# Kuidas ühendada teadlaskarjääri emaks olemisega? - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/16376 - Published: 2023-05-14T10:30:00+03:00 - Author: toomas ![]() Tänu emarollile on naistel oskusi ja tugevusi, mis õppides ja töökarjääri tehes üllatuslikult kasuks tulevad. Tüdrukud-naised õpivad väga edukalt ka tehnikaerialadel, osalevad riigi ja ühiskonna juhtimises ning üha rohkem naisi valib teaduskarjääri. Siinses loos jagavad emadepäeva puhul oma kogemusi professor Maarja Kruusmaa, professor Tiina Randma-Liiv, professor Irene Lill, teadus- ja arendusprodekaan Riina Aav, Virumaa Kolledži direktor Mare Roosileht, Tartu Kolledži direktor Aime Ruus, teadlane ja uurimisrühma juht Anna Volkova ning juhtivteadur Ülle Kotta. Ühtlasi julgustavad nad kõiki emasid edasi õppima ja uusi oskusi omandama. **1. Hariduse omandamine kui eneseteostus** Emarolli kõrval vajab naine ka eneseteostust – selleks pakub ülikool rohkelt võimalusi. Kõrgharidus avab tööturul palju uksi, mistõttu kõigil, kellel vähegi on soovi ja ka võimekust, tasub selle nimel vaeva näha. Haridus ei tule kunagi elus kahjuks. Keemiateadlane, kaasprofessor, teadus- ja arendusprodekaan **Riina Aav**: “Laste kõrvalt on võimalik kenasti ülikoolis käia. Arvestama peab oma aega nii nagu iga üliõpilane, õppejõud hindamises vahet ei tee, kas tegemist on emaga või mitte.” Professor, ehitusprotsessi uurimisrühma juht **Irene Lill**: “Õppimine laste kõrvalt ei jäta aega arutuks “ahviarmastuseks”. Üliõpilaste laps mõistab juba varakult, et ka ema vajab mingite tähtsate tegemiste jaoks aega, kus teda ei tohi segada. Nii õpibki ta teistega arvestama ega kasva jonnivaks eneseimetlejast maailma nabaks.” Infotehnoloogia teaduskonna juhtivteadur **Ülle Kotta**: “Mul on neli last ja kümme lapselast. Esimene laps sündis neljanda kursuse oktoobri lõpul (vastab praegu magistrantuuri esimesele aastale) ja järgmine täpselt aasta hiljem. Kolmas laps sündis aasta pärast ülikooli lõpetamist. Kolmanda ja neljanda vahel oli peaaegu 13 aastat. Mida soovitan emadele, kes kavatsevad õppima minna või haridusteed jätkata? * Peab olema tugev ja eriti just sisemine motivatsioon. * Abikaasa toetus ja abi, eriti kui vanaemasid-vanaisasid abiks pole. * Head suhted õppejõududega ja natuke õnne (laps on terve, beebi magab öösel jms). * Teatud päevarežiim, et oleks kindel aeg õppimiseks või teadustööks, olgu või lühike. * Raskeid asju mitte edasi lükata. Kui ma esimest last ootasin, mõtlesin võtta aastaks akadeemilise. Meie tollane dekaan Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonnast n-ö eksitas mind, et see pole võimalik. Tagantjärele pean seda suureks vedamiseks, sest aasta hiljem ootasin teist last ja akadeemilist võttes oleks ülikool võinudki pooleli jääda. Nüüd aga pingutasin ja tegin ühe semestri eksamid-arvestused enne lapse sündi ette ära. See oli muidugi õppejõudude vastutulek, et nad seda võimaldasid.” Tehnikaülikooli Virumaa kolledži direktor **Mare Roosileht**: “Asusin magistrikraadi omandama kolme lapse kõrvalt, kui noorem oli 4-kuune. Arvestama peab sellega, et kindlasti tuleb väga palju magamata öid ning õppimine toimub koos lastega. Samas õppisin magama igal vabal hetkel, näiteks bussis, loengute vaheajal jms. Mäletan, kuidas tegin oma õppetöid arvutis laps põlvedel või õla najal kiikumas. Laps oli rahul ja ise sain tööd teha. Samas ei tohi unustada, et lapsed kasvavad “liiga” kiiresti suureks ning kui on vaja teha valikuid, siis tuleb eelistada lastega olemist. Kui valikus on – kas teha referaat või kassi kostüüm lasteaeda, siis õige valik on kassi kostüüm. Kõike muud saab tagantjärele ja uuesti teha. Lastega veedetud aeg ei kordu ega tule tagasi.” **2. Laste ja pere positiivne mõju** Emadus toob kasu nii ülikooliõpingutes kui ka teaduskarjääris. Uute teadmiste omandamine julgustab, inspireerib ja õpetab maailma vaatama teise pilguga. Laste julgus, siirus ja avastamisrõõm aitavad emadel ülesandeid huvitavamalt lahendada või suisa teistmoodi teha. Keemiateadlane, teadus- ja arendusprodekaan **Riina Aav**: “Mul paluti oma lapse lasteaias keemiat tutvustada, sest neil toimus teaduspäev – loomulikult valmistasin korraliku teadusteatri etenduse koos “põnevate keemiakatsetega”.  