# Kuulipilduja ajastu - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/16022 - Published: 2023-05-13T07:16:00+03:00 - Author: toomas “Mis sa jändad selle elektriga,” ütles sõber Hiram Maximile 1883. aastal. “Kui sa tahad rikkaks saada, siis leiuta hoopis midagi, mis neil tobudel eurooplastel aitaks üksteist kiiremini tappa.” Aasta hiljem oli seni peamiselt elektriseadmete leiutamisega tegelenud ameeriklasel Maximil, kes pärast Inglismaale kolis, esimene kuulipilduja valmis. Kuigi ka mitmed varasemad relvad olid võimelised laskma kiiresti mitu korda järjest, siis nende ümberlaadimine toimus inimjõul. Maximi 1884. aastal leiutatud tulirelv oli esimene, mis lasi täisautomaatsel režiimil tagasilöögi mõjul. Selle relva laskekiirus oli tol ajal enneolematu – üle 650 lasu minutis. See muutis sõjapidamise iseloomu. Ei ole üldse välistatud, et tuleviku ajaloolased hakkavad kuulipilduja leiutamisega tähistama seda ajajärku, milles me praegugi veel elame. Kuulipildujast alguse saanud automaatrelvade ajastu on muutnud sõjapidamist rohkem kui ükskõik milline hilisem leiutis. Meie praegune maailmakorraldus on omakorda otseselt peetud sõdade tulemus. **Automaattuli** ![]() I maailmasõja ajal 1915. aastal Suurbritannias avaldatud diagramm Maximi kuulipildujast. Selleks ajaks olid kõik sõjas osalevad riigid võtnud kasutusele kuulipildujad; näiteks igas briti rügemendis oli eraldi jagu, kus oli kaks sellist kuulipildujat. Autor/ allikas: SCANPIX/Mary Evans Picture Library Kuulipilduja osutus väga populaarseks ja I maailmasõja alguseks oli kõigil sõjavägedel oma versioon sellest kasutusel. Maximi kuulipilduja oli ülioluline ka Eesti vabadussõjas. Edasiarendust samast relvast kasutati ka veel teises maailmasõjas ning väidetavalt on ukrainlased punatäppsihikuga varustatud Maximi kuulipildujaid edukalt kasutanud oma kaitsepositsioonidel sõjas Venemaa vastu viimase aasta jooksul. Automaatrelvade areng oli pärast kuulipilduja leiutamist väga kiire. Iselaadivaid relvi toodeti nii erineva kaliibri, raskuse kui ka laadimissüsteemiga. Kuigi eri riikides on kasutusel erinev klassifitseerimine, peetakse üldiselt salvest laetavaid poolautomaatseid relvi automaatideks ja üle 20 mm kaliibriga relvi juba kiirlaskekahuriteks. Enamik relvi, mis nende vahele jäävad, on kuulipildujad, aga ka neid on võimalik klassifitseerida nii kaliibri kui raskuse järgi. Laias laastus jagunevad need kolmeks: kergekuulipildujad, keskmise kaliibriga ehk universaalsed (ingl _general purpose_) kuulipildujad ja raskekuulipildujad. ![]() Walesi prints, hilisem Ühendkuningriigi kuningas Edward VII, tulistamas Maximi kuulipildujast 1898. aastal. Tema kõrval seisab selle relva leiutaja Sir Hiram Stevens Maxim (1840- 1916). Autor/allikas: SCANPIX/Mary Evans Picture Library **Hirm ja õud** Kuulipilduja on küllaltki äratuntav relv isegi tsivilistidele, kes muidu “püssidel” ja “tankidel” eriti vahet ei tee. Mingil määral on selles süüdi sõjafilmid, kus kuulipildujaga seotud stseenid on tihti kõige meeldejäävamad, külvates õudu ja lootusetust. Filmis “Full Metal Jacket” on stseen, kus helikopteri kuulipildur M60-ga maa peal jooksvaid vietnamlasi tulistab ja siis pöördub transporditavate sõjaväe ajakirjanike poole. “Kõik, kes jooksevad, on vietkongid; kõik, kes paigal seisavad, on hästi distsiplineeritud vietkongid. Te peaksite hoopis minust loo tegema.” “Miks me sinust peaksime loo tegema?” “Sest ma olen nii hea selles, mida ma teen. Ma olen tapnud üle 157 kommu, lisaks veel 50 vesipühvlit. Need on kinnitatud arvud.” “Kas on mõned naised või lapsed ka olnud?” “Mõnikord.” “Kuidas sa saad naisi ja lapsi tulistada?” “See on lihtne. Tuleb vaid veidi väiksema ennakuga sihtida. Kas pole sõda mitte põrgu!?” ![]() USA 25. jalaväediviisi kuulipildur M240B relvaga õppusel Hawaii osariigis 11. septembril 2021. Autor/allikas: Reamees Matthew Mackintosh / USA maavägi **Raskekuulipilduja** Kuulipildujad on palju raskemad kui tavalised automaadid. Kui sõjafilmis soovitakse näidata mõne tegelase tugevust, siis pannakse talle kätte kuulipilduja, mida ta kasutab kui