# Jaan Raik: kiibidisain aitaks saada Eestil jõukaks tehnoloogiamaaks

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/17635
- Published: 2023-05-20T10:10:00+03:00
- Author: toomas

“See on Euroopa Liidu tasandil ülimalt strateegiline valdkond, kõik uus ja innovaatiline,
sh rohepööre, pole võimalik ilma ühise turuühenduse kontrollitava kiibitööstuseta.”
–
Jaan Raik

Tänavu möödub 80 aastat maailma esimese elektronarvuti tööle hakkamisest, milleks
oli 1943. aastal Suurbritannias valminud Colossus, loodud teise maailmasõja ajal
ülisalajase projektina sakslaste sõnumikoodi lahtimuukimiseks. Inglaste jõupingutused
sakslaste šifreeritud koodide murdmiseks tegi tuntuks suurepärane ekraniseering “
Imiteerimismäng”, kus Benedict Cumberbatch mängib toonast geeniust Alan Turingit,
kirjutab Margus Maidla [ajalehes Sirp](https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/nahtamatud-hiiglased/).

Colossus jäi salastatuks viiekümneks aastaks. Seetõttu teadis avalikkus kuni 1993.
aastani, et maailma esimene arvuti loodi hoopis ameeriklaste poolt. Samal aastal,
mil Colossus tööle hakkas, alustasid ameeriklased oma esimese arvuti loomist, mis
valmis 1946 ja kandis nimetust ENIAC.

![]()

###### **Tallinna Tehnikaülikooli professor Jaan Raik. Foto: Piia Ruber**

See on siiski eelajalugu, sammukese lähemale tänapäevaste arvutite ajaloo algusele
viib kolme mehe leiutis 1947. aastast, mida praeguseni kutsutakse transistoriks.
William Shockley, John Bardeen ja Walter Brattain said selle eest 1956. aastal ka
[Nobeli füüsika auhinna](https://www.nobelprize.org/prizes/physics/1956/summary/).

Tulles tänapäeva, siis praegune tehnoloogiline progress ja üldisemalt majanduskasv
ei oleks mõeldav ilma pooljuhtide, mikrokiipide ja neis kasutatavate transistorideta.
Tallinna Tehnikaülikooli arvutisüsteemide instituudi professor Jaan Raik on ühes
varasemas [populaarteaduslikus käsitluses](https://www.akadeemia.ee/wp-content/uploads/2019/05/teadusm6te_eestis_x_tehnikateadused_iii_sisu.pdf)
võrrelnud kiipe “nähtamatute hiiglastega”.

See on äärmiselt tabav võrdlus! Me kõik tahame liikuda lennuki, rongi, bussi või
autoga probleemivabalt punktist A punkti B. Me soovime, et kogu meie mugavust tagav
kodutehnika alates röstrist ja tolmuimejast ning lõpetades külmkapi ja televiisoriga
töötaks laitmatult. Loomulikult tahame kõik, et nutiseade, meie individuaalne meedia-
ja kommunikatsioonikeskus, oleks võimalikult võimekas ja funktsionaalne. Rääkimata
satelliitidest, mis tagavad globaalse side, ja uutest raketitehnoloogiatest kosmose
vallutamiseks. Kõik see on võimalik ainult tänu kiipidele. Kiibid on silma eest 
peidus, füüsiline kokkupuude nendega on olematu, kuid need varjatud ja vaiksed “
hiiglased” tagavad kogu maailma toimimise.

**Alustuseks pisuke ülevaade terminoloogiast. Mis need pooljuhtseadmed ja kiibid
on? Kas need terminid on sünonüümid?**

Pooljuhtseadmed on elektroonikakomponendid, mis põhinevad pooljuhtmaterjalidel. 
Kiip on teatud liiki keeruline pooljuhtseade. Nagu imepisike arvuti, mis koosneb
pooljuhtplaadile paigutatud miniatuursetest lülititest. Tänapäeva kiipides on sellised
lülitid äärmiselt mikroskoopilised ja nende arv võib ulatuda sadade miljarditeni.

