# Cannes’i-päevik #7: Aki Kaurismäe uue filmi võtmesõna on soojus - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/18225 - Published: 2023-05-23T10:15:00+03:00 - Author: toomas ![]() **ANATOMY OF A FALL** _Anatomie d’une chute_ _Justine Triet_ _Prantsusmaa_ _Põhivõistlusprogramm_ Tekib kahtlus, kas prantsuse kinos on mingi kohtudraamade alažanr hoogu kogumas. Kui eelmisel aastal tegi kõvasti ilma Alice Diopi “Saint Omer”, mis figureeris enamuses olulistes aastalõputabelites, siis nüüd nii “Goldmani juhtum” ([vt Cannes’i päevik #2](https://kultuur.err.ee/1608981497/cannes-i-paevik-2-hirokazu-kore-eda-ja-caligula)) kui ka “Ühe kukkumise anatoomia” toimuvad suuremas osas kohtusaalis, kus üritatakse sõnade abil mingit juhtumit läbi võtta. Sandra Hüller… juba teise filmiga võistluses pärast “The Zone of Interesti”. Selgelt mitte nii tugev film seekord, aga ikkagi päris paeluv (kuigi taas kahe ja poole tunnine) lugu pereisast, kes leitakse aknast välja kukkununa surnult maas ja edasi hakatakse uurima, kas hüppas, kukkus või aidati kukkuda. Välja tuleb igasuguseid erinevaid implikatsioone ja allasurutud tundeid ning saladusi. Päris nutikalt kirjutatud. **6** **FALLEN LEAVES** _Kuollut lehdet_ _Aki Kaurismäki_ _Soome_ _Põhivõistlusprogramm_ Hakkame siis otsast peale. Jaa, see pole Kaurismäe parim film, sest ei too justkui midagi uut, vaid naaseb pigem vana juurde – Kaurismäki ise loeb seda nn. Töölistriloogia(“ Varjud paradiisis”, “Ariel”, “Tuletikuvabriku tütar”) neljandaks filmiks, ehk 1986- 1990, ja nüüd 2023. Samas… on see seni nähtutest ainus film, kuhu on Ukraina teema sõda sisse toodud nii, et terve film sellest ei räägi. Üldise päevakajalise frustratsiooni osana, ja ilmselge toetusavaldusena ukrainlastele. Lisapunkt siit. Ta on seekord võtnud mängima mitte oma stampnäitlejad, vaid tema universumis uued näod, Alma “ Tove” Pöysti ja Jussi Vataneni. Punkt neile suurepärase biiditabamise eest esimesel korral. Punkt ka erakordseltägedale _cameo_-seltskonnale, kellest meenuvad nüüd tagantjärgi ühes kaadris dokispets Erkki Astala ja Midnight Sun Film Festivali kunstiline juht Timo Salmi, aga ka Juho Kuosmanen või üks produtsentidest Misha Jaari. Ja eraldi punkt tüdrukuteduo Maustetytöt ägedale etteastele baaris. Kaurismäki ei varja kuidagi oma mõjusid, vaid sõna otseses mõttes afišeerib neid, sest afišše ripub seintel kõikjal. Kinos vaadatakse ta hea sõbra Jim Jarmuschi filmi“ The Dead Don’t Die”, pealkiri on oma haikuliku aastaajaviitega puhas Yazujiro Ozu õpikunäide. Mulle on ta filmid aga ennekõike meenutanud alati prantsuse poeetilist realismi ja nii ka siin. Aa, filmist ka. Mees ja naine, lihttöölised, leiavad juhuslikult teineteist (loomulikult karaokebaaris), ja püüavad oma habrast uut suhet kuidagi suhtlemisbarjäärist läbi suruda. _Vintage_ Kaurismäki, eks. Vanahärra ei valmistanud ka ise esikal pettumust, vaid trollis nii festivali juhtkonda, fotograafe kui ka muid asjapulki, jalutas poole fotosessiooni pealt jätkuvalt minema, peitis end teiste selja taha ja tekitas oma vastutegevusega etiketile palju elevust. Kaks punkti. Ilmselt poleks teda sel hetkel