tavalist automaati. Päriselus on see võimalik vaid kergekuulipildujate puhul. Raskekuulipildujad, nagu nimigi ütleb, on väga rasked. Tänapäeval on need tavaliselt 12,7 mm kaliibriga ja nende kaal algab 25 kilogrammist ning kolmjalg kaalub veel sama palju. Üldjuhul on need mõeldud statsionaarsete relvadena kaitsepositsioonil või soomukitel. Kui kolm meest isegi jõuaks relva kolmjalaga transportida, siis piisava hulga laskemoona jalgsi kandmiseks läheks vaja tervet rühma. Raskekuulipilduja efektiivne laskekaugus on tavaliselt umbes 2000 meetrit, aga vastast saab sellega mõjutada palju kaugemalt. Mäletan vahejuhtumit Iraagist 2004. aastal, kus baasi väravas soomukil raskekuulipilduja M2 Browningu taga olnud noor sõdur avas tule mingi kahtlase tegevuse pihta värava läheduses. Ta ei olnud ümbritsevaga hästi kursis ja mõned kuulid lendasid üle meie rühma ööbimiskoha vastu söökla seina, kus olid suured augud. Pärast kaardilt kontrollides oli vahemaa hirmuäratav – 6750 meetrit. See tulejõud tundus tol hetkel ebaproportsionaalselt suur olevat. Ligi paar kuud hiljem olin sellessamas väravas sellesama soomuki peal sama raskekuulipilduja taga. Minu põhiülesanne oli vajaduse korral seisma sundida väravat rammiv lõhkeainet täis auto. Tõenäosus, et see võib juhtuda, oli tol ajal suurem, kui võiks arvata. Ööd olid pimedad, vahetused pikad ja igav oli. Näppisin relva ja tõmbasin kogemata ühe tihvti relvast välja, mille peale käis relva sees kolks ja sain kohe aru, et relv ei ole töökorras enam. Selg kattus külma higiga, sest adusin, et raskekuulipilduja on tegelikult kõige väiksem relv, millega mul õnnestuks rünnak peatada. Kuigi olin selle relvatüübi õppe Eestis saanud, oli soomukil vanem versioon Browningust ning mul võttis pea kolm tundi, et see pimedas kompamise järgi lahti võtta ja uuesti korrektselt kokku panna. Terve selle aja olid nii minu üksus kui mitmed teised suures ohus. Sain väga hea õppetunni, miks raskekuulipilduja nii oluline on. ![]() USA merejalaväelased tulistamas kolmjalaga M240B kuulipildujast lahinglaskmistel Jaapanis 11. märtsil 2022. Autor/allikas: Kpr Cesar Ronaldo Alacron / USA merejalavägi **Kergekuulipilduja** Kergekuulipilduja on relv, mida jalaväelane suudab üksi hallata ja sellega tulistamisel kasutatakse sama moona, mis ülejäänud jagu. NATO riikides on tänapäeval selleks tavaliselt 5,56 x 45 mm padrun. Relva kaal jääb alla kümne kilo, aga tihti on see vaid veidi raskem kui automaatrelval. Ka salvest söödetavaid harkjalaga automaatrelvi võib pidada kergekuulipildujaiks, kuid tänapäeval klassifitseeruvad selleks pigem ikkagi lindist söödetavad ja vahetatava vintrauaga relvad. Varuvintraua olemasolu on kuulipilduja puhul väga oluline, sest järjest tulistades kuumeneb vintraud kiiresti üle. Kergekuulipilduja kontseptsioon töötati välja juba enne esimest ilmasõda, kuid tootma hakati neid relvi alles sõja ajal. Standardse relvana jõudis see jagude struktuuri teise maailmasõja alguseks. See kontseptsioon on oma olemuselt väga lihtne: jalavägi vajab kuulipilduja tuletoetust kõigi manöövrite ajal, mitte ainult kaitses. Võrreldes teiste jaorelvadega on sellel vaid veidi suurem efektiivse tule ulatus ning see kulutab efekti saavutamiseks küllaltki palju moona. Seetõttu on näiteks Briti jalaväeüksused loobunud kergekuulipildujast jaorelvade koosseisus ja asendanud selle kaitseväelegi tuttava LMT 7,62 mm täpsusrelvaga. Ka täpsusrelva on võimalik tuletoetuseks kasutada. Rühmarelvadena on brittidel endiselt erikaliibriga kuulipildujad kasutusel. **Universaalne kuulipilduja** Raske- ja kergekuulipilduja parimate omaduste ühildamiseks leiutasid sakslased sõdadevahelisel perioodil universaalse kuulipilduja. Selle esimeseks näiteks võib pidada MG-34 relva, mille järeltulija on nüüd kaitseväes väljavahetatav MG-3. Teoorias peaks sellel relval kolmikjalale või masinale kinnitatuna olema raskekuulipildujale lähedased tuleomadused, kuid vajaduse korral saab selle üks inimene kaasa võtta ükskõik millisele jao manöövrile. Päris nii see siiski ei ole ja sellest saavad sõnadetagi aru kõik, kes kunagi