# Harri Tiido: ajaloo kohandamisest Venemaal - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/16775 - Published: 2023-05-16T13:38:00+03:00 - Author: toomas ![]() “See, kes kontrollib minevikku, kontrollib ka tulevikku.” Selline mõttekäik on kindlasti tuttav kõigile, kes lugenud George Orwelli raamatut “1984”. Lisaks öeldakse, et puhuti on mineviku ennustamine keerulisem kui tuleviku ära arvamine. Seekordse jutu ajendas uudis Vene meedias selle kohta, et hiljuti tutvustas haridusminister Sergei Kravtsov ühtset ajalooõpikut 11. klassile. Samal ajal pidavat käima ka tihe töö viiendast kümnenda klassini ulatuvate ajalookäsitluste õigeks silumisel. Vähemalt keskkooli osas peaks ühtne ajalookäsitlus olema kohustuslik järgmise õppeaasta algusest. Sissejuhatavalt märgin ära ühe tehnilise seiga. Nimelt peaks uus õpik olema ka digitaalses variandis. Seda kahel põhjusel. Esiteks on lapsed ja noored sedavõrd harjunud kõike ekraanilt jälgima, et paberile pandu võib neil kahe kõrva vahel kaduma minna. Ehk siis astutakse ajaga sammu. Teine põhjus olla selles, et kui peaks vaja olema mõni ajalooline kangelane sealt kustutada või tuleb kedagi ümber hinnata või tagasi tuua, siis on seda digivariandis palju lihtsam teha, ei pea kogu tiraaži vanapaberisse saatma ja uut trükkima. Väga ettenägelik igatahes. Ajalugu on muutunud kõikjal, valdavalt küll vastavalt uurimuste kaudu ilmnenud uutele faktidele. Meie asualal ning nüüdsel Venemaal on neid muudatusi olnud läbi aegade aga keskmisest tublisti rohkem ja mitte ainult faktide, vaid nende tõlgendamise muutumise tõttu. Katseid kujundada Venemaale kangelaslik minevik võeti ette juba 18. sajandil. See oli ka aeg riigi ülimuslikkuse kehtestamiseks isiku ja usu ees. Rahvale oli vaja selgitada, miks mineviku kangelased võitlesid vapra juhi eest ja miks nende julmad vaenlased olid salakavala türanni poolt tagant ässitatud. 1. sajandil ilmus Nikolai Karamzini mammutteos Vene ajaloost, mida Aleksandr Puškin nimetas selgituseks selle kohta, miks oli vaja isevalitsust ja nuuti. Tolle aja haridusministri Sergei Uvarovi poolt kehtestati kolmainsus “isevalitsus, õigeusk, rahvalikkus”, mis jäi ajalooõpikuid valitsema kuni Nikolai II võimuloleku lõpuni. Impeeriumi poliitika olnud mitte territooriumi laiendamine, vaid õigeusklike rahvaste rõhumise vastu võitlemine. Mongolite-tatarlaste jagatud vene, ukraina, valgevene ja poola rahvas kuulutati ühtseks ja üheks Moskva isevalitseja võimu all. Bolševikud hakkasid võimu võttes võitlema natsionalismiga ajalooõpikuis. Stalini ajal muutus pilk minevikku taas, rehabiliteeriti vahepeal põlguse all olnud tsaarid ja väejuhid, nagu Ivan Julm ja Aleksander Nevski, kes ju võitlesid läänega. Teise maailmasõja järel Vene ajalugu taastus tervikuna, kuid teises vaates. Nüüd oli jutt Venemaa erilisest teest, mis erines täiesti euroopalikust suunast. Räägiti Kiievi Russi asutaja vürst Rjuriku slaavi päritolust skandinaavia oma asemel ja kõik ilma leiutised kuulutati pärinevaks Venemaalt. Venelasi, valgevenelasi ja ukrainlasi ei vaadatud ühe rahvana, vaid Venemaa koosseisus taas ühinenuina. Nõukaajal käsitleti ajalugu üldiselt klassivõitluse vaatevinklist, dekabristidest said kangelased, kuid nõukaaja probleemidest vaikiti täiesti. Ei mingeid näljahädasid, repressioone, sundkollektiviseerimist ja muud sellist tühja-tähja. Aastail 1970-1980 ilmunud õpikuis oli stalinlik ajajärk kui julmade karjeristide kuritarvituste ajastu. Molotovi-Ribbentropi pakt loeti vajalikuks sõjaks valmistumisel ja vägede viimine Poolasse kuulutati abiks vennalikule rahvale. 