# Andresed ja Pearud klaarisid oma tülid ära omakeskis - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/18659 - Published: 2023-05-24T08:45:00+03:00 - Author: toomas ![]() Andrese ja Pearu kohtuuste kulutamist mäletab ilmselt iga “Tõe ja õiguse” lugeja. Ajalukku vaadates oli see aga pigem erand. “Uurisime seda  nelja Põhja-Eesti valla näitel ja tõepoolest ei tuvastanud me talumeeste seas ühtki järjekindlat paari, kes Andrese ja Pearu kombel teineteisega protsessinuks või protsessimisega oma meelt lahutanuks,” ütleb Eesti Demograafiakeskuse vanemteadur Kersti Lust. “Tõepoolest ei tuvastanud me talumeeste seas ühtki järjekindlat paari, kes Andrese ja Pearu kombel teineteisega protsessinuks.” Täpsemalt vaatasid Lust, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi programmeerija Siim Orasmaa ning teadur Maarja-Liisa Pilvik läbi kõik säilinud vallakohtuprotokollid Järvamaal asuva Kirna ja Ridala kihelkonnas asuvate Võnnu, Parila ja Kiltsi valdade kohta. “Mõistagi ei arva me, et meie valdade valim olnuks esinduslik ja tulemused laiendatavad üle Eesti,” täpsustab Lust. Uuritud protokollid said kättesaadavaks [vallakohtute ](http://www.ra.ee/vallakohtud/) ühisloome käigus. Nende kõrval kasutas töörühm isikute tuvastamiseks ka kirikuraamatuid ja muid rahvastikuloolisi allikaid. Uuringust nähtus, et talurahvas lahendas arusaamatused ära pigem isekeskis. **Andreseid ja Pearusid ei leia** “Kohtusse pöörduti harva ja juhuslikult,” osutab Kersti Lust. Sõltuvalt vallast hages aastatel 1867–1891 üks inimene keskmiselt vähem kui 1,5 korda ja kostis 1,4– 1,9 korda. “Korduvate konfliktide lahendamise asemel tegelesid vallakohtud pigem üksikjuhtumite ning paljude erinevate hagejate-kostjate paaridega,” täpsustab vanemteadur. Materjalis leidus küll sagedasi kaebajaid, kuid Lusti sõnul ei ajanud viimased üldjuhul kiusu kindlate vihaalustega: pigem käisid nad eriilmeliste olmetülide lahendamiseks kohut paljudega. “Kui Andres ja Pearu võtsid mõõtu omavahel, siis sarikaebajad – neid leidus igas vallas mõni – kaebasid pigem mitme eri isiku peale,” kinnitab ta. “Korduvate kon?iktide lahendamise asemel tegelesid vallakohtud pigem üksikjuhtumite ning paljude erinevate hagejate-kostjate paaridega.” Varasemate uurimuste toel võib Lusti sõnul väita, et riiakad ja äärmiselt kohtulembesed olid mitmed talupojapäritolu mõisarentnikud või -omanikud.  Ametist tulenevalt olid sarikaebajate seas eesrinnas ka vallaametnikud. “Sagedaste hagejate seas paistsid silma majanduslikult aktiivsemad tegelased, nagu karja- ja poolmõisate pidajad, kõrtsmikud ja mõned talumehed,” loetleb vanemteadur. Seejuures võisid viimaseid nende kohtuteel saata nii silmatorkav edu kui ka suur äpardumine. “Ebaõnnestuja musternäide on Poka rüütlimõisa rentnik Gustav Tanneberg, kellega on seotud üle 70 vallakohtujuhtumi aastatest 1867–1877,” toob vanemteadur välja. Taevere mõisa rentnik ja Kärevere omanik, kröösus (väga rikas inimene, toim) Jaan Kuldkepp olnud aga Lusti sõnul protsessidega nii harjunud, et ütles: “Minul on ükskõik, kas ma istun kõrtsilauas või kohtulauas”. Peale vallakohtu vabanemist mõisa kontrolli alt tuli mõisniku