# Cannes’i-päevik #8: see, mida Wes Anderson visuaalselt teeb, on taas ületamatu

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/18489
- Published: 2023-05-24T09:42:00+03:00
- Author: toomas

![]()

Ainult võistlusfilmid täna. Tegelikult ka neljas, millele kehtib mõne päeva veel
eetrikeeld, nii et sellest tuleb juttu hiljem. 

Sisutihe ja emotsioonirohke korje igatahes. Kisub sinnapoole, et aastalõputabelis
saab Cannes’i asju olema vist rohkem kui tavaliselt. Püüdsin siin enne aru saada,
et kas ma olen sel aastal leebem, vaatan vähem suvalist kraami või ongi tegelikult
programm parem, aga tänase päeva üllataja Bellocchio kallutas vaekausi taas tugevalt
viimase suunas.

**CLUB ZERO**

_Jessica Hausner_

_Austria-Prantsusmaa-Saksamaa-Türgi-UK_

_Põhivõistlusprogramm_

Jessica Hausneri viimase aja filmid käivad paljudele närvidele nagu on näha ka siinsest
vastukajast. Samas võiks huvitava näitena tuua enne ühe kolleegi päeval tehtud tõdemuse,
et need siin võistlevad prantsuse naislavastajad – Corsini, Triet jms – lähevad 
kõik omavahel segamini. Olgu Hausneriga, kuidas on, aga segi teda naljalt kellegagi
ei aja. Muidugi meenutab ta kaasmaalast Ulrich Seidlit (Seidli firma on “Nulliklubi”
aidanud ka toota), aga tema puine, ebamugav ja ülikuivalt eneseirooniline stiil 
on midagi sellist, mida ta nüüd vähemalt läbi kahe filmi (ka “Väike Joe”) on lihvinud
ja tundub igatahes oma teed minevat.

“Nulliklubi” räägib eliitkoolis antavast tervisliku toitumise tunnist, mille õpetaja(
Mia Wasikowska) kiiresti kultuslikuks liikumiseks muudab, keerates meetodite äärmuslikkust
järjest juurde. Siin filmis on mõnevõrra krigelemist, vähemalt üks selline stseen,
mis pani inimesi tegema igasuguseid hääli ja peitma silmi, ja tõeliselt kohmakat
näitekunsti kandilises inglise keeles, aga viimane tundub olevat osa Hausneri meetodist(
vt ka Bresson, Fassbinder, Kaurismäki).

Hausner ei valda nüanssi samahästi kui näiteks Seidl, ja läheb liiga tihti laupkokkupõrkesse,
aga intrigeeriv film igatahes, kogu söömisteemalisest uhhuutamisest meie ümber ja
sellest, kui lihtne on igasugust toitumisalast irdkäitumist tegelikult ära põhjendada.
Screen Internationali kriitikute tabeli seni kõige madalamad punktid.

**6,5**

**ASTEROID CITY**

_Wes Anderson_

_USA_

_Põhivõistlusprogramm_

Varem on mul Wes Andersoniga ikka lood hästi olnud ja pean mitut tema filmi ka meistriteoseks.
Ka ei saa pisendada seda, et ta on arendanud välja täiesti oma visuaalse stiili,
millel on kamaluga matkijaid ja ükski ei suuda teda päriselt siiski järgi teha. 
Selles valguses on lausa natuke kahju, et me oleme temaga… lahku kasvanud.

Eelmise filmi “The French Dispatch” puhul püüdsin hoolega jälgida toimuvast ja sain
ka kontseptsioonist aru, aga kogu selle imekauni klaaspärlimängu taga tundus siiski
haigutavat mingi tühjus. Pole ju oluline, mis mänguasjadega me väikesena mängime,
vaid miks me seda teeme. Tundub, et Anderson on ennast mängima unustanud, ja unustanud
enesele ka seda olulist küsimust esitada.

Millest on “Asteroid City”? Põhiliselt sellest, kuidas panna täielik plejaad A-kategooria
tähti midagi tegema kõrbelinnas Asteroid City, kus käivad tuumakatsetused ja kust
paljudel sinna tulnud skaudilaagriga seotud inimestel on keelatud lahkuda peale 
teatud sündmust filmis.

See, mida Anderson visuaalselt teeb, on muidugi taas ületamatu. Kadreering, kaamera,
koloriit, kunstnikutöö, jne. Tehniliselt on see lihtsalt mingis oma maailmas asuv
nähtus taas. Aga jälle pean tõdema, et sisulise poolega ma kontakti astuda väga 
ei suuda. Kas see ongi oluline? Sellele peab igaüks ise vastama.

**7**

**KIDNAPPED**

_Rapito_

_Marco Bellocchio_

_Itaalia_

_Põhivõistlusprogramm_

Seda nüüd küll ei oodanud. Marco Bellocchio on filme teinud alates 1960ndatest ja
aeg-ajalt olen ma osad tema asjad ka ära vaadanud, aga pole seni näinud veel ühtki,
mida julgeks täiesti kordaläinuks lugeda. Nüüd siis…

Hakkab peale nii nagu üks ajastudraama ikka. 19. sajandi keskpaik. Juudi pere vastu
esitatakse kaebus, et üks nende poegadest on saanud salaja ristitud ja kuulub seega
katoliku kiriku hingekirja. Väljastatakse ukaas ja laps võetakse perest väevõimuga
ära, et ta Bolognast Rooma viia ja kirikukooli panna. Pere hakkab võitlema ebaõiglusega,
paavst pere ja meedia tekitatud lainetusega, ja samal aja algab Itaalias revolutsioon,
mille tõusulaine on teel Rooma poole. Poiss on mitme võimsa jõu tõmbetuules korraga.
Kas ja kui palju ta asjadest aru saab? Me näeme noores Edgardos (täiesti ingellik
Enea Sala) erinevat tõekspidamiste metsikut võitlust. Isa, ema, paavst ja Jeesus
Kristus.

Ei pea olema hiromant, et selle filmi põhjal arvata: Bellocchio on suur ooperifänn.“
Röövitud” on igas mõttes nagu ooper: suur draama, ülepaisutatud muusika, kõike läbi
raputavad tunded. Elu kui suure tragöödia lava. Film haarab endasse rohkem, kui 
sellise loo puhul oskaks oodata. Ma võiksin peaaegu, et kihla vedada selle peale,
et “Röövitud” saab järgmise aasta alguses olema üks viiest rahvusvahelise Oscari
nominendist. Ja siit ka ilmselt mingi auhind kipub ikka tulema.

**8,5**

[Loe otse allikast](https://kultuur.err.ee/1608986828/cannes-i-paevik-8-see-mida-wes-anderson-visuaalselt-teeb-on-taas-uletamatu)