Ise sain sellest niivõrd innustust, et kutsusin mõni aeg hiljem ka oma teaduslabori kolleegid tegudele. Nüüd olemegi doktorantide ja kolleegidega juba paar aastat korraldanud Teadlaste Öö “käed külge töötubasid” põnevate keemiakatsetega. Ja veel – teadlase töös tuleb tihti ette esinemisi ja koosolekuid rasketel teemadel, kus alati ennast enesekindlalt ei tunne. Olen kasutusele võtnud ühe oma lapse soovituse, mida ta otsustas teha enne sellisesse tundi minekut, kui tal kõik õpitükid polnud selged: “Lähen kohale ja naeratan”.” Akadeemik, professor, sotsiaalteadlane **Tiina Randma-Liiv**: “Arvan, et lapsed aitasid kaasa sellele, et ma üldse ülikooli tööle jäin. Siinne töö on võimaldanud kodukontorist töötada juba ammu enne koroonat ning mingil hetkel muutus see enesestmõistetavaks kogu perele, et olin sageli kodus, kui lapsed koolist saabusid. See on eriti oluline just algklassilastele. Rääkimata hetkedest, kus lapsed haiged on olnud, mil olen saanud rahuliku südamega kodus töötada. Kui mingil hetkel oma elus kaalusin muid töökohti, siis osutus kodustöötamise võimalus oluliseks kaalukeeleks. Teadustöö sisu lapsed mõjutanud ei ole, kuid päris huvitav on olnud erinevas vanuses lastele oma töö sisu selgitada.” Infotehnoloogia teaduskonna juhtivteadur **Ülle Kotta**: “Viis kuud pärast lapse sündi läksime elama Elvasse. Kui ma siis kevadsemestri arvestusteks ja eksamiteks õppisin, siis tegin seda palju õues jalutades – beebi vankris (nii oli ta rahulik) ja minul konspekt nina ees. Hiljem ämm rääkis mulle, et olin selle tõttu linna peal tuntud persoon. Oma lastele panime tolle aja kohta tavatult isevärki nimed. Ühele eelmise kursuse üliõpilasele, kes mulle oma konspekte laenas, meeldis minu tütre nimi sedavõrd, et ta pani selle nime oma programmile, mida diplomitöö raames tegi. Lapsed toovad ellu mängulisust (mis on oluline omadus teaduse tegemiseks!). Ja kui oled teoreemi tõestamises vms kuhugi kinni jäänud, siis vajadus lastega tegeleda toob neist ringiratast käivatest mõtetest välja ja hiljem suudad asjale värske pilguga vaadata. Minu pesamuna on aidanud mul sõna otseses mõttes teismeliseeas teadust teha, kuna vormistas arvutis minu artikleid, vastas ingliskeelsetele kirjadele ja tegi muud kvalifitseeritud sekretäri tööd. Ta ise käis tollal G. Adolfi gümnaasiumi matemaatikaklassis. Peab aga tunnistama, et sel ajal sai ta ka täpselt aru, mida teadustöö tegemine uuel sajandil bürokraatia kasvades tähendab ja valis akadeemilise elu asemel töö IT-valdkonnas (erinevalt minu vanematest poegadest).” Tehnikateadlane, Tehnikaülikooli Tartu kolledži direktor **Aime Ruus**: “Lapsed on mind üllatanud oma silmaringiga ja rabanud arutluskäikudega nii lindude pesitsemisest kui ka päikese ehitusest – ja sekka ka minu erialal. See on väga värskendav vahepala ja inspireerib. Teinekord tuleb teatmeteosest abi otsida.” **3. Ema positiivne eeskuju ja mõju lastele** Ema, kes õpib, omandab uusi oskusi-teadmisi või uurib igapäevatöös põnevaid asju, ärgitab ka oma lapsi õppima ja maailma uudishimuga jälgima. Teadupärast on eeskuju parim õpetaja. Inseneriteadlane, uurimisrühma juht **Anna Volkova**: “Mu ema astus ülikooli siis, kui ootas mind, ja lõpetas siis, kui olin 4-aastane. Muinasjuttude asemel luges ta mulle loengukonspekte ja õpikuid. Kes teab, võib-olla sellepärast meeldis mulle õppimine