# Ootamatu areng: USA sõjalised asjatundjad edastasid sõjavastase pöördumise - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/17707 - Published: 2023-05-20T17:42:11+03:00 - Author: toomas ![]() USA endised armeejuhid ja muud asjatundjad edastasid sõjavastase pöördumise, milles kutsuvad USA-d üles kehtestama rahu. Pöördumine avaldati väljaandes New York Times reklaamtekstina ja selle edastas [Eisenhower Media Network](https://eisenhowermedianetwork.org/russia-ukraine-war-peace/). Pöördumise juures on kaardid, mis näitavad piltlikult, mis olukorras oleks USA, kui temaga piirnevates riikides oleksid samasugused sõjaväebaasid, mis on rajatud Venemaa naabrusse. Pöördumine on järgmine: **USA peaks olema rahujõud maailmas** Venemaa-Ukraina sõda on olnud totaalne katastroof. Sajad tuhanded on hukkunud või haavatud. Miljonid on ümberasustatud. Keskkonna- ja majandushäving on olnud kujuteldamatu. Tulevased hävingud võivad olla eksponentsiaalselt suuremad, kuna tuumariigid liiguvad üha lähemale avatud sõjale. Mõistame hukka vägivalla, sõjakuriteod, valimatud raketirünnakud, terrorismi ja muud selle sõja osaks olevad julmused. Selle šokeeriva vägivalla lahendus ei ole rohkem relvi ega rohkem sõda, mis tagab edasise surma ja hävingu. Ameeriklaste ja riikliku julgeoleku ekspertidena kutsume president Bidenit ja Kongressi tungivalt üles kasutama oma täit jõudu, et diplomaatia abil kiiresti lõpetada Venemaa- Ukraina sõda, eriti arvestades sõjalise eskaleerumise tõsiseid ohte, mis võivad kontrolli alt väljuda. Kuuskümmend aastat tagasi tegi president John F. Kennedy tähelepaneku, mis on meie tänaseks ellujäämiseks ülioluline. „Eelkõige peavad tuumariigid oma elulisi huve kaitstes ära hoidma vastasseisud, mis toovad vastase valiku ette, kas alandav taganemine või tuumasõda. Sellise kursi omaks võtmine tuumaajastul oleks tõend ainult meie poliitika pankrotist – või kollektiivsest surmasoovist maailmale.” Selle katastroofilise Ukraina sõja vahetu põhjus on Venemaa sissetung. Kuid plaanid ja tegevused NATO laiendamiseks Venemaa piiridele tekitasid Venemaas hirmu. Ja Venemaa juhid rõhutasid seda 30 aastat. Diplomaatia ebaõnnestumine viis sõjani. Nüüd on hädasti vaja diplomaatiat, et lõpetada Venemaa-Ukraina sõda, enne kui see Ukraina hävitab ja tervet inimkonda ohustab. **Rahu võimalus** Venemaa praeguse geopoliitilise ärevuse põhjuseks on mälestused Karl XII, Napoleoni, Keisri ja Hitleri sissetungi kohta. USA väed kuulusid liitlaste sissetungijõudude hulka, mis sekkusid edutult Venemaa Esimese maailmasõja järgse kodusõja võitnud poole vastu. Venemaa näeb NATO laienemises ja kohalolekus oma piiridel otsest ohtu; USA ja NATO näevad ainult mõistlikku valmisolekut. Diplomaatias tuleb püüda näha strateegilist empaatiat, püüdes mõista oma vastaseid. See ei ole nõrkus, see on tarkus. Me lükkame tagasi idee, et diplomaadid peavad rahu taotlemisel valima poole, antud juhul kas Venemaa või Ukraina. Diplomaatiat eelistades valime terve mõistuse poole. Inimkonna oma. Rahu oma. Peame president Bideni lubadust toetada Ukrainat „nii kaua, kuni vaja” litsentsiks ebamääraste ja lõpuks saavutamatute eesmärkide poole püüdlemiseks. See võib osutuda sama katastroofiliseks kui president Putini mullune otsus algatada kuritegelik invasioon ja okupatsioon. Me ei saa ega taha toetada strateegiat võidelda Venemaaga viimase ukrainlaseni. Me pooldame sisukat ja tõelist pühendumist diplomaatiale, eelkõige viivitamatut relvarahu ja läbirääkimisi ilma igasuguste diskvalifitseerivate või keelavate eeltingimusteta. Tahtlikud provokatsioonid tõid kaasa Venemaa-Ukraina sõja. Samamoodi võib selle lõpetada tahtlik diplomaatia. **USA tegevus ja Venemaa sissetung Ukrainasse** Kui Nõukogude Liit lagunes ja külm sõda lõppes, kinnitasid USA ja Lääne-Euroopa juhid