# Cannes’i-päevik #2: Hirokazu Kore-eda ja Caligula - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/17184 - Published: 2023-05-18T09:56:00+03:00 - Author: toomas ![]() Päev algas tehnomeelelahutuse järgmise osaga. Lisaks funktsioneerimatule piletisüsteemile ütles nüüd hommikuse filmi sabas üles kogu piletite piiksutamise skännerisüsteem, nii et mõnda aega ei olnud üldse selgust, kas midagi hakkab toimuma. See saadi miskitpidi tööle. Tänavanurgal nägin lapsekäruga žürii esimeest Ruben Östlundi, nina telefonis. Ja just eile rääkis ta laval nii ilusti väikeste ekraanide kahjulikkusest. Aga muidu sajab kergelt vihma. Mulle sobib. **THE GOLDMAN CASE** _Le proc?s Goldman_ _Cédric Kahn_ _Prantsusmaa_ _Quinzaine des cinéastes_ Kõrvalprogrammist Quinzaine des réalisateurs on vahepeal saanud Quinzaine des cinéastes. Mida see muutus tähendab, peaks ütlema mõni prantsuse filoloog. Sisuliselt oli alaprogrammi avafilm minu jaoks ideena intrigeeriv, aga filmina pigem tuim ja skemaatiline. Filmi uurimisobjektiks on 1970. aastate kohtuasi Prantsusmaal, kus üks huligaan nimega Goldman võttis omaks mitmed relvastatud röövid, aga mitte veel üht, kahe naise tapmisega päädinud röövi. Terve film toimub kohtusaalis, kus kõik saavad kordamööda sõna ja vaagitakse rohkem ja vähem usaldusväärseid tunnistajaid. Goldman on juut nagu ka tema kaitsja. Seega on kaitsetaktika ikkagi lõppeks selline, et puudulike või kaudsete tõendite puhul saab kahevahel kõikuva otsuse puhul määravaks inimeste antisemitism. Filmi lõpus, enne küsimuste-vastuste vooru üritasin kõrvaluksest koos terve hulga inimestega ära minna. Kuna saal on maa all, tuli alustuseks neli korrust mööda treppe üles minna. Kohale jõudes tuli välja, et sealt ei saa kuskile ja kogu voor trampis alla tagasi. Aga liiga kaugele, ka seal oli uks kinni. Kõrval tuttav kriitik hõikas“ Hello, Cleveland!”. Kas tunnete filmitsitaadi ära? Tuli saba jalge vahel lõpuks saali tagasi imbuda ja siis kogu see voor tipsis laval toimuva Q&A ajal sisuliselt sealt kõrvalt läbi, et saalist lahkuda. Tõeline _walk of shame_. **3** ** ** **MONSTER** _??_ _Hirokazu Kore-eda_ _Jaapan_ _Põhivõistlusprogramm_  Ma ei tea, ma sööks oma mütsi ära hea meelega, kui Kore-eda uus film “Koletis” siit mõnda auhinda ei saa, sest ikka täiesti kirgastav elamus. Üksikemast, kelle pojal tekivad koolis õpetajaga probleemid ja lahendama asudes muutuvad need järjest keerulisemaks. Muutub ka loo fookus, keskne tegelane ja kõige tähendus. Natuke nagu Kurosawa “Rashomon”, kus lastakse sama tõde üht ja teistpidi paista. “Koletist” vaadates on teistest Kore-eda filmidest veel rohkem see tunne, et ta on suutnud tavaliselt kirjanduse pärusmaale jäävad, raamatutes kirjeldatavad keerulised nüansirohked tunded ja tundmused mingil moel filmikeelde panna. Kõik on aimatav, aga lõpuks ka selge, kuigi otseselt midagi välja ei öelda. Täiesti patt oleks enamat ette ära öelda. Siin on juttu jaapani ühiskonnast, koolikiusamisest, üksikemade teemast ja muust. Film on sõprusest, julgusest, argusest… Ah, las igaüks loeb neid sisukirjeldusi netist juurde niipalju, kui soovib, ma ei tahaks midagi enam lisada. Siin on suudetud pääseda ka jaapani filmidele nii omasest liigsest sentimentaalsusest, aga kohati on see piir päris lähedal. **9** **CALIGULA** _Tinto Brass_ _1979_ _Itaalia_ _Cannes Classics_ Nonii, komistasin ikka sellisesse auku ka kogemata. Kas varem on Cannes’is pornograafiat näidatud? Lars Von Trieri “Idiootides” oli paar _hardcore_-stseeni, meenub ka Gaspar Noé “Armastus”, aga samas on rahvast ka halva õnne tõttu siin seksist ilma jäetud– Trieri “Nümfomaan” langes autori mõnda aega kestnud keelustamise, Ninja Thybergi“ Mõnu” aga koroona-aasta vahelejäämise ohvriks (kuigi oli programmi kinnitatud). Oskab keegi veel midagi lisada? “Caligula” oli 1970ndate aastate üks oodatumaid filme. Penthouse’i boss Bob Guccione tahtis oma raha eest teha kõigi aegade suurima meistriteose, mis ühendaks _arthouse_’ i ja pornograafia. Ta võttis stsenaristiks Gore Vidali, lavastajaks küll _arthouse_- režissööri, aga hiljem siiski erootiliste filmidega filmilukku läinud Tinto Brassi ning rollidesse kinnitati rida briti teatrinäitlejaid nagu Peter O’Toole (!), John Gielgud (!!) ja Helen Mirren (!!!). Nimiosas Malcolm McDowell. Võte oli täielik luupainaja, kaks korda üle eelarve, ja kui film välja tuli, siis selgus, et Guccione oli ise mingit porri juurde lavastanud ja need stseenid muu tegevuse vahele monteerinud. Täielik skandaal, kõik palusid oma nime tiitritest eemaldada ja filmist sai tõeline kurioosum, kus McDowellit võib näha _hardcore_- lesbistseeni läbi salasilma kaemas, kuigi see on sinna hiljem juurde pandud. Nüüd on siis valminud The Ultimate Cut, mis on lausa isegi kolmetunnine ja taastatud väidetavalt 94 tunnist materjalist lavastaja algse nägemuse järgi. XXX on filmist kadunud, järgi on jäänud vast Xx, ehk poolteist iksi. Sisu on juurde pandud, aga kuna Brass pole päris selle tasemel tegija, siis kipub viimane tund sellest legendaarsest Rooma keisrist siiski lappama minema. Ainulaadne toode maailma filmiajaloos ja korra võiks seda vast vaadata, aga tervikuna ikka kokku ei kõla. Kui ka avamisel kohal olnud Mirrenile pakuti siin võimalust “Caligula” asjus ka intervjuusid anda, siis saatis ta kuulu järgi festivali ühemõtteliselt pikalt. **4** [Loe otse allikast](https://kultuur.err.ee/1608981497/cannes-i-paevik-2-hirokazu-kore-eda-ja-caligula)