta muuseumide ja keskkonnahariduskeskuste juhendajate vaadet. Nii sündis ülevaade, kuidas lapsed üldhariduse kontekstis muuseumis õpivad ning milline on koolide ja muuseumi koostöö.  Iseenesest on muuseumil ja koolil sama eesmärk: toetada õppimist. Probleemid tekivad aga sageli kehvast infovahetusest. Uppini sõnul on paljud õpetajad muuseumikülastuste fännid, kes on õppekäigud enda jaoks läbi mõelnud. Leidub aga ka õpetajaid, kes seda teinud pole. “Teinekord ei ole aga muuseumitöötajatele edastatud, mis keelt lapsed üldse kõnelevad.” “Vahel tulevad nad klassiga muuseumisse nii, et keegi on neile selle käigu ja programmi broneerinud ning neil pole isegi infot, mida õppima hakatakse. Teinekord ei ole aga muuseumitöötajatele edastatud, mis keelt lapsed üldse kõnelevad,” rääkis ta. Seda nimetab Uppin musta kasti olukorraks.   “Näiteks käivad lapsed muusikaõpetajast klassijuhatajaga merefüüsikateemalises tunnis, aga füüsikaõpetaja ei tea sellest käigust, mistõttu ei oska ta ka sissejuhatust teha, seda kogemust hiljem reflekteerida või üleüldse mingeid seoseid õpilaste kogemusega luua,” tõi ta näite. Doktoritöö üks põhijäreldus ongi, et sageli jäävad õppekäigud läbimõtlemata just koolisisese kehva infovahetuse tõttu.  Samas leidub  Uppini sõnul palju õpetajaid, kes väärtustavad õppekäike väga ja tahaksid neid teha veelgi rohkem. “Ei tasu ära unustada, et õppekäigud on olnud üle 100 aasta tavaline osa koolitööst ja -haridusest. Ajakirjas Kasvatus kirjutati juba 1920. aastatel väga põhjalikke metoodilisi juhendeid, kuidas teha häid õppekäike loodusesse,” rääkis Uppin. Muuseumipedagooge hakati muuseumite juurde palkama alles 1990. aastate alguses. Varem tegid ekskursioone ka teised muuseumitöötajad, aga need olid akadeemilisema ülesehitusega. “Tänapäeval on kõigis suuremates muuseumides ikkagi pedagoogilise ettevalmistusega haridustöötajad, kes on sageli varem ka õpetajana töötanud. Üldine pilt on selline, et tehakse kaasahaaravaid ja metoodiliselt mitmekesiseid tunde, mis on hästi tugevalt seotud kooliprogrammiga,” selgitas Uppin. Õppekäigud on viimase aasta jooksul muutunud Eesti ühiskonnas tuliseks teemaks. Haridus- ja teadusministeerium koostas nüüd koolidele ja lapsevanematele selgitava materjali, mis aitab korraldada õppekäike, muuseumikülastusi, teatrietendusi ja muid õppimist rikastavaid tegevusi nii, et kõigil õpilastel oleks võimalik neist osa saada. “Ma tajusin juba doktoritöö kallale asudes, et HTM-i silmis on õppekäigud hall ja pisut nähtamatu ala, mis on vastuvõtlik igasugustele kärbetele ja ootamatustele.” Uppinile ei tulnud see üllatusena, et teema ühel hetkel niimoodi päevakorda kerkib.“ Ma tajusin juba doktoritöö kallale asudes, et HTM-i silmis on see selline hall ja pisut nähtamatu ala, mis on vastuvõtlik igasugustele kärbetele ja ootamatustele. Tundub, et ministeeriumis veel ei tajuta, mis rikkus peitub muuseumihariduse ja keskkonnahariduse valdkonnas ning kui palju tegelikult õppekäikudel käiakse. Kahjuks mind see poleemika ei üllatanud,” rääkis ta. Üks põhjus peitus koroonaajas. Kui pandeemia 2020. aasta alguses puhkes, said koolid üsna kiirelt juhised, mida teha. Muuseumid said aga haridusministeeriumilt juhised, kuidas klasse vastu võta, aasta pärast pandeemia algust.  “Kahjuks kipub meie mõtlemine haridusest olema koolimajakeskne. Kui me mõtleme, mis teeb inimese harituks, siis ma usun, et paljud ütlevad, et inimene peab käima teatris, muuseumis, raamatukogus, teaduskeskuses, matkarajal ja mujal. Ei ole nii, et ainult klassiruumis saab õppida,” ütles Uppin. Õppimine on tema sõnul kontekstuaalne. “Ujuma õpid ainult vees olles, aga millegipärast arvame, et loodust saab ka ainult õpikust õppida,” sõnas ta. Näiteks ajalootunnis keskaega õppides tasub lisaks õpiku lugemisele ja klassiaruteludele mõnda keskaegset potikildu ka päriselt vaatama ning nuusutama minna.  “Ujuma õpid ainult vees olles, aga millegipärast arvame, et loodust saab ainult õpikust õppida.” Uppini doktoritöö üks soovitus puudutab ka koolivõrgu planeerimist. Silmas võiks pidada seda, kes on selles piirkonnas muuseumi- või keskkonnahariduse pakkujad. “ Neis kohtades võivad tööl olla maakonna või valla vähesed erialaspetsialistid, mis puudutab mingi õppeaine õpetamist,” rääkis ta.  