nii väga, et ma ei suutnud lõpetada ja jätkasin õppimist kuni doktorikraadi omandamiseni.” Infotehnoloogia teaduskonna juhtivteadur **Ülle Kotta**: “Me mõjutasime oma kahe lapse akadeemilise karjääri valikut, ilma et selleks midagi otseselt teinud oleks( pojad on teadlased, muusikateooria professor Kerri Kotta ja merebioloog Jonne Kotta). Nad lihtsalt elasid akadeemilise elu sees. Mu lapsed istusid vaikselt tagareas ja joonistasid, kui mina andsin doktorantuuri ajal harjutustunde õhtustele üliõpilastele( mul polnud Tallinnas vanaema abiks ja abikaasa käis tihti bioloogina välitöödel). Või käisid lapsed suviti vahel abikaasaga välitöödel kaasas. Ka minu kaks lapselast on gümnaasiumi ajal kätt teadustöös proovinud ja õpilaskonkurssidel osalenud.” Akadeemik, professor, sotsiaalteadlane **Tiina Randma-Liiv**: “Lasteaia lõpusirgel olnud laps soovis näha minu tööd ning võtsin ta loengusse kaasa. Panin ta esimesse pinki istuma koos joonistusvahendite ja lasteraamatutega ning alustasin loengut. Muidugi saabus juba 10 minuti möödudes pissihäda ja siis veel sada muud häda otsa. Üliõpilased said näitliku õppetunni töö ja pere ühildamisest.” Tehnikaülikooli Virumaa kolledži direktor **Mare Roosileht**: “Kui minu laste käest küsiti, mis tööd nende ema teeb, siis on nad alati vastanud, et ema ÕPIB. Kui on parandatud ja küsitud, et ilmselt ikka õpetab, siis on nad kinnitanud, et ema töö on õppimine. See on tõesti nii, sest alates esimese poja sünnist olen ma kogu aeg õppinud: valmistunud loenguteks, õppinud magistriõppes, koostanud esitlusi vms. Alles hiljem, kui noorem poeg tuli jutuga, et õpetaja ei usu, et ema õpib ja tahab teada, mis tööd ma teen, tuli mul seletada, et olen õppejõud ja õpetan tegelikult ülikoolis. Positiivne on aga meie peres see, et lapsed on saanud teadmise elukestvast õppest ehk sõltumata töökohast tuleb ikka ja jälle juurde õppida. Õppimine on eluviis.” **4. Ajajuhtimise oskus (ja seda emad juba oskavad!)** Akadeemik, professor Maarja Kruusmaa: “Lapsed on mulle õpetanud ajajuhtimist ja paljude ülesannetega samaaegselt toimetulemist, mis on praegu tippjuhi ametis eriti vaja.” Akadeemik, professor, sotsiaalteadlane **Tiina Randma-Liiv**: “Kriitilise tähtsusega on ajajuhtimise oskus ning võime oma elu korraldada. Laste kasvatamine nõuab paindlikkust ning seda tegelikult ülikool võimaldab sageli paremini, kui mõni muu institutsioon– nii üliõpilastele kui ka töötajatele. Soovitus on kõik asjad ära teha paraja ajavaruga, kuna lastega tuleb ikka igasugu üllatusi ette ning kunagi ei saa kindel olla, et küll ma viimasel ööl või nädalal kõik asjad ära jõuan teha. Lapsed on õpetanud mind oluliselt paremini aega juhtima. Pärast esimese lapse sündi, kui olin ka instituudi direktor, suutsin oluliselt rohkem ülesandeid teistele ära delegeerida. Tol hetkel oli see hädavajadus, aga pikemas perspektiivis osutus väga mõistlikuks tööjaotuseks instituudi sees.” Tehnikaülikooli Virumaa kolledži direktor **Mare Roosileht**: “Kõige keerulisem ongi aja planeerimine ning sageli tunne, et peaksin ehk rohkem lastele pühenduma või tegema õppetööd paremini. Samuti kipub stress peale tulema, et ei jõua kõike õigeks ajaks tehtud. See, mis ma õpingute ajast mäletan ja õppisin on teadmine – ka järgmisel hommikul tõuseb päike ning öö on tervelt -6-8 tundi pikk ja tuleb aeg, kus saan end välja magada. See teadmine rahustas ja aitab mind siiani keerulistes olukordades.” Tehnikateadlane, Tehnikaülikooli Tartu kolledži direktor Aime Ruus: “Väikese lapse kõrvalt millegi tegemine õpetab aega planeerima, sest lasteaed avatakse ja pannakse kinni kindlal kellaajal ning teistel pereliikmetel samuti omad kohustused ja töögraafikud. Lisaks õpetab see ootamatustega toime tulema, sest pool tundi peale planeeritud uneaja algust võib ärgata lapsuke kõrge palavikuga ja planeeritud tegevused tuleb ümber planeerida.” **5. Juhtimise oskus (ka selles on emad tugevad!)