Te käisite kuu aega tagasi Ukrainas ja osalesite Lvivis kultuurikonverentsil, kus keskendutigi Ukraina kultuurisektori kaitsele ja taastamisele. Mis need põhilised õppetunnid Eestile sealt Ukrainast on või mis on see, milleks me peame praegu rahuajal juba valmistuma, et olla valmis?

Ma arvan, et kõige olulisem sõnum sellelt konverentsilt oligi see, et agressor soovib hävitada kultuurilist identiteeti samamoodi nagu kaitsevõimet. Kui me räägime näiteks kultuuriväärtustest, siis me räägime nendest ikkagi kui rahvusliku identiteedi loojatest.

On lihtsad näited: ma tahan kaitsta Kuressaare vanalinna, ma olen seal sündinud ja kasvanud, ma armastan seda pärandit ja sellel on minu perekonna lugu – siis tekib ka see kaitsetahe, rääkimata laulu- ja tantsupeost või muudest kultuurilistest sündmustest, kus meie kaitsetahe tekib. Ühelt poolt on kultuuril väga oluline roll selle kaitsetahte tekkimisel ja loomisel ning teiselt poolt on meil väga oluline seda identiteeti kaitsta nii kriisiolukorras kui ka sõjaolukorras.

Ukraina sõda on tõestanud, et Venemaa väga ei hooli sellest, mida ta pommitab. Ta ründabki teadlikult muuseume, kirikuid ja arhiive, üritades niiviisi Ukraina identiteeti, ajalugu ja keelt füüsiliselt hävitada?

Täpselt nii, agressori eesmärk on seal hävitada Ukraina identiteeti ja sellepärast rünnatakse sihilikult kultuuriobjekte. UNESCO hinnangul on juba üle 500 kultuuriväärtusliku hoone juba hävitatud.

Ukrainlaste enda hinnangul on see arv üle 1700, nii et kordades suurem. Rääkimata objektidest, mis on kultuuriga seotud, aga mis ei ole Eesti mõistes muinsuskaitse all – neid objekte on veel rohkem. Ühtlasi on nii Odessas, Kiievis kui ka Krimmis hävitatud ka UNESCO kaitse all olevaid objekte. Need on sihilikud rünnakud ja me ise käisime ka Lvivis vaatamas kaht objekti, mida just oli droonirünnak tabanud.

Kui me räägime Eesti riigi kaitsmisest, siis me ei saa üle ega ümber kultuurist. Kui vaadata ka Eesti põhiseaduse preambulat, siis ega seal inimestest ei olegi väga juttu, seal on räägitud, et kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Jah, meil on meie riik sellepärast, et me armastame oma kultuuri ja hoiame seda. Rahvusriik põhinebki ju sellel.

Kui me tõesti tahame seda kultuuri kaitsta, siis eeldus on võib-olla see, et vaenlane soovib täpselt samamoodi seda rünnata. Potentsiaalsed sihtmärgid ongi näiteks ERM-i peahoone, Kumu ja sellised Eesti kultuuri jaoks üliväärtuslikud ehitised. Kas siit võib siis teha järelduse, et tegelikult tugineb suur osa kultuuriväärtuste kaitsest sõjaseisukorra ajal suuresti sellele, kui kiiresti me suudame väärtuslikud museaalid õigel hetkel piisavalt kiiresti ära evakueerida. Näiteks Eesti lipu Eesti Rahva Muuseumist Tartus?

Jaa, museaalide evakueerimine on kahtlemata osa nendest kriisiplaanidest. Seda mitte ainult sõjaseisukorra kontekstis, vaid kõigis võimalikes kriisiolukordades.

Lähiajaloost oli Pariisi Notre-Dame’i põleng võib-olla üks olulisemaid sündmusi, mis pani kultuurivaldkonna Euroopas erinevateks kriisideks valmistuma ja selles osas me teeme ka palju koostööd. Need on just nimelt teemad, millega me igapäevaselt tegeleme.

Ehk kui mingi hoone läheb põlema, siis oleks inimestel täpselt teada, mis on selles hoones kõige väärtuslikum ja kuidas saada see võimalikult kiiresti kohta, kus enam ei põle?

