# Pärast kurnavat võitlust ajukasvajaga suri Jane Terras-Otsus

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/189176
- Published: 2026-05-18T14:02:27+03:00
- Author: RSS

![]()

**„**Pärast pikka ja vaprat võitlust raske haigusega leidis ta lõpuks rahu,“ kirjutab
Jane abikaasa Kristjan sotsiaalmeedias. „Jane oli imeline ema, abikaasa ja inimene–
täis positiivsust, hoolivust ja pealehakkamist. Jane energia ja elujõud andsid meile
kõigile nii palju. Selliseid võitlejaid ei ole palju.“

Kristjani sõnul elavad Jane armastus ja valgus edasi kõigi lähedaste südametes ja
nende lapses. „Täname südamest kõiki, kes on meid sellel raskel teel toetanud, aidanud
ja meie kõrval olnud. Puhka rahus, kallis Jane. Me armastame sind alati.“

**Jane **oli veel kahe aasta eest tegus ettevõtja, kes toimetas oma ilusalongi ja
riidepoega. Pärast tööd ootasid teda kodus armastav mees **Kristjan** ja kolmeaastane
poeg **Chris Lucas**. Jane elas oma parimat elu. „Juhtisin firmasid suure kire ja
pühendumusega,“ meenutas naine mullu intervjuus [Õhtulehele](https://www.ohtuleht.ee/naisteleht/1130037/ajukasvajaga-voitlev-naine-suutsin-moelda-ainult-oma-lapsele-kas-naen-teda-kasvamas).
2024. aasta suvi pööras aga Jane elu täiesti pea peale – tal diagnoositi ajukasvaja.

Ühel suvehommikul hakkas Jane end tööle sättima, nii nagu tavaliselt ikka. „Tundsin
end veidi imelikult, aga samas ei osanud midagi kahtlustada. Tööle jõudes kukkusin
ühel hetkel lihtsalt kokku ja sain krambihoo. See oli väga hirmutav! Õnneks oli 
kohe kõrval üks klient, kes kutsus mulle kiirabi,“ rääkis Jane toona.

Kiirabi jõudis ruttu kohale ja toimetas naise intensiivraviosakonda. „Esimesed päevad
olin lihtsalt jälgimisel ja siis alustati uuringutega. Need andsid üsna kiiresti
märku, et tegu võib olla ajukasvajaga. Esialgu oli halb diagnoos vaid kahtlus, mis
hiljem paraku kinnitati.“

Janele ei tulnud haiglasse sattudes kordagi mõttesse, et olukord võiks olla nii 
tõsine. „Pigem arvasin ja lootsin, et see on mööduv. Näiteks väsimus või stress…
midagi ajutist. Lõpuks tulnud diagnoos aga lõi maa jalge alt ära. Kui mulle öeldi,
mis on diagnoos, siis lihtsalt tardusin. See hetk on siiani nii eredalt meeles. 
Kõik toimus nagu aegluubis ja oli nii segane. Ainus asi, millele suutsin mõelda,
oli mu laps. Kas näen teda kasvamas? Kas saan olla tema kõrval?“

[Loe edasi](https://www.ohtuleht.ee/melu/1158033/parast-kurnavat-voitlust-ajukasvajaga-suri-jane-terras-otsus)