1990. aastatel, muutuste ajastul, hakati nägema ka ajaloo valupunkte ning teine oli ka vaade paljudele tegelastele. Kuid siis oli mitmeti segane aeg ja õpetajad ei teadnud tihti ka ise, milline see õige minevik nüüd on. “Venemaa ajaloo ja hariduse kujundajate kohal hakkas lehvima patriotismi vaim, mis viis aastaks 2012 Venemaa sõjalis-ajaloolise ühingu loomiseni.” Kui Vladimir Putini võimuletuleku järel hakkas juurduma autoritarism, hakkas levima ka tõlgendus, et 1990. aastate ideoloogia sündis üldse lääneriikide ja russofoobide dikteerimisel. Venemaa ajaloo ja hariduse kujundajate kohal hakkas lehvima patriotismi vaim, mis viis aastaks 2012 Venemaa sõjalis-ajaloolise ühingu loomiseni kurikuulsa Vladimir Medinski juhtimisel. Kurikuulsa seetõttu, et antud tegelane on Venemaa tegelikule ajaloole tõenäoliselt massiliselt kahju tekitanud, eriti seetõttu, et ise ei olevat ta eriti terav pliiats Venemaa sahtlis. Kuid Medinski ühing sai peamiseks patriootlike kontseptsioonide tootjaks ja levitajaks. Ühise ajalooõpiku väljatöötamine tehti aga ülesandeks teisele ühendusele, Venemaa Ajalooühingule eesotsas Sergei Narõškiniga. Aastal 2013 andis Putin ametliku korralduse ühtne õpik välja töötada. Esimeses mustandis pakuti loobumist mõistest, nagu mongoli-tatari ike, kuna olevat šovinistlik tatarlaste suhtes. Samuti leiti, et oktoobrirevolutsioon kõlab pelgalt riigipöördelisena. Nende asemele pakuti Hordi iket ja Suurt Vene revolutsiooni. Aasta hiljem loobuti ühtse õpiku ideest, kuid selgus, et vaid ajutiselt. Aastast 2014 on õpikutes selgelt nähtav Ukraina-vastane retoorika. Stalini diktatuur muutub tekstis järjest leebemaks koos viitega, et tegelikult olnud GULAG näiteks efektiivne majanduslik süsteem, mis aitas võita sõja. Ühtse õpiku idee sai uue hoo sisse mullu, kui septembris esitati parlamendis seaduseparandused ühiste föderaalsete õppeprogrammide sisseviimiseks. Need saavad kohustuslikuks ainetes, nagu kirjandus, ajalugu, geograafia ja ühiskonnateadus. Jõustatakse kogu see komplott eeloleval sügisel. Võimalik, et lisaks Orwelli teesile mineviku ja tuleviku kontrollimisest lähtuvad võimud ka avalikust arvamusest. Küsitlused on mitu aastat näidanud, et tavalise Vene inimese jaoks näib ajalugu olevat üks peamisi enese identifitseerimise kriteeriume. Ajalugu on ka üks rahvusliku uhkuse aluseid. Seetõttu peavadki võimud vajalikuks oma imperialistliku ehk vallutustel, militarismil ja konservatismil põhineva ajaloonägemuse kohustuslikuks muutmist kõigi laste ja noorte harimisel. Ja kindlasti saab õpikus olema koht ka sõjalisele erioperatsioonile Ukrainas. Digitaalsus võimaldab seda ilmselt vastavalt vajadusele mugandada, kui praegune võim veel pikaks ajaks võimule peaks jääma. --- **Viited lugemishuvilistele**? [Loe otse allikast](https://www.err.ee/1608979310/harri-tiido-ajaloo-kohandamisest-venemaal)