Jah, mis on kõige väärtuslikum, kus on vajalikud pakkematerjalid ning mis on inimeste rollid nii selles muuseumis või kultuuriasutuses kui ka kohalikus kogukonnas.

Ma arvan, et see võis olla isegi rohkem kui viis aastat tagasi, kui meie üks esimesi lauaõppusi toimus Haapsalu linnuses. Tagantjärele oli selle üks olulisemaid väärtusi see, et kohalikud päästjad said tuttavaks muuseumijuhiga ja vastupidi. Kui sul on telefonis need kontaktid olemas ja sa kohaliku päästjana tunned seda konteksti, detaile ning neid käiguteid, siis see ongi kõige olulisem valmistumine potentsiaalseks kriisiks.

Eestis on juba mõni aasta korraldatud selliseid suuri päästevaldkonna õppusi, kus suur hulk inimesi evakueeritakse ühest Eesti kohast teise. Kultuuriministeeriumi haldusalas on nüüd samad plaanid. Eesti Kunstimuuseumi ühes muuseumis (Kadrioru, Kumu, Niguliste, Mikkeli või Adamson-Ericu muuseumis – toim.) harjutatakse juba mõne kuu pärast, kuidas toimetada kriisiolukorras võimelikult kiiresti turvalisse kohta väärtuslikud kultuuriesemed. Ma saan aru, et piltlikult öeldes võetaksegi näiteks maalid võimalikult kiiresti seintelt maha, pakitakse paberisse ja toimetatakse ohutusse kohta. Kas selline õppus on teie valdkonna jaoks esmakordne?

Me nimetame seda väliõppuseks ja see on tõesti esmakordne. Me oleme teinud väga palju lauaõppusi ja ma usun, et enamik muuseumidest on tänaseks ka lauaõppusi teinud. See on aga väliõppus, kus me mängime kõik praktiliselt läbi ja näeme võimalikke takistusi. Need takistused võivad tulla väga erinevatest kohtadest, alates veetorudest, mis on näiteks kuskil ees, lõpetades vajaliku mullikile puudumisega. See väliõppus on meil jah selles mõttes esmakordne, kuigi teoreetiliselt oleme neid olukordi väga palju läbi mänginud. Nüüd saame seda teha ka praktiliselt.

Mis on siis see, mida te konkreetselt läbi mängite?

Oluliste objektide evakueerimist, aga ka kõike sellele eelnevat ja järgnevat. See hõlmab pakkimist, transportimist ning erinevaid rolle nii muuseumi sees kui ka teistes seotud institutsioonides, näiteks päästeametis. Ühtlasi väga olulised ka kogu selle protsessi ettevalmistamine ja sellest õppimine.

Kui paljudel Eesti muuseumidel on praegu kuskil keldris valmis pandud mullikile, niiskuskindlad kastid, teiplint ja muud vahendid?

Enamikul on need olemas. Need on muuseumidele igas olukorras tuttavad materjalid, sest koguhoidjad on selle valdkonna ja materjalide pakkimisega juba kaua tegelenud. Aga just kriisiolukorras just nendele konkreetsetele objektidele sobivate kastide, mullikilede või muude materjalide tagamine on see, millega me praegu tegeleme.

Statistikaameti andmetel on Eestis kokku 101 muuseumit 160 külastuskohaga ja seal säilitatakse kokku umbes seitset miljonit museaali. Meditsiinivaldkonnas on kriisiolukorras kasutusel triaaž – otsustatakse, keda aidata esimesena ja keda viimasena. Kas Eesti kultuuripärandis on selline triaaž juba tehtud?

Jaa, me oleme defineerinud kõige olulisemad objektid ja teinud nende osas ettevalmistusi.

Need on siis Eesti Kunstimuuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Rahva Muuseum More?

Need on objektid erinevates muuseumides ja võib-olla isegi objektid, mis ei asu muuseumides. Kultuuriväärtused ja kunstimälestised on näiteks ka kirikutes, need asuvad üle Eesti.

