# Cannes’i-päevik #4: uus “Indiana Jones” on korralik film, aga justkui originaali täpne võltsing

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/17630
- Published: 2023-05-20T10:29:00+03:00
- Author: toomas

![]()

 RE Caligula: 90aastane Tinto Brass väidab, et tal pole siiski siin näidatud “The
Ultimate Cut’iga” mitte midagi pistmist ja salgab filmi täiesti maha, plaanides 
Penthouse’i kohtusse anda. Tundub, et veel ei ole see teema lõpetatud ja kuskil 
kauguses terendab oht, et kui tal õnnestub kohtuga panna Penthouse materjali üle
andma, siis peab veel vaatama mingit_ director’s cut_’i, mis võiks 80ndate versiooni
kahe tunni ja nüüdse kolme kõrval olla näiteks neljatunnine.

Täna oli kiire päev, aga mitte filmide mõttes. Filme sai aegade mitteklapi ja muude
kohustuste tõttu kokku vaid kaks, aga see-eest mõlemad miskitpidi erilised.

Tutvusin kõrval istuva kasahhi kriitikuga, kes oli muidu väga tore, aga tal oli 
pool filmi telefon lahti. Selgus (salaja vaatasin), et tal oli õnnestunud eelmisel
päeval koos Mads MIkkelseniga pilti teha ja ta hoidis ilmselt silma peal, kui palju
pilt on laike saanud. Panin siis enda oma ka, number 64.

**INDIANA JONES AND THE DIAL OF DESTINY**

_James Mangold_

_USA_

_Out of competition_

Üks tänavuse Cannes’i põhilisi promoüritusi, mille pileteid siin otsiti taga maa
alt ja maapealt. Õnnestus endalgi kuidagi saada, et 8.30 hommikul vaatama minna,
mida Indy siis oma väidetavalt viimases filmis teha suudab. Eelmisel õhtul anti 
Harrison Fordile härrasrahva linastusel suures saalis üle üllatus-au-Palmioks. Suur
üllatus ju iseenesest ka see, et selline film üldse temaga koos teoks sai, sest 
härra on ikkagi 80. Paradoksaalselt oli ta kõrge vanus pigem kõige rohkem näha-tunda
siis, kui ta oli minevikustseenides _de-age_’itud ehk digitaalselt noorendatud. 
Oma mureks pean ütlema, et see film oli nüüd esimene, kus mind selle tehnoloogia
kasutamine meeletult ei häirinud, ja olin võimeline selle nn _uncanny valley_ või
õõvaoru ületama. Võib-olla allub ta nägu lihtsalt paremini sellisele manipulatsioonile
kui kogu “Irishmani” näitlejatrupil kokku?

Selge see, et lavastaja pole Spielberg, kes üritab Spielbergi nii palju järgi teha
kui võimalik. Kogu filmist kumab läbi tabada seda vana head nn. Amblin _ethos_‘t,
ehk Amblin Entertainmenti 80ndate aastate filmide vaibi, mis koosneb võrdsetes osades
imetlusest, imestusest, optimismist, heatahtlikkusest, seiklushimust jms. Kus lastele
pakutakse täiskasvanute rolli mängida ja täiskasvanutele laste oma, ja kus filmimaagia
sädelus liigub meiega kinosaalist kaasa meie igavatesse kodudesse ja koolidesse,
sest lootus jääb, et akna taha ilmub mõni nunnu tulnukas või idamaine Furby või 
hõbedane DeLorean.

