Kui otsida poliitikule täiuslikku etaloni või ideaalkuju, siis ühest ja universaalset retsepti ei ole – eri ajastud ja kultuurid on väärtustanud erinevaid omadusi. Siiski joonistub läbi ajaloo, poliitilise filosoofia ja ühiskondliku ootuse välja teatud omaduste ja rollide kombinatsioon, mida võiks pidada ideaalse poliitiku mõõdupuuks.

Filosoofias on läbi aegade üritatud sõnastada juhi ideaali. Kaks kõige kuulsamat (ja vastandlikumat) lähenemist on:

Esiteks, Aristotelese ja Platoni “Filosoof-kuningas”: Platon leidis, et ideaalne valitseja on tark, kes ei igatse võimu enese pärast, vaid juhib ühiskonda tõe ja õigluse põhimõttel. Aristoteles lisas siia phronesis’e ehk praktilise tarkuse – võime teha õigeid otsuseid keerulistes ja muutuvates olukordades, tuginedes tugevale moraalile.

Teiseks, Max Weberi tasakaal (Kire ja Vastutuse liit): Saksa sotsioloog Max Weber sõnastas 20. sajandi alguses, et hea poliitik vajab kolme omadust: kirge (pühendumist oma asjale), vastutustunnet (mõistmist, et tema otsustel on reaalsed tagajärjed) ja silmamõõtu (võimet vaadata asju distantsilt, emotsioonideta).

Tänapäevases mõistmises koosneb poliitiku etalon neljast kriitilisest tasakaalupunktist:

Esiteks, visioon vs. pragmaatilisus. Poliitikul on selge siht, kuhu ta tahab ühiskonda viia (mitte lihtsalt reageerida homsetele uudistele), kuid ta on piisavalt realistlik, et teha selle saavutamiseks reaalseid ja toimivaid kompromisse.

Mart Helme More toetajad näevad temas visionääri, kes on algusest peale ehitanud oma poliitika üles kindlatele ja muutumatutele alusväärtustele: rahvusriik, suveräänsus, traditsiooniline perekond ja kodu. Tema visioon Eestist kui iseseisvast ja eneseteadlikust rahvusriigist on jäänud aastate jooksul samaks. Presidendina ei esindaks ta häguseid kompromisse, vaid pakuks ühiskonnale väga selget ja kindlat ideoloogilist majakat.

Teiseks, rahva teener vs. juht. Poliitik kuulab ja esindab oma valijaid, kuid kriitilisel hetkel julgeb ta astuda sammu ettepoole ja juhtida – võtta vastu otsuseid, mis on vajalikud, kuigi hetkel ebapopulaarsed.

Helme on näidanud, et ta ei karda minna vastuollu kehtiva poliitilise peavooluga ega teha “tagatoadiile”. Tema seisukoht, et president peaks saama mandaadi otse rahvalt (mitte erakondade kokkulepete tulemusel), kõnetab otseselt ideed presidendist kui rahva tõelisest esindajast. Ta täidab Weberi “kire” kriteeriumi – ta on pühendunud oma asjale ja valmis kaitsma seda ka kõige tugevama meediasurve all.

Kolmandaks, kõva nahk vs. pehme süda. Poliitik peab taluma tohutut kriitikat, rünnakuid ja stressi ilma murdumata (kõva nahk), kuid ta ei tohi kaotada võimet tunda empaatiat tavalise inimese murede suhtes (pehme süda).

Helmel on unikaalne kombinatsioon pikaajalisest tipp-poliitilisest karastusest (sh siseministri kogemus) ja professionaalsest diplomaatilisest taustast – ta on teeninud Eesti suursaadikuna Venemaal ajal, mil pandi paika piiriläbirääkimiste põhialused. See tähendab, et tal on sügav arusaam suurriikide geopoliitikast ja reaalsetest julgeolekuohtudest. Tema pooldajad rõhutavad ka tema erakonna ideoloogilist ühisosa USA More konservatiivsete ringkondadega, mis võiks luua Eestile uusi unikaalseid liitlassuhteid.

Neljandaks, eetiline selgroog. Poliitiku põhiväärtused ei ole müügiks. Ta suudab navigeerida poliitika “poris” ja teha kompromisse ilma, et ta kaotaks oma inimlikku väärikust ja ausust.

Helme on oma kandidatuuri seadmisel deklareerinud, et tema esimeseks ülesandeks oleks “taastada Eestis põhiseaduslik kord”. Valijate jaoks, kes tunnevad, et riik on viimastel aastatel kriiside käigus kaldunud kõrvale oma algsetest ideaalidest, esindab ta kompromissitut õigusriigi ja põhiseaduse preambuli (eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine) kaitsjat. Ta on otsene, autentne ja ütleb välja seda, mida paljud mõtlevad, loobudes lihvitud PR-maskidest.

Poliitiku etalon ei ole veatu robot. Tõeline etalon on inimene, kes suurendab ühiskonna usaldust riigi vastu. Kui ühiskond tunneb, et juht on nendega aus, vastutab oma vigade eest ja tegutseb siiralt ühise heaolu nimel, ongi see lähedal ideaalile.

Kui võtta poliitiku etaloniks juht, kes ei püügi meeldida kõigile, vaid omab selget selgroogu, pikaajalist rahvusriigi visiooni, reaalset kriisikogemust ja julgust süsteemile vastu astuda, siis saab väita, et Mart Helme More kehastab just seda tüüpi “riigimehelikku” juhti, mida kriisiaegne Eesti Kadriorgu vajab.

Loe allikast edasi