pärast puhumist enam autorooli lastud, aga samas on filmis üheks tugevaks teemaks peategelase Holappa järjest kiiremini kappav alkoholism, millega tal võidelda tuleb, ja see on küll nüüd esimene kord, kui Kaurismäki alkoholitarbimist mõne oma tegelase puhul probleemina näitab. Punkt. Jaa, see pole võib-olla tema parim film, aga ta on oma firmaelemente suutnud destilleerida kuidagi veel puhtamaks. Suured meistrid ajavadki kogu aeg oma asja, ja ta on selle oma asja ajanud nii peeneks ja täpseks, et pole midagi ülearust. Dialoogid pole mitte lihtsalt koomilised, vaid saab rohkelt vaimukat nalja. Need naljad mõjuvad vahel vanamoodsalt nagu mingil suguvõsapeol räägitud nõukogude onu omad, aga on ikka naljakad oma ettearvatavuses – ilma igasuguse post-irooniata puhas soe huumor. Soojus on selle filmi võtmesõna: Kaurismäel on hukka mineva maailma kiuste lootus inimesse. Tema pilk on heatahtlik ka siis, kui kujutab ülekohut. Nagu alati on ta lihttöölise huvide kaitseks väljas ja väljendab oma põlgust ekspluateerimise vastu mõlema peategelase tööliinis. Ja nagu ikka näeb tema kapitalism visuaalselt välja nagu sotsialism. Glamuuri pole kuskilt paistmas, isegi kui koha nimi on California Pub. Ma pole neid jutu käigus antud punkte kokku lugenud, aga olen kindel, et kokku tuleb kümme. Arvuta, mispidi tahad, vähemaga ma lihtsalt ei lepi. Olla kuuldused, et žürii esimees Ruben Östlund pole Kaurismäe loomingu suuremaid toetajaid, aga kas nüüd äkki viiendal katsel annaks talle selle helvetin palmioksa ära juba, mida ta nii ammu kuhjaga väärt on? **10** **ANITA** _Svetlana Zill ja Alexis Bloom_ _USA_ _Cannes Classics_  Huvitav, et Classicsi sildi all linastus see nii uus biodokk, et seda pole isegi veel üheski levinumas andmebaasis. Kes siis on see Anita, kellest jutt? Muidugi Anita Pallenberg, kes on ülekohtuse üldistusena läinud popkultuuriajalukku kui Keith Richardsi abikaasa ja laste ema, aga kes oli ka midagi palju enamat, ja pikalt justkui The Rolling Stonesi mitteametlik lisaliige. See selgub täie põhjalikkusega tänu sellele, et Pallenberg oli ühel ajahetkel andnud ka linastusel kohal viibinud šveitsi härrasmehe ja toonase peretuttava valdusse kastitäie koduvideosid, mida mees ka šveitslasliku hoolega hoidis ja nüüd filmitegemiseks välja jagas. Suures koguses täiesti unikaalset videomaterjali neist ja igasugustest teistest kultuuri-heerostest, kogu Anita Pallenbergi stoori algusest lõpuni läbi tema ülesastumiste näitlejana (“Barbarella!”, “Performance!”). Kuigi Pallenberg muusikat ei teinud, on see siiski nagu muusikadokk. Mulle pole vaja ükskõik millist Rolling Stonesiga seonduvat artefakti vaja mitut korda maha müüa. Siin on nende ajaloost olulisi seiku veidi uue nurga alt lahti seletatud, kuid ka lugude saamisloost saab nii mõndagi kuulda – “Gimme Shelter”, “You Can’t Always Get What You Want”, “Sympathy for the Devil”, “You Got the Silver”. Inspireeriv lugu isikust, kes on alati nagu natuke varju jäänud, kuna otse kõrval ja ümber säras eriti eredalt. **8** [Loe otse allikast](https://kultuur.err.ee/1608985843/cannes-i-paevik-7-aki-kaurismae-uue-filmi-votmesona-on-soojus)