Kiip on juba vana leiutis. Esimese töötava kiibi lõi Ameerika sõjaväe tarbeks Jack
Kilby 65 aastat tagasi. 1959. aastal ehk aasta hiljem töötas tema kaasmaalane Robert
Noyce välja monoliitse kiibitehnoloogia, mis on kasutusel tänapäevani. Samal ajal
ei ole kiibitehnoloogia sugugi staatiline, vaid toimub tormiline pidev areng. Kogu
oma ajaloo jooksul on kiipide täiustumine järginud nn Moore’i seadust, mille järgi
iga pooleteist aasta järel nende keerukus kahekordistub. Vaherepliigina mainin, 
et Gordon Moore lahkus meie seast üsna hiljuti, 24. märtsil.

![]()

Tõenäoliselt pole tänapäeval ühtki tehnoloogilist seadet, mis kiipe ei sisalda. 
Autor/allikas: Erakogu

Tänapäeval võib ühe kiibi tillukesel pinnal olla kümneid miljardeid elektroonilisi
lüliteid ehk transistore. Seda on rohkem kui inimesi sellel planeedil. Alates 2000.
aastate algusest pole füüsikaliste piiride (võimsustarve, temperatuur) tõttu olnud
enam võimalik protsessorite töösagedust suurendada.

Seega oli ainus viis Moore’i seaduse taktis jätkata mitme protsessori ehk tuuma 
kasutamine samal kiibil. Seetõttu ongi praegu müügil olevates arvutites ja nutitelefonides
aasta-aastalt üha rohkem tuumasid. Juba lähitulevikus tulevad kasutusele kiibid,
millel on tuhandeid tuumasid. Paljutuumalised kiibid mõjutavad muu hulgas ka viisi,
kuidas tulevikus arvutitele programme kirjutatakse.

See on pidevalt jätkuv plahvatuslik kasv ja selle taga on füüsikute, materjaliteadlaste,
elektroonikute, inseneride jt tohutud jõupingutused, mis tehnoloogia arenedes kompavad
pidevalt loodusseaduste piire.

**Millest huvi kiipide vastu alguse sai?**

Pooljuht-tehnoloogiatega on Eestis tegeletud kauemgi, kui ma mäletan. Näiteks oli
Tallinna Tehnikaülikooli elektroonikainstituudis professor Toomas Rangi juhitav 
uurimisgrupp, kes tegeles ränikarbiidi uurimisega. Neil oli isegi aparatuur pooljuhtseadmete
valmistamiseks ja nad kutsusid seda progressi veduriks. Sellest varasemast perioodist
tean vähe.

Minu kokkupuude pooljuhtide maailma ja kiipidega algas täpselt 30 aasta eest, kui
liitusin noore tudengina akadeemik Raimund Ubari vastloodud teaduslaboriga. Ubar
oli tollal loonud euroraha toel moodsa ja täiesti maailmatasemel kiibidisaini keskkonna.
Mul vajus suu lahti, kui ma nägin, kuidas minust vanemad ja kogenumad tollased magistrandid
Jüri Põldre ja Ahto Buldas manasid arvutiekraanile tohutult keerulise rägastiku,
mis kujutas nende projekteeritava krüptokiibi skeemi. Kas selline tegevus on Eestis
aastal 1993 tõepoolest võimalik?! Sellega oli mu tulevane tegevusvaldkond otsustatud.

**Tõenäoliselt on iga Sirbi lugeja kursis, et tänapäeva tehnoloogiad ei ole ilma
pooljuhtideta võimalikud. Kuid kui tähtsad need ikkagi on?**

Tõenäoliselt pole tänapäeval ühtki tehnoloogilist seadet, mis kiipe ei sisaldaks.
Näiteks ühes autos on keskmiselt 1500 ja maksimaalselt kuni 3000 kiipi. Kiibid on
pea kõigis olmeseadmetes, kaasa arvatud kallima otsa leivaröstrites. Väga raske 
on näiteid tuua mingitest uutest seadmetest, mis pooljuhtseadmeid ei sisalda. Ausalt
öeldes ei tulegi ühtegi sellist kohe pähe. Võib-olla praegu isolatsiooni ja kaubandusembargo
tingimustes Venemaal toodetud autod on ilma kiipideta?

Kiipide tähtsus ja tähendus on ülemaailmselt eriti esile tõusnud praeguses olukorras,
kui neist on ootamatult puudus tekkinud. Seoses uute probleemidega nagu COVID, Ukraina
sõda ja pinged Taiwani ümber, on üha enam kõneaineks kiibikriis. Ajakirjanduses 
on ekslikult loodud pilt, nagu peituks olukorra lahendus logistika parandamises 
või siis kiibivalmistamise seadmete sisseostmises. See on väärarusaam. Need kirjutajad
ei saa aru kriisi olemusest ega sellest, kuidas ja miks selline olukord üldse tekkinud
on.

