ERR-i ajakirjanik Martha-Beryl Grauberg käis ragbitrennis. Tiskre muruväljakul harjutasid teineteise kõrval sõbralikult kriketimängijad ja ragbimängijad. Ruumi jagus seal mõlemale.

“Mul sõbranna ütles, et ta mängib. Ma olin täiesti šokeeritud, ma ei teadnud, et selline asi on Eestis. Naised mängivad, täitsa kreisi. Tulin trenni vaatama, anti saapad ja olen siin jätkuvalt, kaheksa kuud hiljem,” muljetas ragbimängija Agnes Jürison.

Ragbimängija Laura Renke märkis, et väga mõnus on trennis käia. “Tüdrukutel on oma meeskond ja me saame poiste vastu mängida. Hoopis parem on!” sõnas ta.

“Meeste ja naiste füüsis on erinev. Ma arvan, et feministidel oleks siin hea piiluda – ega ikka ei saa, kui tuleb suur sajakilone mees vastu, siis lõpetad EMO-s,” märkis Agnes.

Eesti naiste ragbikoondise peatreener Graham Smith rääkis, et pidi Eestisse jääme viieks kuuks, kuid nüüd on sellest saanud neli aastat.

“Me ei ole väga head. 15-15 formaadis on meil keeruline, sest me oleme üks Euroopa väiksemaid riike. Oluline ei ole kaotus. Kui sa alustad, siis on tähtis, kuidas sa arened. Tüdrukud kaotasid (mängu Lätiga) suurelt, aga pärast paari tekiila ja limoncello shot’i, olid nad päris õnnelikud,” sõnas Smith.

Agnes rääkis, et naisragbimängijaid on piisavalt, et päriselt suures mängus osaleda.  “See oli väga lahe hetk,” ütles ta. 

Laura rõhutas, et kuigi vastane võitis mängu, siis naiskond võitis omakorda, kuna mängis oma esimese mängu. “Paljude jaoks oli esimene 15-15 mäng, ka minu jaoks. Väljakule minna ja vaadata, et 15 tüdrukut on sul vastas ja nüüd on 80 minutit madistamist. See oli päris kõva eneseületus kõigile,” rääkis ta.

Mialeene Jahkne sai mängus lätlaste vastu vigastada. “Lätlasel oli pall ja ta jooksis, ma tulin teiselt poolt. Kahjuks ma ei jõudnud piisavalt kiiresti madalale, et tackle’it teha, nii et ma jooksin talle vastu nägu,” meenutas ta.

Eesti ragbiliidu president Paul Davidson selgitas, et ragbi on ameerika jalgpallist erinev. 

“Ta on natuke laiem ja pikem. Ameerika jalgpall on mõeldud etteviskamiseks ja sa hoiad seda ühe käega. Ragbipalli hoiad kahe käega. Hästi tähtis on seda mitte maha pillata. Palli kuju karistab sind. Ta on ettearvamatu. Kui keegi lööb jalaga palli ja see põrkab, siis võib see minna igas suunas,” rääkis ta.

“Kontakt, mis mängus tekib, on üpris agressiivne. Aga kohe, kui vile käib, sa lähed ja surud kätt, kallistad vastasmeeskonda, tänad hea mängu eest. Pärast mängu lähed koos välja, tähistad. Nagu mõlemad meeskonnas oleksid võitnud,” ütles Laura.