# Lugeja küsib: mida teha haigestunud koduaia puudega

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/189960
- Published: 2026-05-21T09:21:00+03:00
- Author: RSS

Novaatori lugeja märkas koduhoovis haigestunud saari ja jalakaid ning küsis, millega
on tegu ja mida saab omalt poolt puude aitamiseks ära teha.

Maaülikooli metsapatoloogia professori Rein Drenkhani sõnul märkas tähelepanelik
lugeja tõenäoliselt kaht levinud patogeeni: saare- ja jalakasurma. “Haigustekitajad
on mõlemal liigil erinevad: saaresurma tekitab kottseen nimega _Hymenoscyphus fraxineus_
ning jalakasurma _Ophiostoma novo-ulmi_, vana nimega tuntud ka kui uus jalaka-siugsuu.”

Drenkhani sõnul on saaresurma tekitaja invasiivne ja ohtlik eksootiline liik, mis
jõudis siia ilmselt Ida-Aasiast toodud bioloogilise materjaliga. Jalakasurma tekitaja
on teinud Eestis kurja seevastu enam kui paarkümmend aastat ning nüüd on alanud 
haiguse uus puhang. “Mis jalaka olukorra natuke veel keerukamaks teeb on see, et
jalakasurma tekitaja kaks alamliiki on tekitanud hübriidi. Selline hübriid on aga
tihti palju agressiivsem kui põhiliigid,” selgitas teadlane.

Haiguste sümptomid on mõlemal puul küllaltki sarnased. “Saaresurma nakkuse tulemusel
lehed tumenevad ja varisevad, jäävad nekrootiliste sümptomitega võrsed. Jalakasurma
puhul lehed puhkevad ja mõne aja pärast on märgata, kuidas need kärbuvad, käänduvad
ning jääb mulje, nagu keegi oleks neid kõrvetanud või põletanud. Selle tulemusena
lehed mingil hetkel varisevad ning alles jäävad surevad võrsed ilma lehtedeta,” 
kirjeldas Drenkhan.

![]()

Nekrootiline laik saare võrsel. Autor/allikas: Rein Drenkhan

Mida aga haigete puudega ette võtta? Teadlane rõhutab, et paraku ei ole võimalik
puid ravida. Küll saab inimene teha omalt poolt kõik, et haigusi ennetada ja takistada
nende levikut. “Kõige tähtsam proaktiivne tegevus on see, et me ei too aeda tundmatu
päritoluga puuistikuid ja räägime seda naabritele ka. See on kõige parem kaitse 
meie koduaedades olevate puude ja põõsaste jaoks,” sõnas Drenkhan.

“Kui me näeme mustunud või krussi tõmbunud lehti ning surevaid võrseid, tuleb mõnda
aega jälgida, mis puust saab. Kui olukord läheb aina halvemaks, ei aita jalakasurma
tõrjeks mitte miski muu kui puu eemaldamine,” selgitas teadlane. Haigete puude langetamiseks
on kõige parem just varakevadine aeg enne jalaka-maltsaüraskite lendlust, kes on
olulised haiguse levitajad. 

“Saaresurma mõjul on meil järgi jäänud üsna tugevad hariliku saare isendid, kes 
peavad haigusele vastu. On võimalik, et mõned puud taastuvad haigusest ja nendega
ei pruugi midagi juhtuda. Need puud, mis on progresseeruvalt kehvemas seisus, tuleb
sarnaselt jalakatele langetada,” selgitas Drenkhan.

Teadlase sõnul aitab saaresurma levikut takistada veel üks hea nipp: sügisel tuleb
aias või pargis kõikide saarepuude lehed kokku riisuda ja ära põletada. Nimelt kasvavad
saaresurma tekitaja viljakehad mahakukkunud eelmise aasta leherootsudele, sel viisil
eemaldame seenele sobiva toidu.

![]()

Saaresurma poolt kahjustatud harilik saar. Autor/allikas: Rein Drenkhan

**Soojalembesed patogeenid**

Drenkhani sõnul on kliimamuutustel väga oluline mõju nii uute ja invasiivsete kui
ka kodumaiste patogeenide levikule. Ühelt poolt meelitavad üha soojemad temperatuurid
meie laiuskraadidele uusi ja senitundmatuid haigusi, teisalt seisneb probleem sagenevates
ilmastiku ekstreemsustes.

“Kliimamuutused kätkevad eneses tõsiseid, kiireid ja ekstreemseid muutusi ilmastikus.
Võtame näiteks eelmise aasta, kui sügis oli soe kuni detsembrini ja ühtäkki tuli
üsnagi külm talv. Sellised järsud muutused tekitavad puudele stressi ja mõjutavad
nende tervist. Kuna puud on stressis, siis on nad erinevatele haigustele vastuvõtlikumad,”
nentis Drenkhan. 

Samas ei meeldinud möödunud talv ka juurte haigustele. Teadlane toob näiteks kuuski
ja mände kimbutava juurepessu, mille levikut piirab külmunud muld. “Külmumata mullas
saavad juuremädanikud rõõmsalt edasi levida ja kahjustusi tekitada. Pehmel talvel
võivad haigustekitaja eosed levida ka täiesti talvisel ajal, näiteks jaanuarikuus,
mis varasemalt normaalsel külmal talvel ei olnud üldse võimalik. See omakorda tähendab,
et ka kodumaised patogeenid tunnevad ennast paremini kui kunagi varem,” tõdes Drenkhan.

Just harilik kuusk ongi teadlase sõnul Eesti metsade suurim murelaps. “Probleem 
on selles, et harilik kuusk ei talu põuda ega järske ekstreemsusi, eriti kuiva kasvuperioodi.
Sel põhjusel ei soovita me metsameestel ja metsaomanikel puhtkuusikuid rajada, sest
puhtpuistuna saab kuusk kannatada nii juuremädanike kui ka kuuse-kooreüraski tõttu,”
selgitas teadlane. Kuuske ei tasu siiski vältida, vaid mõistlik on kujundada segapuistuid
näiteks koos kasega, mida haigused ja kahjurid vähe kimbutavad.

Viimaks rõhutas teadlane, kui oluline on Eesti metsade olukorda süsteemselt jälgida.“
Oleme loonud üle Eesti püsiproovitükkide võrgustiku, kus me kogume igal aastal süstemaatiliselt
haiguseproove erinevatelt puuliikidelt. See annab meile võimaluse teada saada, kuidas
ja mil moel haigusetekitajad levivad ja milline on nende agressiivsus ning võimalik
kahjustuste trend tulevikus. Ilma süstemaatiliste andmeteta ei ole võimalik tuleviku
riske hinnata,” tõdes ta. 

Samuti peab Drenkhan väga tähtsaks, et inimesed ise märkaksid looduses toimuvat 
ning tunneksid selle vastu huvi: “Ka lugejate huvi on iseenesest väga positiivne.
See näitab, et Eesti inimesed on looduse rahvas ning neile läheb puude tervis korda.”

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610029906/lugeja-kusib-mida-teha-haigestunud-koduaia-puudega)

![]()