# Eesti on idupioneer, aga teaduspõhist ettevõtlust napib - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/18758 - Published: 2023-05-25T08:34:00+03:00 - Author: toomas ![]() “Kui sa lähed mistahes koostöö-suhtesse, pead oma partnerit natuke tundma,” ütleb Tartu Ülikooli majandusteaduskonna värske doktor ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi arendus- ja innovatsioonivaldkonna juht Sigrid Rajalo. Teadlasel on oma ala tippteadmine, ent ettevõtja mõistab paremini äriloogikat. Ehkki partnerite taust on erinev, võivad nad ühisosa leides ühiskonnale uut väärtust pakkuda. “Kui sa lähed mistahes koostöö-suhtesse, pead oma partnerit natuke tundma.” Hiljuti kaitstud doktoritöös huvitaski Rajalot, millise mehhanismiga teadlase ja ettevõtja koostöö toimib. “Kirjandust ülikoolide ettevõtete koostöö osas on väga palju, aga indiviidi tasandil uuringuid on pigem vähe olnud,” osutab ta. Kuna nüüd on see suund muutumas, süüvis temagi just rohujuuretasandil toimuvasse. Ta tegi teadlaste ja ettevõtjatega intervjuusid ja küsitlusi ning tõdes, et toimiva koostöö võti on suhte sümmeetria, täpsemalt partnerite võrreldaval tasemel motivatsioon ja uudse teadmise imamise võimekus. **Tundmatu paelub ja õpetab** Hästi toimivat koostöösuhet kirjeldab Sigrid Rajalo oma töös Jüri Lotmani interaktsioonimudeli abil. “Ideaalne olukord on see, kui partneritel on ühisosa ehk motivatsiooni ja vastuvõtuvõimekust mõõdukal moel samal tasemel,” ütleb ta. Uuendus saab tema sõnul sündida siis, kui partnerite taust ja teadmispagas on väga erinevad. “Paradoksaalsel kombel – kui partnerid on hästi sarnased, sujub nendevaheline suhtlus küll ladusamalt, kuid üksteiselt on neil võrdlemisi vähe õppida,” märgib Rajalo ja täpsustab, et seetõttu on koostööst millegi uudse ehk innovatsiooni sünniks väiksem tõenäosus. “Sa lõpuni ei pea uuest teadmisest kohe aru saama, aga sa tunned selle väärtuse ära ja oled valmis seda vastu võtma ehk oled valmis õppima.” Sarnasele paradoksile osundas oma mudelis ka Lotman. “Mingi väike ühisosa peab partneritel olema. Samas on partnerid huvitatud just sellest osast, mida nad teise partneri kohta ei tea,” sedastab Rajalo. Heal koostööl on värske doktori sõnul kaks eeltingimust. Esiteks peavad nii teadlane kui ka ettevõtja olema enam-vähem võrdselt motiveeritud koostööd tegema. “Teine tingimus on vastuvõtuvõimekus. See tähendab, et kui sa näed uut teadmist, siis selle omandamiseks peab sul olema mingisugune baas, mille külge uus teadmine saab ennast justkui konksuga haakida,” seletab Rajalo. Teisisõnu ei pea ettevõtja päriselt teadustöö peensustes orienteeruma ega teadlane oskama majandusaasta aruannet koostada. “Sa lõpuni ei pea uuest teadmisest kohe aru saama, aga sa tunned selle väärtuse ära ja oled valmis seda vastu võtma ehk oled valmis õppima,” sõnab värske doktor. **Suhtlev teadlasest väravaht** Oma töö tulemuste seas rõhutab Sigrid Rajalo eeskätt sümmeetria mõistet. “Koostöömustreid vaadates kerkis mu töös esile kolm erinevat mudelit: tagasihoidlik, hea väljavaatega ja suurepärane,” meenutab ta doktoritöö esimest uuringut. Kõige suurema potentsiaaliga on tema sõnul hea väljavaatega mudel, kus teadlase ja ettevõtja motivatsioon ja uudse teadmise imamisvõimekus on võrdselt mõõdukal tasemel. Samas märkas värske doktor enda imestuseks, et tema valimis oli teadlasi ja ettevõtjaid, kelle koostöökogemus liigitus tagasihoidlikuks: “Oma teises uuringus vaatlesin nende ettevõtjate ootusi koostööle. Pigem madalama innovatsiooni vastuvõtuvõimekusega ettevõtjad ootasid, et teadlased on koostööks rohkem motiveeritud kui nad ise.” Töö kolmandas uuringus püüdis Rajalo omakorda mõista, mis motiveerib teadlasi sel juhul sedavõrd ebavõrdses stardipositsioonis koostööd tegema. “Väravavaht on iseloomuomadustelt väga hea suhtleja. Ta suudab võtta väljapoolt uut teadmist ja seda oma organisatsiooni sisse tuua.” Ilmnes, et ebavõrdsesse koostöösuhtesse läksid pigem prosotsiaalse hoiakuga teadlased, keda motiveeris just võimalus ettevõtjat aidata. Nemad võtsid oma koostööpartneri firmas nii-öelda väravavahi rolli. “Väravavaht on iseloomuomadustelt väga hea suhtleja. Ta suudab võtta väljapoolt uut teadmist ja seda oma organisatsiooni sisse tuua,” kirjeldab Rajalo. Suuremates ettevõtetes on niinimetatud väravavahi roll enamasti mõnel teadus- ja arendustöötajal, näiteks