või mõisavalitsuse kaebusi ette harva. “Ometi meie valimisse sattus Kiltsi, kus mõisahärra Karl von Hunnius hages alailma, nõudes korda, võlgu, tööpäevi ja muud, ning edastades käske ja korraldusi,” osutab Lust. Ehkki ükski uuritud vald polnud metsarikas, pöördusid sellistes valdades sageli kohtusse puiduvarguste uurimiseks metsavahid. Kui valimis siiski mõni konfliktipaar esines, oli vanemteaduri sõnul oluline tähele panna, kes olid osapooled. “Kahe taluperemehe omavaheline kemplus kohtulaua ees oli nähtavasti pigem ebatüüpiline, perekonnasisesed vaenused võib-olla levinumad,” arutleb ta. Varasematest uurimustest on Lusti sõnul teada näide järjekindla ja sõjaka konfliktipaari kohta, kus osapoolteks olid eesti soost mõisaomanik ja mõisakõrtsi rentnik. “Seega polnud kumbki talumees,” märgib ta. **Väikesed üleastumised** Millega Eesti talurahvas aga kohtusse pöördus? “Keskeltläbi kolmandiku asjadest moodustasid erinevat sorti üleastumised ehk väiksemat sorti politsei- või kriminaalasjad. Samas vallati nende osakaal erines, kõikudes veerandist pooleni,” sõnab Lust. “Keskeltläbi kolmandiku asjadest moodustasid erinevat sorti üleastumised ehk väiksemat sorti politsei- või kriminaalasjad.” Teine põhivaldkond olid tsiviilvaidlused ehk nõudeasjad ja pereasjad. Kolmandaks täitis vallakohus kaasaja mõistes ka notari funktsiooni. Vanemateaduri sõnul võib sealt leida rendi-, teenistus- ja ostu-müügilepinguid, vara jagamise lepinguid, pärandiloendeid, testamente ja muud säärast. “Vallakohtu asjaajamine ise tekitas ka arvukalt protokolle. Meie neid ei uurinud, sest meid huvitasid isikutevahelised juhtumid,” märgib ta. Lõuna-Eesti näitel on Lusti sõnul varem leitud, et asjaajamisprotokolle oli tervelt kümnendik kuni veerand kõigist protokollidest. **Kohus polnud tingimata kohustuslik** Kersti Lusti sõnul tõi uuring uut teadmist nii mõnegi varasema seisukoha kohta. Seni on tema sõnul arvatud, et 1866. aasta reformi järel muutus vallakohus Eesti küla harjumuspäraseks ja loomulikuks koostisosaks. “Kohtuhagide keskmise sageduse isiku kohta ja sarikaebajate väljaselgitamine heidab sellele uut valgust,” osutab Lust. Seni levinud seisukohta näikse tema sõnul kinnitavat tõsiasi, et korra-paar hagesid vallakohtus paljud mehed. “Samuti see, kui lai oli kohtus arutatud teemade ring ja millise kribu-krabu pärast seal kemplemas käidi,” lisab vanemteadur. “Peaaegu kõik omavahelise suhtlemise häired klaaris vallarahvas siiski ära omakeskis.” Sagedusanalüüs näitas aga, et kohtusse pöördumine oli talumehe jaoks harv ja eriline sündmus. “Valdava enamiku hagejate puhul tuli seda ette kõigest kord või paar veerandsajandi jooksul, millest võib selgelt järeldada, et peaaegu kõik omavahelise suhtlemise häired klaaris vallarahvas siiski ära omakeskis,” tõdeb Lust. Küll aga oli pilt üle Eesti tema hinnangul  üsna kirju – vallakohtu roll Lõuna-Eestis peab selguma jätku-uuringutest. **Ühisloomete võimalused on alakasutatud** Uue uuringu valimi pani Kersti Lusti sõnul paika allikate kättesaadavus. “Kui hakkasime kohtuuste kulutamise sagedust uurima, leidus transkribeeritud vallakohtuprotokolle veel väheste valdade