Aga nagu iga järgi tehtud toote puhul, määrab ka siin ära, kui palju sa oled nõus
uskuma, et toode on “nagu päris”. See antiikvaas on küll tehtud tunamullu, aga näeb
välja täpselt samasugune. Mõnele aktsepteeritav, mõnele mitte. Mangold üritab püüdlikult
tabada iga biiti, aga laitmatu käsitööoskuse juures tuleb fantaasiavaesus välja 
väga hästi näiteks märulistseenide juures, mis peavad tänapäeval olema tõelised 
koreograafia meistriklassid. Tagaajamise filmimiseks tuleb olla Woo või Frankenheimer(
või Spielberg), alla selle lihtsalt enam ei mängi välja. Samuti on maailm kohati
segavalt digitaalne ning jõuab väga hästi kohale, miks näiteks George Miller tegi
kõik, et viimases “Mad Maxis” oleks digiefekte minimaalselt.

Siin on olemas kõik Indy markerid. Natsid – check. Kaabu – check. Piits – check.
Skriptis pole lihtsalt üks _macguffin_, vaid alguses üks, mis viib teise ja siis
kolmandani ning müstika-udu muudkui tiheneb. Amblinile teeb Harrison Fordi kõrval
suure teene ka naispeaosaline, “Fleabagi” Phoebe Waller-Cates, kes on lainepikkusele
täpselt pihtsa saanud – naissoost Errol Flynn, tõeline sarmikas lurjus, eduka sooasenduse
näide, kus mees-stamprolli mängib naine.

See on korralik film, aga justkui originaali täpne võltsing. Teeb oma asja ära midagi
juurde pakkumata, millest tänapäeval ei pruugi ikka piisata, eriti kui sama ajastu
filmi pikalt oodatud järge nägime eelmisel aastal palju paremal tasemel, loomulikult
filmiga “Top Gun: Maverick”.

**6**

**THE ZONE OF INTEREST**

_Jonathan Glazer_

_UK-Poola_

_Põhivõistlusprogramm_

Glazer on ikka olnud helivõlur, ja “Point of Interesti” juhatab sisse viieminutine
pildita stseen väga huvitava ja häiriva muusikalise maastikuga, mis häälestab kohe
õigele, st. vaimselt täiesti valele ja ebanormaalsele lainele. Mica Levi taas, kes
oli ka võrratu “Under the Skini” _soundtrack_’i autor.

Mis järgneb, on midagi äärmiselt mõjuvat ja ebamugavat. Filmi peategelasteks on 
Auschwitzi koonduslaagri komandandi Rudolf Hössi perekond, kes elab luksuslikus 
ja armsas eramajas otse laagri kõrval ja kelle eraelulised mured on samasugused 
nagu tavalistel vabadel inimestel. Kui näiteks ungarlaste “Sauli poeg” kasutas väga
osavalt ära osalist informatsiooni pakkumist pildis, et meie fantaasia tühimikud
täidaks, siis nüüd lõigatakse info praktiliselt üldse ära, aga meie kujutlusvõime
võimendab puuduoleva osa kõrvulukustavaks, seda enam, et kogu aeg manipuleeritakse
vaatajaga ka helidega väga oskuslikult, andes vahel mõnele vihjele hoogu või peegeldades
tegelase või teise hingeseisundit.

Mitte kunagi varem pole normaalsus olnud nii kohutav, näidetest, kus sarnase kontrasti
abil on saavutatud kunstiliselt väga tugev efekt, meenuvad näiteks austerlase Markus
Scheinzleri “Michael” või hollandlase George Sluizeri “The Vanishing” (“Spoorloos”).
Me räägime ikkagi siin tipptaseme ängistusest. Koonduslaagrite teema on lihtne viis
seda efekti saavutada, seda kindlasti, aga antud film, mis on valminud suurepärase
Martin Amise samanimelise romaani järgi, toob ikkagi lauale midagi täiesti uut.

Seosed tänapäevaga on väga valusad. Mariupol, Butša, ja sealsete sündmuste normaliseerimine,
kinnimätsimine, ebaisikustamine. Inimesed pole statistika. Filmid, vahel harva, 
õnneks samuti mitte.

9

[Loe otse allikast](https://kultuur.err.ee/1608983900/cannes-i-paevik-4-uus-indiana-jones-on-korralik-film-aga-justkui-originaali-tapne-voltsing)