Nõukogude ja seejärel Venemaa juhtidele, et NATO ei laiene Venemaa piiride poole. „NATO ei laiene ühegi tolli võrra ida poole,” ütles USA välisminister James Baker Nõukogude juhile Mihhail Gorbatšovile 9. veebruaril 1990. Sarnased kinnitused teistelt USA liidritelt kui ka Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa juhtidelt 1990ndatel aastatel kinnitavad seda. Venemaa on alates 2007. aastast korduvalt hoiatanud, et NATO relvajõud Venemaa piiridel on talumatud – just nagu oleksid USA-le praegu talumatud Vene väed Mehhikos või Kanadas või nagu 1962. aastal Nõukogude raketid Kuubal. Lisaks tõi Venemaa esile NATO laienemise Ukrainasse kui eriti provokatiivse. **Sõja nägemine läbi Venemaa silmade** Meie katse mõista venelaste vaatenurka nende sõjale ei toeta sissetungi ja okupatsiooni ega viita ka sellele, et venelastel polnud muud võimalust kui see sõda. Kuid nii nagu Venemaal oli teisi võimalusi, oli neid ka USA-l ja NATO-l selle hetkeni. Venelased tegid oma punased jooned selgeks. Gruusias ja Süürias tõestasid nad, et kasutavad nende liinide kaitsmiseks jõudu. 2014. aastal nende vahetu Krimmi hõivamine ja toetus Donbassi separatistidele näitasid, et nad suhtuvad tõsiselt oma huvide kaitsmisse. Miks USA ja NATO juhtkond sellest aru ei saanud, on ebaselge; ebakompetentsus, ülbus, küünilisus või kõigi kolme reetlik segu on tõenäoliselt soodustavad tegurid. Jällegi, isegi kui külm sõda lõppes, hoiatasid USA diplomaadid, kindralid ja poliitikud ohtude eest, mis kaasnevad NATO laienemisega Venemaa piiridele ja pahatahtliku sekkumise eest Venemaa mõjusfääri. Endised valitsuskabineti ametnikud Robert Gates ja William Perry andsid need hoiatused, nagu ka austatud diplomaadid George Kennan, Jack Matlock ja Henry Kissinger. 1997. aastal kirjutasid viiskümmend USA kõrgemat välispoliitika eksperti president Bill Clintonile avaliku kirja, milles soovitasid tal NATO-d mitte laiendada, nimetades seda „ajaloolise ulatusega poliitiliseks veaks”. President Clinton otsustas neid hoiatusi ignoreerida. Kõige olulisem, et mõista USA ülbust ja machiavellilikku arvestust Venemaa-Ukraina sõjaga seotud otsuste tegemisel, on Luure Keskagentuuri praeguse direktori Williams Burnsi hoiatuste ignoreerimine. Burns kirjutas 2008. aastal välisminister Condoleezza Rice’ile saadetud memos, olles suursaadik Venemaal, NATO laienemisest ja Ukraina liikmelisusest: „Ukraina ja Gruusia NATO-püüdlused ei puuduta Venemaal mitte ainult toorest närvi, vaid tekitavad tõsist muret tagajärgede pärast piirkonna stabiilsusele. Venemaa mitte ainult ei taju ümberpiiramist ja püüdlusi õõnestada Venemaa mõju selles piirkonnas, vaid kardab ka ettearvamatuid ja kontrollimatuid tagajärgi, mis võivad tõsiselt mõjutada Venemaa julgeolekuhuve. Eksperdid väidavad meile, et Venemaa on eriti mures selle pärast, et Ukraina tugev lahkheli NATO liikmelisuse küsimuses, kus suur osa etnilisest vene kogukonnast on liikmelisuse vastu, võivad viia suure lõhenemiseni, mis võib hõlmata vägivalda või halvemal juhul kodusõda. Sel juhul peaks Venemaa otsustama, kas sekkuda; otsus, millega Venemaa ei taha silmitsi seista.” Miks jätkas USA sellistest hoiatustest hoolimata NATO laiendamist? Relvade müügist saadav kasum oli oluline tegur. Olles silmitsi NATO laienemise vastuseisuga, moodustas rühm neokonservatiive ja USA relvatootjate tippjuhte USA NATO laiendamise komitee. Aastatel 1996–1998 kulutasid suurimad relvatootjad lobitööle 51 miljonit dollarit( tänases mõistes 94 miljonit dollarit) ja veel miljoneid kampaaniatele. Selle laiaulatuslikkusega sai NATO laienemisest kiiresti tehtud tehing, mille järel USA relvatootjad müüsid uutele NATO liikmetele miljardite dollarite eest relvi. Seni on USA saatnud Ukrainale sõjavarustust ja relvi 30 miljardi dollari väärtuses ning Ukrainale antud