Kes on see, kes paneb näpu peale või kes on juba otsustanud, et selle Wiiralti graafika me jätame siia põlengusse ja võtame kaasa hoopis Konrad Mäe maali? Kuidas see käib?

Kriisiolukorrad on muidugi alati hästi erinevad. Me oleme teinud plaane, aga ma rõhutan, et meie eesmärk on ikkagi päästa ja säilitada kõik kogud. See hõlmab kogu kultuuripärandit, mis on kas museaalina või ehitusobjektina arvele võetud. Mis on parimad viisid selle säilitamiseks või selle evakueerimiseks – see sõltub konkreetsest olukorrast.

Ehituspärandi puhul ei saa me paraku enamasti evakueerimisest rääkidagi, vaid me räägime näiteks 3D-digiteerimisest või muudest kaitsmise viisidest, nagu akende sulgemine või liivakottide kasutamine, mis on Ukrainas väga levinud.

Lähtuvalt objekti liigist on selle kultuuripärandi päästmiseks erinevaid viise ja kõik sõltub olukorrast. Meie eesmärk on alati pärand maksimaalselt päästa, lihtsalt teatud nimekiri on esmajärjekorras päästmiseks.

Ning tõenäoliselt on paratamatult mingeid objekte, mille puhul peab leppima, et neid ei olegi võimalik päästa. Näiteks kaitseväe juhataja Andrus Merilo ütles paar kuud tagasi “Esimeses stuudios”, et Auvere elektrijaam on Narva jõele lihtsalt niivõrd lähedal, et kui sõda tuleb, peame valmistuma selle kaotamiseks. Sama lähedal piirile on meil ju ka Narva linnus või Kuremäe klooster?

Sellepärast ma ütlesingi, et eri objektide puhul on eri stsenaariumid. Kui me räägime nendest kahest nimetatud objektist, siis on tõenäoliselt kõige mõistlikum stsenaarium digiteerimine. Niimoodi me olemegi proovinud need objektid läbi mõelda.

Tegelikult on kultuuriväärtuste puhul sõda vaid üks kriis, me räägime ju ka tulekahjudest ning elektrikatkestustest. Mõnel juhul räägime ka uputustest, mis on paraku meie mitmeid kogusid erinevates kohtades kahjustanud. Need kriisid on kultuuriväärtuste kontekstis mingil määral ka igapäevane elu, rääkimata erinevatest hübriidohtudest, mida me näeme täna üha rohkem. Sinna kuuluvad ka küberrünnakud, kui me räägime digitaalsest pärandist.

Digiteerimine on vist üks lihtsamaid viise, kuidas kultuuripärandit säästa just füüsiliste ohtude eest, nagu näiteks põleng, veeuputus või elektrikatkestus. Kas praeguseks hetkeks on meil digiteeritud kogu see osa Eesti kultuuripärandist, mida me päriselt soovime digiteerida?

Tõsi on see, et kultuuriministeerium on alates 2018. aastast digiteerimisega tegelenud. Euroopa Liidu toel oleme me saanud läbi viia suured massdigiteerimisprojektid, mis on võimaldanud meil kõige olulisema osa oma pärandist digiteerida. Me oleme alustanud ka 3D-digiteerimisega, kuigi selles kontekstis ei ole meil kindlasti veel kõige olulisem osa digiteeritud, aga me praegu teeme seda. Selles vallas oleme eeskujuks ka teistele riikidele ning seda käiakse palju vaatamas nii Euroopast kui ka mujalt maailmast.

Mida me veel selles valdkonnas oleme eest vedamas, on see, et meil on soov luua üleeuroopaline lahendus digiteeritud materjali säilitamiseks üle riigipiiride. Euroopas on paljud riigid meiega kaasa tulnud ja soovivad samamoodi ühist lahendust. Iga riik ei pea ise leiutama, kuidas digiteeritud kultuuriväärtusi väljaspool riigipiiri säilitada, vaid me soovime leida Euroopa Liidu toel ühise lahenduse.

See tähendab, et näiteks see digiteeritud seto leelo asub kuskil välismaa serveris?

Just.