** Akadeemik, professor, sotsiaalteadlane **Tiina Randma-Liiv**: “Lapsed on õpetanud mind oluliselt paremini koosolekuid juhtima ja ka teiste inimeste aega väärtustama. Lapsevanemal on alati ajast puudu. Nii et koosolekuid peab kokku kutsuma ainult hädavajadusel, need korralikult ette valmistama ja mitte aega raiskama niisama jutustamisele. Lapsed õpetavad nii loovust kui ka kannatlikkust. Mõlemat on teadustöös väga vaja. Lapsed on loonud keskkonna, kus olen sunnitud ka puhkama, nt puhkuse ajal ja nädalavahetustel. Enne nende sündi töötasin umbes 60 tundi nädalas, eriti kaua poleks selline elu jätkusuutlik olnud.” **6. Võimalus leida uusi sõpru ja mõttekaaslasi** Nooruses sõlmitud sõprussuhted peavad elus ilmselt kõige kauem vastu, on kõige siiramad ja sügavamad, kuid täiskasvanuna või küpses eas leitud sõbrad, kes on pigem mõtte- ja teekaaslased, teevad inimese elu huvitavamaks ja sisukamaks. Kui ema tunneb kodus, et kõik käib üle pea, kellegagi pole suhelda, noorusaja sõbrad on kolinud kaugele või jäänud võõraks, siis õppima asumine võib seda muuta. Akadeemik, professor, sotsiaalteadlane **Tiina Randma-Liiv**: “Välismaal konverentsil avastasime ühe tuntud Belgia professoriga, et meil on sama vanad ja samad soost lapsed. Naljaga pooleks otsustasime suvepuhkuse ajal teha _house-swap_’i (kodude vahetuse) ja see töötaski! See lõi aluse sõpruseks ja pikaajaliseks koostööks, nüüdseks oleme olnud koos mitmes Horizoni projektis jne. Tänu akadeemilisele karjäärile on mu lapsed saanud võimaluse kasvada väga rahvusvahelises keskkonnas. Nad on harjunud, et paljud külalised meie kodus on erinevatest riikidest, me ise käime välismaal minu kolleegidel külas ning nad on minu välismaal töötamise ajal käinud ühe õppeaasta ka välisriigis koolis.” **7. Võimalus maailma muuta, oma laste tulevikku mõjutada** Keemiateadlane, teadus- ja arendusprodekaan Riina Aav: “Teadustöö sisu on määratud eriala valikuga ning eesmärgiks on teadmatust vähendada ning maailmapilti avardada. Keemikuna näiteks otsin molekulide tekkeks või rakenduseks uusi võimalusi. Arvan, et pereelu seda otseselt mõjutanud pole, Võin aga ära märkida, et kui oma lapse uurimistöö juhendamise enda peale võtsin, siis valisin küll sellise teema, mida vast võõra noorega poleks julgenud. Polnud üldse selge, kas eksperiment õnnestub ja teema oli küllalti väljakutsuv – kuidas molekulide liikumist ruumis välise stiimuliga kontrollida. (Muide eksperiment õnnestus, aga tulemust mõjutavatest teguritest põhjalikuma arusaamiseni jõudmine vajab veel pingutust.)” Tehnikaülikooli Virumaa kolledži direktor **Mare Roosileht**: “Mind on inspireerinud see, kui pojad on märkinud, et kadestavad mind, sest mul on töö, mida armastan. Minu jaoks on see laste öeldud mõte abiks ning meeldetuletuseks rasketel hetkedel.” Inseneriteadlane, uurimisrühma juht **Anna Volkova**: “Minu tegevusala on seotud energeetika, kaugküttega. Üks põhiülesannetest, millega ma töötan, on vähendada energeetika mõju kliimamuutustele. Kahtlemata olen oma laste emana väga mures selle pärast, mis saab meie planeedist tulevikus, sest meie laste lapsed ja lapsed elavad sellel edasi. Väga oluline on ka see, et ma tegelen tehnikateadustega ja selles kontekstis mõtlen oma tütrele. Kui ma ülikoolis tehnikaerialal õppisin, oli meil rühmas 30 üliõpilase kohta ainult kolm tüdrukut. Stereotüübid “naine pole insener” olid ikka päris tugevad. Usun, et kui rohkem naisi pühendub inseneriteadusele, inseneritööle, siis minu tütar ja teised tüdrukud elavad tulevikus hoopis teises maailmas.” ![]() [Loe otse allikast](https://novaator.err.ee/1608977396/kuidas-uhendada-teadlaskarjaari-emaks-olemisega)