“Oleme olukorras, kus sõltume täielikult kolmandatest riikidest. On järjest süvenevaid
märke, et Euroopa Liit ja USA on olukorra tõsidusest aru saanud.”

Me oleme jõudnud seisu, kus valdav enamik maailma kiipidest valmistatakse Aasias,
peamiselt Taiwanis. Kiibitootmise liikumine Euroopast ja Ameerikast välja oli tingitud
kulude kokkuhoiu vajadusest ning konkurentsist tulenevalt kiipide valmistamise eri
etappide spetsialiseerumisest. Nüüdseks on läänemaailmas aru saadud, et tegemist
on strateegilise ressursiga ja kompetentsi kadumisega. Oleme olukorras, kus sõltume
täielikult kolmandatest riikidest. On järjest süvenevaid märke, et Euroopa Liit 
ja USA on olukorra tõsidusest aru saanud.

**Palun rääkige selle keerulise tööstuse tagamaadest.**

Eestis on inimestel, isegi tehnoloogia- ning IT-ringkonnas, tihti väga lihtsustatud
ja ekslik arusaam kiibitööstuse olemusest. Tihtilugu arvatakse, et kiip valmistatakse
ideest tootmiseni samas ettevõttes. Tegelikult oli see nii peamiselt eelmisel aastatuhandel.
On jäänud vaid kaks ettevõtet, kus pea kogu ahel toimib organisatsioonisiseselt:
Intel ja Samsung. Kuid ka nemad vajavad teenuseid ja tooteid kolmandatelt osalistelt.
Suurtel kiibifirmadel nagu AMD, Apple, NVIDIA, Qualcomm jt puudub üldse oma kiibitehas
ja -tehnoloogia. Nende kiibid valmivad peamiselt Taiwani firma TSMC tehastes.

Kiibi valmimise võibki jagada kaheks peamiseks etapiks: projekteerimine (ehk disain)
ja tootmine. Neist esimene sarnaneb tarkvaraarenduse ja programmeerimisega, kuid
nõuab põhjalikke teadmisi tehnoloogiast ning riistvara kirjelduse keelte tundmist.
Kui kiip on projekteeritud, siis on mitu võimalikku edasist sammu.

Esiteks on kiibi kirjeldus ehk projekt ise intellektuaalomand (IO), mida saab müüa,
litsentseerida vms. Sellise ärimudeli pioneer on näiteks Ühendkuningriigi ARM. Teine
võimalus on kiip saata pärast disainimist tehasesse valmistamisele, kas või sinnasamma
TSMC-sse ja müüa seejärel juba valmiskiipe. Ka Eestil oleks just kiibiprojekteerimise
ärivaldkonna käivitamisel suuri võimalusi ja eeliseid, aga keegi ei räägi Eestisse
suurte kiibitehaste ehitamisest.

Tehas on seejuures teenusepakkuja. Kiibi projekteerija saadab tehasesse nn maski,
mille ta loob spetsiaalse tarkvara abil automaatselt oma kiibiprojektist. Mask on
nagu diapositiiv või slaid, millest läbi valgustatakse, et siis fotokeemilise protsessi
abil ränipinnale erinevaid struktuure kasvatada. Maski valmistamine on ülimalt kallis,
aga iga üksiku kiibi tootmise hind on tühine. Tegemist ju räniga! Liiva on kõikjal…
Seega on uue kiibi loomine rentaabel ainult juhul, kui partiid on suured ja kiipide
müügist tulev tulu maski hinna katab.

**Kuivõrd standardiseeritud või vastupidi, valdkondlikult spetsiifilised kiibid 
on? Kas luuakse spetsiaalsed kiibid satelliitidele, autodele, nutiseadmetele jne
või on kümned ja sajad standardiseeritud kiibid, mida siis vastavalt valdkonnale
kohandatakse?**

Siinkohal tahaksin välja tuua veel ühe väärarvamuse, millega ma siin Eestis kaunis
tihti kokku puutun. Seda isegi erialaspetsialistide seas, kes peaksid mikroelektroonika
olemusest ja trendidest justkui jagama. Tegelikkuses on aga arusaamad veel väga 
eelmise sajandi omad.