Välismaast rääkides tõstatub küsimus ka väärtuslike kultuuriesemete evakueerimise puhul. Oletame, et meil on kunstimuuseum, me võtame sealt maalid seintelt maha, paneme pakendisse. Tuleb auto ja toimetab need ohutusse kohta. Kus see ohutu koht siis on? Kas on juba sõlmitud ka kokkulepped välisriikidega, et see väärtuslik Konrad Mäe maal jõuaks turvaliselt välisriiki?

Siin saan ma öelda, et neid evakueerimise viise ja stsenaariume on meil hästi erinevaid ja kõik sõltub konkreetsest olukorrast.

Ukrainas selgus vist kohe ka see, et kui peaks tulema sõjaseisukord või suurem kriis, siis rekvireeritakse transpordivahendid, veokid ja kütus ning kultuuriväärtuste transpordiks ei jätku autosid ega juhte. Kas kultuuriministeerium sõlmib juba siduvaid lepinguid, et kui peaks minema näiteks Kumu evakueerimiseks kas või põlengu tõttu, siis on sul kellelegi helistada ja sa tead, et ta tuleb oma veokite ja inimestega kohale?

Jah, siin võib küll öelda, et need stsenaariumid on meil läbi mängitud ja siduvad lepingud on meil olemas.

Praegu rääkisime küll sõjaks valmistumisest, aga nagu te ise välja tõite, siis ei pruugigi kriis olla üldse sõjaseisukord. Palju tõenäolisem kriis on võib-olla hoopis pikaajaline elektrikatkestus, kui näiteks mõni kaabel on Soome lahel uuesti puruks sõidetud. Kui paljudel kultuuriasutustel on praegu generaator olemas, et niisuguse pikaajalise elektrikatkestusega toime tulla?

Arvu ei oska öelda, aga see on samuti üks stsenaarium, mida me oleme läbi mänginud. Ma usun, et kõik olulised asutused on tänaseks need generaatorid endale ka muretsenud.

Seal on siis läbi mängitud ka see, kuidas need museaalid ja arhiivid säiliksid näiteks olukorras, kus voolukatkestus toob kaasa kütte või jahutuse kadu? Maalid on ju hästi tundlikud igasugustele temperatuuri kõikumistele.

Täpselt nii. Mulle meenub isiklik seik Eesti Kunstimuuseumi lauaõppusest, kus oli stsenaariumis samuti elektrikatkestus. Siin peab aga ütlema, et enamasti elektrikatkestus meie kogusid ja muuseume väga palju ei mõjuta, kuigi see oleneb ka ilmaoludest. Kui uksed on suletud ja õhk ei liigu, siis püsivad temperatuurid päris kaua, nii et me peame rääkima väga pikaajalisest elektrikatkestusest. Seda siis juhul, kui räägime jahutustest ja muudest süsteemidest, mis on kogude hoidmiseks vajalikud.

Ma pean küsima ka raha kohta, sest asjadest ei saa rääkida ilma rahalist poolt mainimata. Milline on kultuuriministeeriumi eelarve kultuuripärandi kaitsevõime tugevdamiseks järgmistel aastatel? Praegu pannakse järgmise aasta eelarvet kokku – esitate te mingi lisataotluse?

Kusjuures järgmistel aastatel on meil võimalus valmistuda kriisiks Norra ja Põhjamaade ministrite nõukogu toel. Meie põhjanaabrid on Eestile ettevalmistuste tegemiseks andnud ligikaudu kuus miljonit, sealhulgas ehitame Hiiumaa pärandihoidla. See saab olema väike kriisikindel hoidla pärandi säilimise tagamiseks.

Lisaks sellele on kultuuriministeerium koostöös siseministeeriumi ja teiste asutustega taotlenud laiapindse riigikaitse vahendeid oma kriisiks ettevalmistamiseks. Samas ei ole need kulud märkimisväärsed, sest nagu ma juba nimetasin, on kultuurivaldkonnas kriisiks valmistumine tegelikult asutuste igapäevatöö juba varem olnud. Eks me oleme proovinud seda võimalikult palju edasi teha olemasolevate inimeste ja jõududega.

Loe allikast edasi