kohta,” selgitab ta. Olemasolevast materjalist ei tasunud mõnd Läänemaa valda tema sõnul isegi uurida, sest külameeste omavahelisi kemplemisi tuli seal ette liiga harva. “Nüüdseks on aga juba enam kui 100 000 vallakohtuprotokolli transkribeeritult kättesaadavad Rahvusarhiivi arendatud vallakohtute ühisloomerakenduses,” lisab vanemteadur. Sedalaadi algatused on tema sõnul teadlaste jaoks väga tänuväärsed: “Need hoiavad kokku palju aega ja tuima tööd ning pakuvad täiesti uusi võimalusi andmeanalüüsiks erinevate erialade jaoks.” “Nüüdseks on aga juba enam kui 100 000 vallakohtuprotokolli transkribeeritult kättesaadavad Rahvusarhiivi arendatud vallakohtute ühisloomerakenduses.” Ajaloolased on tema sõnul seni kasutanud aga vaid “Vallakohtute” ühisloome materjali. Ajaloodemograafid on allikana üles leidnud teisegi ühisloome – “Tartu 1867. aasta rahvaloenduse” ühisloomes kogutud andmete põhjal uurisid nad ühiskondiku staatuse mõju linlaste sündimuskäitumisele. “Massandmeid, mis on kättesaadavad tänu Rahvusarhiivi kahele suurima potentsiaaliga ühisloomerakendusele, “Eestlased Esimeses maailmasõjas” ja “Vabadussõda”, pole aga üldse teaduslikku käibesse toodud,” võrdleb Lust. Päris kasutuseta need andmestikud siiski ei seisa, sest üksikiskute kohta tehakse päringuid vanemateaduri sõnul palju. Samuti on rahvastikuteadlaste sulest oodata uurimust mõlema sõja mõjust pereloomele ja sündimusele. Vallakohtutega seotud materjale on tema sõnul ajalooalases uurimistöös kasutatud ohtralt, kuid teistel teemadel. “Väga põhjalikult on uuritud vallakohtu toimimist ja arengut. Teiseks on uuritud ja uuritakse veelgi pärimist,” nimetab vanemteadur. Ehkki külaelu üksikute osade kirjeldamiseks on kohtumaterjale kasutatud palju, napib Lusti sõnul üldistavaid ja võrdlevaid käitlusi. Ta ise tahaks nende pinnalt kirjutada metsavargustest ja vägivalla levimusest, eriti perevägivallast. “Kui meil seisavad hinnalised ja vabatahtlike suure vaevaga loodud andmekogud suuresti uurijate ootel, siis Lääne-Euroopa riikides on olukord vastupidine.” “Vallakohtute” ühisloome ainesega on omad plaanid veel keeleteadlastel. “Nad kavatsevad uurida keelekasutust, üleminekut vanalt kirjaviisilt uuele, foneetilisemale kirjaviisile, õ-tähe kasutuselevõttu eri piirkondades, põhja- ja lõunaeesti keelte joonte segunemist ja muudki,” loetleb Lust. Ühe valmiva doktoritöö autor aga õpetab arvutile, kuidas nende kirjaviis ja keelekuju tänapäevaseks teisendada – nii on andmestikust edaspidi hõlpsam päringuid teha. “Kui meil seisavad hinnalised ja vabatahtlike suure vaevaga loodud andmekogud suuresti uurijate ootel, siis Lääne-Euroopa riikides on olukord vastupidine: heade digioskustega, kvantitatiivset analüüsi valdavad teadlased lausa jooksevad tormi digitaalselt kättesaadavate massandmete peale,” arutleb vanemteadur. Kersti Lust ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas [Acta Historica Tallinnensia](https://kirj.ee/acta-publications/?filter%5Byear%5D=0&filter%5Bissue%5D=1465&filter%5Bpublication%5D=12546&v=a57b8491d1d8). ![]() [Loe otse allikast](https://novaator.err.ee/1608986069/andresed-ja-pearud-klaarisid-oma-tulid-ara-omakeskis)