Vaadake, kui mõni Eesti kõrgtehnoloogiline iduettevõte, olgu see näiteks GScan, 
Starship, AuveTech või mõni meditsiinitehnoloogiat välja töötav firma, arendab oma
tehnoloogiat, siis ainult teatud ulatuses saab ta seda arendada laiatarbekaubana
kaubandusvõrgust saadavate kiipidega. Kui ta tahab näiteks mõne aasta pärast osta
endale uut partiid, siis ei pruugi neid kiipe enam üldse olemas ollagi, sest tootja
oli loobunud selle konkreetse kiibiperekonna tootmisest.

Riskide vältimiseks ja selleks, et olla konkurentsivõimeline, peaksid tehnoloogia
lõpptootjad projekteerima või tellima oma tegevusspetsiifikale vastava kiibi, just
täpselt oma vajadustele vastava. Võib-olla esimeste prototüüpide ja arenduste jaoks
saab leppida leti pealt ostetud kiipidel baseeruvate lahendustega, kuid tootmise
jätkusuutlikuks laiendamiseks ei jätku seda pidu kauaks. Kui sul on mingi spetsiifiline
sardsüsteem, milles on hästi spetsiifiline individuaalne IP-tehnoloogia, siis sa
seda ikka poest kokku ostetud “klotsidest” kokku ei pane.

“Kardan, et kui siit Eestist juba maailma lennanud lõpptehnoloogia tootjate arusaamades
loogikamuutust ei teki, siis on ainult aja küsimus, millal maailmas lagi ette tuleb.”

Jah, kordan üle, prototüübi ehk küll, aga mitte mastabeeritud tootmisahelat. Kardan,
et kui siit Eestist juba maailma lennanud lõpptehnoloogia tootjate arusaamades loogikamuutust
ei teki, siis on ainult aja küsimus, millal maailmas lagi ette tuleb ja nad hakkavad
globaalses konkurentsis kaotama.

Hästi võtab eelmise jutu kokku kiibi ingliskeelne nimetus, mis on ASIC – _application-
specific integrated circuit_ (rakendusspetsiifiline integraallülitus), kusjuures
rõhuasetus on sõnapaaril _application-specific_ – rakendusspetsiifiline. Kui sul
pole mingit spetsiifilist intelligentset tehnoloogiat, siis pole ka tarvis spetsiifilisi
kiipe ja võid neid rahulikult poest osta.

Kuid ma olen mõneti mures, kui vaatan neid tõesti ägedaid ja huvitavaid tehnoloogiaid,
mida Eestis arendatakse, kas või heas mõttes “peale tungivaid” tarku linnakeskkonna
lahendusi ja paljut muud. Eestis on hästi kõrge innovatsiooni tase ja omaenda arendatud
kiibilahenduste puudumine võib edasises arengus varsti osutuda tõsiseks takistuseks.

**Kas kiipe tehakse ainult ränist (liivast) ja kas see nii jääbki?**

Võib julgelt öelda, et räni on oma eluvõimet kuhjaga tõestanud ja valitseb jõudsalt
edasi. Kunagi oli kiipe ka sellisest materjalist nagu gallium-arseniit, silikoon-
karbiidist on räägitud ja võib-olla mõnest huvitavast innovatsioonist veel. Kuid
veel kord: räni kohta on aastakümneid räägitud, kui halb kiibimaterjal see on, räni
on kriitikaga suisa üle ujutatud. Kuid ta ikka töötab ja on ennast tõestanud.

Võib-olla on siin põhjus selles, et loomulikult on pooljuhid suur arendus-rakendusteaduslik
ehk insenerteaduslik valdkond, kuid see on ka väga suur ärivaldkond. Ärimaailm armastab
lihtsust. Ehk on just räni lihtsas struktuuris tema võlu, mis tagab ellujäämise?