Kuna Eestis on suur aineõpetajate puudus, saaks õppekäikude kaudu seda ehk veidi leevendada. Seejuures võib olla õppeprogrammide juhendamine muuseumis või keskkonnahariduskeskuses alternatiivne rada ka õpetajate karjääriteel.  Ehkki näiliselt on kõigil lastel võrdne võimalus õppekäikudel osaleda, siis reaalsuses see Uppini sõnul nõnda ei ole. “Kui sa oled Tallinna kesklinna kooli õpetaja, siis on tunduvalt lihtsam käia õppekäikudel. Tallinna kesklinna eelvalikuga koolide lapsevanemate keskmine sissetulek on juba sadu eurosid kõrgem kui teistes Eesti piirkondades. Nende vanemate jaoks maksta klassiraha või kooli fondi, ei ole enamasti mingisugune probleem. Seega on kesklinna koolidel paindlikkust valida, kuhu nad lähevad ja mida teevad. Nad ei sõltu niivõrd toetustest ja nende õpetajad saavad tegutseda paindlikumalt,” kirjeldas ta.  Uppini hinnangul ei tohiks vabatahtlike annetuste kogumist üle reguleerida. Koolikogukonnad suudavad reeglina ise kokku leppida, kuidas korraldada tööd õiglaselt ja kõigi osaliste jaoks väärikalt ning mille peale raha kulutada. Hiljuti värskendatud juhendi sõnastust, mis lubab küsida lastevanemate omaosalust kohustusliku õppekavaga sidumata tegevuste eest, peab ta pisut ebaõnnestunuks. Õpetajad suudavad nimelt iga kogemust edukalt õppetööga lõimida. Pealegi ei korralda koolid õpilastele üldiselt tegevusi, mis oleksid õppekavaga metoodiliselt, väärtuseliselt või ainealaselt vastuolus. Väljaspool tõmbekeskusi asuvate väiksemate piirkondade koolidele lisandub aga kopsakas transporditasu. “Mina soovitan õppekäikude rahastamise puhul seda silmas pidada. Kultuuriministeeriumi rahastatud kultuuriranitsa toetus seda ka arvestab ning need, kes paiknevad tõmbekeskusest kaugemal, saavad rohkem raha õpilase kohta,” rääkis ta.  Uppini sõnul näitavad ka varasemad uuringud väga selgelt, et kõige enam vajavad muuseumi- või teatrikülastusi need lapsed, kes on kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga ja maapiirkondadest.  “Eesti puhul teame, et kõige suurem hariduslik kihistumine toimub Tallinnas.” “Eesti puhul teame, et kõige suurem hariduslik kihistumine toimub Tallinnas: meil on ühelt poolt koolid, mis saavad valida õpilasi 1. klassi, aga teiselt poolt need koolid, mis võtavad vastu kõik piirkonna lapsed, sh eriavajadustega ja väga erinevatest kultuuri- ja keeletaustadest. Nende viimaste koolide õpilastele peaks andma mitmekordselt igasugu võimalusi oma kultuurilist repertuaari laiendada ja külastada erinevaid õpipaiku, käia, näha,” ütles ta.  Eelvalikuga koolide õpilaste pered pakuvad lastele suurema tõenäosusega selliseid kogemusi ka koolivälisel ajal. Pealegi on muuseumis või teatris käimine igale perele, hoolimata taustast, oluliselt kallim kui klassiga minna. Kui ka peredel on raha näiteks teatripileti jaoks, siis ei pruugi kõigil vanematel olla Uppini sõnul vaimset ressurssi või aega neid käike ette võtta. Tulemuseks on aga laste kultuuriline vaesumine ja muud halvad tagajärjed. Doktoritöö autor rääkis, et muidugi võib küsida, miks õppekäike üldse vaja on. Muuseumis õppimine arendab tema sõnul teadmisi, oskusi, toetab elukestvale õppimisele avatud mõtteviisi ja tõstab õpimotivatsiooni, rikastab laste maailmapilti ja annab ideid edasisteks karjäärivalikuteks.   Lisaks annab õppekäik muuseumisse või ka mõnda muusse kultuuri- ja teadusasutusse lapsele ja noorele kogemuse, et avalikus ruumis on kohti, kuhu ta on oodatud. “Et on olemas nn kolmas ruum kodu ja kooli vahel, kus ta saab õppida seda, mis just teda huvitab ja kus ei pea ilmtingimata midagi ostma – nagu näiteks raamatukogu. Arvestades kui polariseerunud, ebavõrdne ja närviline on maailm, siis on ülioluline, et meil on ja me külastame selliseid igaühele avatud, sõbralikke, ühiskonna silmis usaldusväärseid kohti” sõnas Helene Uppin.  _Helene Uppin kaitseb 25. mail Tallinna Ülikoolis doktoritööd[ “Muuseumis õppimine üldhariduse kontekstis”.](https://www.etera.ee/zoom/212568/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,0,2067,2835)_ [Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610031901/doktoritoo-oppetoo-kipub-jaama-eestis-liiga-koolimajakeskseks) ![]()