vastava osakonna juhatajal või inseneril. “Väikese- ja keskmise suurusega ettevõttel, mille ärimudel ei põhine teadus- ja arendustegevusel, on aga piiratud ressursside tingimustes keeruline näiteks tervet arendusosakonda palgal hoida,” tõdeb Rajalo. Seetõttu otsivad need ettevõtted sagedamini innovatsiooni sisendeid väljapoolt. “Sellistel ettevõtetel ei jää muud üle – kui nad tahavad konkurentsis püsida, siis nad peavadki leidma innovatsioonipartnereid väljapoolt. Et koostöö partneriga sujuks ning oleks, mida õppida, on äärmiselt oluline osata valida just endale sobivaim partner,” osutab värske doktor. **Kohtuda, tutvuda, testida** Eesti teadmussiiret iseloomustab Sigrid Rajalo sõnul ülejäänud mandrilgi levinud ja juba 1990. aastatest tuntud niinimetatud Euroopa paradoks. See tähendab, et akadeemiline teadus on Euroopas kõrgel tasemel, kuid ettevõtetesse jõuab seda vähem, kui mõnes muus maailmanurgas. Näiteks Ameerika Ühendriigid, Singapur, Jaapan ja Taiwan on selles tema hinnangul osutunud oskuslikumaks. “Siiski saab poliitikakujundaja kujundada meetmeid ainult neile, kes ise tahavad, et midagi muutuks.” “Meil Euroopas pole õnnestunud samavõrd tugevalt tekitada mehhanismi, et tõlkida akadeemiline teadus uuteks toodeteks ja teenusteks, mis tõstaks kogu ühiskonna lisandväärtust ja aitaks tootlikkuse kasvule kaasa,” võrdleb Rajalo. Eesti on tema hinnangul küll iduettevõtluse pioneer, kuid puhta teaduspõhisusega see otseselt seotud pole. Uuringute põhjal jagab värske doktor kõigile huvirühmadele soovitusi teadmussiirde edendamiseks. Ministeeriumite koostöös on tema hinnangul loodud juba üksjagu erinevaid teadmussiiret toetavaid meetmeid. “Siiski saab poliitikakujundaja kujundada meetmeid ainult neile, kes ise tahavad, et midagi muutuks,” ütleb ta. Teadlased ja ettevõtjad ise võiksid tema sõnul omavahel alustuseks võimalikult palju kohtuda ja tuttavaks saada. Sobivad koostööpartnerid võivad teineteist leida kõikvõimalikel konverentsidel, teemapäevadel ja seminaridel. “Seejuures soovitan nii teadlastel kui ka ettevõtjatel ikkagi hoida kriitilist meelt. Nad võiksid vastastikku testida motivatsiooni ja vastuvõtuvõimekust,” lisab ta. Ülikoolid võiksid aga tema sõnul doktorantidele rohkem erasektori karjäärivõimalusi tutvustada. “Nii-öelda akadeemiline karjäärirada on ja peabki jääma, aga doktorantidele võiks näidata ka seda, et nutikate teadlaste väljund on erasektoris: miks mitte luues uue ettevõtte,” soovitab Rajalo veel. “Siin ma tahan rõhutada, et tegu ei ole nii-öelda nullsummamänguga.” Teadlaste usutlemise põhjal möönab ta samas, et igaühele ettevõtlusesse siirdumine ei sobigi. Mõni teadlane ütles värskele doktorile ausalt, et teda koostöö ettevõtetega ei huvita. “Samas leidus teadlasi, kes olidki võtnud endale missiooni teenindada hästi maalähedaste probleemidega väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid,” meenutab ta. Omaette rühmana leidub Rajalo sõnul ka teadlasi, kes soovisid ise ettevõtjaks hakata. “Siin ma tahan rõhutada, et tegu ei ole nii-öelda nullsummamänguga,” täpsustab ta. See, et ettevõtlusesse võiks rohkem teadlasi jõuda, ei tähenda, et akadeemilist teadust ei pea tegema. “Vastupidi, mõlemaid on vaja, sest rakenduslikele lahendustele on eelnenud sageli aastatepikkune akadeemilise teaduse tegemine,” ütleb Rajalo ja lisab, et ootused teaduspõhisele ettevõtlusele ühiskonnas aina suurenevad. “Kliimamuutused, vananev ühiskond, linnastumine, erinevad kriisid – kõik sedalaadi väljakutsed vajavad muu hulgas uudseid, niinimetatud süvatehnoloogilisi lahendusi, mis oma olemuselt on teaduspõhised,” ütleb ta. _Sigrid Rajalo kaitses majandusteaduste erialal [doktoritööd ](https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/89745/rajalo_sigrid.pdf?sequence=1&isAllowed=y)“ _University-industry collaboration: interaction structure and preconditions_” (“ Ülikoolide ja ettevõtete koostöö: interaktsiooni struktuur ja eeltingimused”) 15. mail Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas Tartu Ülikooli professor Maaja Vadi. Tööle oponeerisid professor Rūta Kazlauskaitė Leedust, ISM Juhtimise ja Majanduse Ülikoolist ja professor Rainer Kattel, Suurbritanniast, Londoni Ülikooli Kolledžist._ ![]() [Loe otse allikast](https://novaator.err.ee/1608987032/eesti-on-idupioneer-aga-teaduspohist-ettevotlust-napib)