**Milline on kiibitööstuse eripära võrreldes 10, 20, 30 aasta taguse ajaga?**

Üks erinevus ongi selles, et aasta-aastalt jääb vähemaks firmasid, kes suudaksid
ise kiipe toota. On toimunud turu konsolideerumine. See on toonud kaasa konkurentsi
vähenemise. Sama trendi jätkudes saabub peatselt olukord, kus kiibitehased valmivad
riikliku toega, see protsess juba käib ja ka ELi suurriigid jagavad miljarditesse
ulatuvaid ettevõtlustoetusi kiibitehaste ehitamiseks. Sellele viitab ka möödunud
aastal USA-s ja EL-is nn kiibiaktide vastuvõtmine, mis on mõeldud tohutu toetuspaketina
tipptasemel kiibitehnoloogia tehaste rajamiseks nendesse regioonidesse.

“Aasta-aastalt jääb vähemaks firmasid, kes suudaksid ise kiipe toota. […] Sama trendi
jätkudes saabub peatselt olukord, kus kiibitehased valmivad riikliku toega.”

Teine erinevus on keerukus ja miniatuursus. Kui mina teemaga kolm aastakümmet tagasi
alustasin, rääkisime mikronistest mõõtmetest. Nüüd on jõutud nanomeetrini. See on
tuhat korda väiksem suurus ja miljon korda väiksem pindala mõttes.

See arvuti, mis on meie töölaual või kodukontoris, on sama suure arvutusvõimsusega
nagu maailma võimsaim superarvuti 20 aastat tagasi. Ainult et tarbib sadu tuhandeid
kordi vähem elektrit, maksab mitte sadu miljoneid, vaid alla tuhande euro ja on 
võrreldamatult kergem ja pisem. Selline progress on toimunud peamiselt tänu kiibitehnoloogia
peadpööritavale arengule.

Seega kiibimaailmas toimub äärmiselt kiire moraalne vananemine. Juba mõne aasta 
vanused kiibid ei suuda oma parameetritelt võistelda praegustega. Tehnoloogiad vahelduvad
iga paari aasta tagant. Uus tehnoloogia tähendab sama hästi kui uue tehase ja täiesti
uue tootmisliini ehitamist.

Pidevalt taotletakse järjest suuremat võimsust. Ja võimsust lausa kahes mõttes. 
Nii arvutusvõimsust kui ka kahjuks toorest võimsust vattides. Viimane on ka põhjuseks,
miks kiipide töösagedus viimastel aastatel enam ei tõuse ja on jäänud mõne gigahertsi
juurde toppama. Kiiremate sageduste korral kiip lihtsalt põleks ära. Seega pakitakse
üha kiiremate protsessorite leiutamise asemel nüüd lihtsalt ühele kiibile aina rohkem,
kuid vähem kiireid protsessorituumasid.

Mis puutub üha suurema arvutusvõimsuse mahutamist pinnaühikule, siis seda dikteerib
Moore’i seadus, mis ütleb, et igal aastal saame sinna pakkida 58 protsenti rohkem
lülitusi. See omakorda lubab kindla funktsionaalsuse hinda igal aastal 25–30 protsendi
võrra langetada. Just seetõttu jätkab pooljuhtseadmete turg kasvamist 15 protsenti
aastas. See ongi alustala, mis kogu tehnoloogilist progressi veab.

**Kas Eestis oleks oma kiibitööstus võimalik või on see ainult suurriikide pärusmaa?**

Nagu ennist mainisin, siis kiibitehase rajamisel ma mõtet ei näe, see ei ole tõenäoliselt
ka kapitalimahukuselt teostatav. Tööstusel, kus tegeletakse kiipide projekteerimise
ja disainivahendite loomise teenustega, on kindlasti perspektiivi. Ütleksin, et 
see on lausa möödapääsmatu, kui Eesti tahab vähegi tehnoloogilise riigi mõõtu välja
anda. Meie elektroonikaseadmeid ja -süsteeme tootvad ettevõtted ei saa olla konkurentsivõimelised,
kui nad tuginevad ainult turul pakutavatele kiipidele. See ei oleks jätkusuutlik
lahendus.

Mis puudutab kiibikompetentsi olemasolu, siis Eesti on kindlasti märkimisväärselt
paremas seisus kui mitmed teised Euroopa maad. Tehnikaülikooli arvutisüsteemide 
instituudis ja ka elektroonikainstituudis on teadusrühmi, mis on kiipide vallas 
maailmatasemel. TTÜ laborid valmistavad kaks-kolm uut kiipi aastas, mis pole just
halb tulemus meie suurust arvestades. Oleme olnud traditsiooniliselt väga tugevad
kiipide testimise, verifitseerimise, töökindluse ja turbe vallas. TTÜ on (Torino,
Grenoble’i ja Montpellier’ kõrval) vaieldamatult üks suuremaid selle valdkonna keskusi
Euroopas.

