# Psühholoog Sildarude juhtumist: „Traumat ei tohi nimetada kasvatuseks.“

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/187718
- Published: 2026-05-13T12:49:18+03:00
- Author: RSS

![]()

Koolituskeskuse Verge kliinilise psühholoogi **Airiin Demiri** sõnul ei määra vaimset
vägivalda üksnes öeldud sõnad või tehtud teod, vaid eelkõige see, kuidas teine inimene
neid kogeb.

„Vaimse vägivalla all mõtleme käitumist, mis teeb teisele inimesele emotsionaalselt
kahju. Oluline ei ole ainult see, mida tehakse, vaid kuidas teine inimene ennast
tunneb,“ selgitas Demir Kuku [„Hommikuraadios“](https://kuku.pleier.ee/podcast/hommikuraadio).
Vaimne vägivald ei ole tavaliselt üksikjuhtum, vaid süsteemne ja korduv käitumine,
eriti problemaatiline aga olukordades, kus suhtes on võimuerinevus – näiteks vanema
ja lapse või treeneri ja sportlase vahel.

**Nõudlikkus on vajalik**

Psühholoogi hinnangul toetavad karmide kasvatus- ja treeningmeetodite pooldajad 
sageli oma seisukohti isiklikule kogemusele tuginedes. „Paljud inimesed räägivad
tegelikult trauma normaliseerimisest – sellest, kuidas kannatused justkui õigustatakse
saavutatud eduga,“ ütles ta.

Psühholoogi sõnul ei ole probleem nõudlikkuses. Õppimises ja sportlikus arengus 
distsipliin ning selged ootused vajalikud. Otsustavaks saab aga viis, kuidas neid
väljendatakse.

„Nõudlikkust ei saa väljendada läbi ropendamise, alandamise või kontrollivate sõnumite,“
rõhutas ta. Kui inimene tunneb end suhtes hirmununa, alandatuna või lootusetuna,
ei saa enam rääkida tervest nõudlikkusest. „Traumat ei tohi nimetada kasvatuseks“
sõnas ta.

Erilist tähelepanu pööras Demir laste ja teismeliste autonoomiale. Tema sõnul peab
täiskasvanu oskama teha vahet hoolival piiride seadmisel ja kontrollival käitumisel.
Näiteks ei ole teismelise riietusvalikute või sokivärvide kontrollimine enam seotud
turvalisuse tagamisega, vaid võib muutuda inimese eneseväljenduse piiramiseks.

Psühholoog märkis, et vaimse vägivalla äratundmine on ühiskonnas endiselt keeruline,
sest erinevalt füüsilisest vägivallast ei jäta see nähtavaid jälgi. Sageli väljendub
see hoopis vaikimises, ignoreerimises, silmade pööritamises või emotsionaalse läheduse
teadlikus ärahoidmises.

[Loe edasi](https://www.ohtuleht.ee/1157641/psuhholoog-sildarude-juhtumist-traumat-ei-tohi-nimetada-kasvatuseks-)