abi kogusumma ületab 100 miljardit dollarit. On öeldud, et sõda on räkit, mis on väheste väljavalitute jaoks väga tulus. Kokkuvõttes on NATO laienemine USA militariseeritud välispoliitika põhijoon, mida iseloomustab ühepoolsus, mis hõlmab režiimivahetust ja ennetavaid sõdu. Ebaõnnestunud sõjad, viimati Iraagis ja Afganistanis, on toonud kaasa tapmisi ja täiendavaid vastasseise, mis on Ameerika enda loodud karm reaalsus. Venemaa-Ukraina sõda on avanud uue vastasseisu ja tapmise areeni. See reaalsus ei ole täielikult meie endi loodud, kuid see võib olla meie tegematajätmine, kui me ei pühenda end diplomaatilise kokkuleppe sõlmimisele, mis peatab tapmise ja leevendab pingeid. Tehkem Ameerikast rahujõud maailmas. Alla kirjutanud: **Dennis Fritz**, Eisenhower Media Network’i direktor; USA õhujõudude väejuhatuse peaseersant (erus) **Matthew Hoh**, Eisenhower Media Networki direktori asetäitja; Endine merejalaväe ohvitser ning riigi- ja kaitseametnik.**William J. Astore**, kolonelleitnant, USA õhujõud (erus)**Karen Kwiatkowski**, USA õhujõudude kolonelleitnant( erus)**Dennis Laich**, USA armee kindralmajor (erus)**Jack Matlock**, USA suursaadik Nõukogude Liidus 1987–1991; autor raamatule „Reagan ja Gorbatšov: Kuidas külm sõda lõppes”**Todd E. Pierce**, major, sõjaväejurist, USA armee (erus)**Coleen Rowley**, FBI eriagent (pensionil)**Jeffrey Sachs**, Columbia ülikooli professor**Christian Sorensen**, endine araabia keele teadlane, USA õhuvägi**Chuck Spinney**, pensionil insener/analüütik, kaitseministri büroo**Winslow Wheeler**, nelja USA vabariiklase ja demokraatide valitsuse rahvusliku julgeoleku nõunik**Lawrence B. Wilkerson**, kolonel, USA armee (erus)**Ann Wright**, USA armee kolonel (erus) ja endine USA diplomaat Ajagraafik: 1990 – USA kinnitab Venemaale, et NATO ei laiene Vene piiri poole „…ei tule… NATO laiendust ühegi tolli võrra itta,” ütleb USA välisminister James Baker. 1996 – USA relvatootjad moodustavad NATO laiendamise komitee, kulutades Kongressi lobitööle üle 51 miljoni dollari. 1997 – 50 välispoliitika eksperti, sealhulgas endised senaatorid, erusõjaväelased ja diplomaadid kirjutasid alla avalikule kirjale, milles kinnitavad, et NATO laienemine on „ajaloolise ulatusega poliitiline viga”. 1999 – NATO võtab Ungari, Poola ja Tšehhi NATO-sse. USA ja NATO pommitavad Venemaa liitlast Serbiat. 2001 – USA astub ühepoolselt välja ballistiliste rakettide vastase võitluse lepingust. 2004 – NATO-ga liitub veel seitse Ida-Euroopa riiki. NATO väed on nüüd otse Venemaa piiril. 2004 – Venemaa parlament võttis vastu resolutsiooni, milles taunib NATO laienemist. Putin vastas, et Venemaa „ehitab oma kaitse- ja julgeolekupoliitika vastavalt”. 2008 – NATO liidrid teatasid kavatsusest viia NATO-sse ka Ukraina ja Gruusia, mis on samuti Venemaa piiridel. 2009 – USA teatas plaanist paigutada Poolasse ja Rumeeniasse raketisüsteemid. 2014 – Ukraina seaduslikult valitud president Viktor Janukovitš põgenes vägivalla eest Moskvasse. Venemaa peab tagandamist USA ja NATO riikide korraldatud riigipöördeks. 2016 – USA alustab vägede suurendamist Euroopas. 2019 – USA astub ühepoolselt välja vahepealsetest tuumajõudude lepingust. 2020 – USA astub ühepoolselt välja Avatud Taeva lepingust. 2021 – Venemaa esitab läbirääkimiste ettepanekud, saates samal ajal Ukraina piirile rohkem vägesid. USA ja NATO ametnikud lükkavad Venemaa ettepanekud kohe tagasi. 24.veebruar 2022 – Venemaa tungib Ukrainasse, alustades Venemaa-Ukraina sõda. # wpdevar_comment_1 span,#wpdevar_comment_1 iframe{width:100% !important;} #wpdevar_comment_1 iframe{max-height: 100% !important;} (Külastatud 279 korda, 279 külastust täna) ### _Loe lisaks_ [Loe otse allikast](https://eestinen.fi/2023/05/ootamatu-areng-usa-sojalised-asjatundjad-edastasid-sojavastase-poordumise/)