“Kiipide projekteerimise valdkonnas oleks meil võimalik läbi lüüa ja see aitaks 
meil saada edukaks ja jõukaks tehnoloogiamaaks.”

On selge, et kiibidisainer on võrreldes tavalise programmeerijaga märksa suuremat
lisandväärtust pakkuv amet. Eesti ilmselt ei suuda programmeerimises võistelda riikidega,
kus on suurem rahvaarv ja tööjõukulud odavamad. Kuid kiipide projekteerimise valdkonnas
oleks meil võimalik läbi lüüa ning saada edukaks ja jõukaks tehnoloogiamaaks.

Tooksin veel kord esile [Euroopa Liidu kiibimääruse](https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/priorities-2019-2024/europe-fit-digital-age/european-chips-act_en),
kus öeldakse selgelt statistika toel välja, kus on kõige suurem mahajäämus. Üheks
suuremaks on kiibidisaini võimekus. Puutun alatihti sellel teemal kokku inimestega
nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui ka Eesti otsustajatega ja kui jutt läheb EL-i 
kiibimääruse, täpsemalt, Eesti oma kiibitööstuse käivitamise peale, siis kohtan 
kogu aeg tohutut skepsist, et see kõik on suurte riikide pärusmaa ja mida meie siin
väikeses Eestis ikka teha saame. See on täielik valearusaam, need inimesed mõtlevad
kõik eelmise sajandi kategooriates. Just kiibidisainis on meil arvestatav kompetents.

Oleme siin Tehnikaülikoolis teadus-arendustegevuses üks Euroopa kompetentsikeskusi,
võiks suisa ütelda, et teaduslikud turuliidrid ja trendide kujundajad, nüüd on vaja
ainult ühist head tahet see siirdada laboritest ärimudelitesse.

Toonitan üle, et see on EL-i tasandil ülimalt strateegiline valdkond, mõistetakse,
et kogu uus ja innovaatiline, sh ka rohepööre, pole võimalik ilma ühise turuühenduse
poolt kontrollitava kiibitööstuseta ja selle visiooni elluviimiseks eraldatakse 
hiiglaslikke summasid, ikka miljardeid, mitte miljoneid. Oleks tohutult kahju, kui
me oma riigisisese koordineerimatuse tõttu sellest pirukast osa ei saa.

Kiibid, kaasaarvatud kiibidisain, on ELi ja seega ka Eesti jaoks tähtis strateegiline
prioriteet, millele Euroopas eraldatakse tohutult vahendeid. Kuid selleks, et ka
meil hakkaksid asjad liikuma, on Eestis tarvis koordineeritud tugiprogrammi kiipide
valdkonna teadusele, õppetööle ja innovatsioonile.

---

**Eesti arvutitehnika algusaeg**

Kõigile, kes soovivad arvutite ajalukku süüvida ja tutvuda ka Eesti arvutitehnika
ajaloo algusega, võib soovitada akadeemik Raimund-Johannes Ubari monograafiamõõtu
ajaloo läbikirjutust “Arvutitehnika Instituudi lugu” (Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus,
2016). Väärib välja toomst, et see instituut, mille asutamisel ja arendamisel oli
võtmesas Ustus Agur, loeb enda alguseks” (kasiin eksisteerib teatud eel-ajalgu) 
algus aastat.

Tänu algatuse edasiviijatele, nagu ks akadeemikud Nikolai Alumäe ja Boris Tamm, 
ning tänapäevalste eiviijate, sh akadeemik Ubari ja professor Jaan Raigki viale 
andekale ning on Tallinna tehnikaülikool kujunenud üheks tähtsamaks Euroopa Liidu
pooljuhtide teaduse eesliiniks. Siit Eestist, tehnikaülikoolist, dikteeritakse valdkonna
päevakorda, mitte ei sörgita sabas. Mikrokiibinduses on Eestil välja kujunenud silmapaistev
eelis.

![]()

[Loe otse allikast](https://novaator.err.ee/1608983252/jaan-raik-kiibidisain-aitaks-saada-eestil-joukaks-tehnoloogiamaaks)