kuulipilduri ametit pidanud on. Pärast ajateenistust Balti pataljoni tegevväelaseks asudes määrati mind luurerühma kuulipilduriks. Mulle anti ameeriklaste versioon universaalsest kuulipildujast ehk M60. Luurerühma kuulipilduril ei olnud abilist ja kuigi suure osa ajast tegutsesime motoriseeritult, tuli vahel ülesandeid täitma minnes kaasa võtta nii kuulipilduja, varuvintraud kui ka laskemoon. See oli raske. Ma mäletan, et käed ja jalad said üpris kiiresti väga tugevaks, aga ikkagi oli pea võimatu kuulipildujat pidevalt laskevalmis hoida. Patrulli alguses oleksin ehk suutnud paar valangut õlast või puusalt lasta, aga kiusatus oli see ikkagi alati õlale tõsta või selga võtta. Tänapäeval on universaalsed kuulipildujad üldjuhul 7,62 mm kaliibriga ja võimelised vastast mõjutama ligi kilomeetri kauguselt. Nende kaal jäi veel hiljutiseni üle kümne kilogrammi ümber. Viimasel ajal on tulirelvade üldine areng muutnud need muidugi märksa kergemaks. **Tuleviku-kuulipilduja** ![]() XM250. Autor/allikas: Sig Sauer Kuulipilduja ei kao mitte kuhugi ja Ukraina sõda on näidanud, et selle roll jao tuletoetusrelvana ainult kasvab. Seda ei ole muidugi tsivilistidele ega kahjuks ka paljudele kaitseväelastele lihtne selgeks teha. Kuulipilduja efekti on väga raske näidata õppustel ja isegi sõjas on keeruline jäädvustada selliselt, et teised sellest aru saaksid. Praegu on populaarsemad need relvasüsteemid, mis on kallid, mille kasutamine ei eelda põhjalikku integreeritud väljaõpet ning mis on seotud mingi moodsa juhtimissüsteemiga. Kuulipilduja kui relvade kuninga efekti ja asendamatust oskavad hinnata vaid väga hea väljaõppega jalaväelased. Kuulipildujate arengusuuna näitas kätte USA tuleviku jaorelvade programmiga, kus katsetati eri tootjate relvi. Valiti välja 6,8 mm kaliibriga hübriidmoonaga tulistav universaalne kuulipilduja, mille kaal on isegi kergekuulipilduja omast väiksem. Seni on XM250 veel prototüüp, aga kasutusele võetakse see juba lähiaastatel. On raske ette kujutada, kuhu tulirelvad sellest edasi arenevad. Samuti on hämmastav tõdeda, kui vähe on kuulipilduja põhiomadused 139 aasta jooksul muutunud. Koguni raske on öelda, kas oleme automaatrelvade ajastu alguses, keskel või lõpus. Üldise suundumusena muutuvad relvad üha kergemaks, misjuures saab nendega vastast mõjutada aina kaugemalt. Kuulipildujad muutuvad ka lühemaks, veel universaalsemaks ning nende disain pakub võimalusi neid kohandada erisugusteks ülesanneteks. Ka kuulipilduja ja täpsusrelva vahe jääb aina väiksemaks võrreldes hiljutisega. Kõige suuremad arengud on viimasel ajal toimunud hoopis kuulipilduja lisa- ja sihtimisseadmete valdkonnas. Need võimaldavad vastast avastada, tuvastada ja identifitseerida järjest kaugemalt ja avada ka täpsema tule nii päeval kui öösel. Võrdväärsete relvade puhul saavad kahe osapoole vahel just lisaseadmed otsustavaks. See oleks ehk liialdus, kui nimetaksime kaitseväe hangitud kuulipildujaid Negev tulevikurelvadeks, aga igal juhul on tegu väga moodsa relvaga. Sellel on universaalse kuulipilduja kaliiber ja tuleomadused ning kergekuulipilduja kaal. Kuigi selle relva kontseptsioon töötati välja juba 20 aastat tagasi, on üsna vähe sõjavägesid, kus see regulaarvägedel kasutuses on. Põhiliselt on niisugused relvad erivägedel. Uusi relvi ei võeta nii kiiresti kasutusele seetõttu, et suurtel riikidel kulub selleks veidi rohkem aega. Kuulipildujal on ka võrdlemisi pikk elutsükkel, näiteks palju pikem kui automaatrelvadel, ja neid ei ole vaja nii tihti välja vahetada. Pisut keerulisemaks võib see osutuda neis sõjavägedes, kus jaokuulipildujana on kasutusel olnud 5,56 mm kaliibriga relv. Ilmselt ei too keskmise kaliibriga kergekuulipilduja kasutuselevõtt suuri muudatusi jalaväe taktikas. Küll aga võimaldab see oludes, kus üldine suundumus on, et üksikvõitleja muu individuaalvarustus muutub raskemaks, jätta kasutusele olemasoleva taktika ning seda vajaduse korral täiustada. **_Artikkel on ilmunud [ajakirjas Sõdur](https://issuu.com/sodur/docs/issuu_2_23)._** [Loe otse allikast](https://www.err.ee/1608973181/kuulipilduja-ajastu)