-
Esmalt luuletajad ja ballet, siis raketid – selline on putinistide pakett vabale maailmale.
-
Vene eelarve kulurida «propaganda läänes» – selle erinevates vormides – aina kasvab.
-
Vene impeeriumis tuleb esmalt vabastada ikestatud rahvad.
16. ja 17. veebruaril toimus Vilniuses XIV Vaba Venemaa foorum, mida tuntakse ka kui male maailmameistri ja vene šovinismi ning imperialismi kompromissitu vastase Garri Kasparovi liikumise tribüünina. Üks foorumil üles astunu oli Veneetsias elav ja tegutsev Katia Margolis, kelle kommentaari äsjase foorumi kohta avaldame.
16. veebruaril täitus kaks aastat Aleksei Navalnõi tapmisest.
Ma ei plaani siin arutada tema isiku üle, kuid olen kategooriliselt vastu manipulatsioonidele seoses «mittevõileivaga», mis lasub täielikult Aleksei Venediktovi nimelise papp Gaponi südametunnistusel, kes jätkab siiani oma Ukraina-vastaste provokatsioonidega [Katia Margolis viitab omaaegsele Eho Moskvõ saatele, kus raadiojaama tollane juht küsis Navalnõilt, kellele kuulub Krimm ja too vastas, et tegu pole võileivaga. – T.K.].
Seda enam, et isegi selles osas Navalnõi lunastas ja ületas enda – kirjutades oma vanglast saadetud teesides selgelt suveräänsest Ukrainast 1991. aasta piirides. Navalnõi ei kartnud üldse ja oskas vabandada, vigu tunnistada ning õppida – erinevalt Korruptsioonivastase võitluse fondi isehakanutest. Ta esitas isikliku kartmatu väljakutse otse Pu-le näkku ja läks oma kutsumuse järgi lõpuni, nii nagu tema seda mõistis (ja kutsumus ongi ju üksnes ustavuse küsimus oma sisemisele tõele)… ja ta tapeti.
Ta transformeerus poliitikust märtriks. Tegu oli tema isikliku valikuga. Inimene suri kohutavates piinades. Ja ma ei suuda lõpetada sellele mõtlemast just nüüd, kui on teatavaks saanud selle putinliku konnamürgi kõige õõvasemad üksikasjad.
Kas ma oleksin kunagi Navalnõi poolt hääletanud? Muidugi mitte. Kardan, et tema sisemine imperialist poleks siiski kuhugi kadunud.
Aga sellel ei ole enam tähtsust. Ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi, seda enam, et vene ajalugu ei mõista isegi käskivat.
Seetõttu näljutati, piinati ja tapeti teda GULAGis nagu paljusid enne teda. See sama impeerium, mida ta endas kandis ja millest ta lõpuni jagu ei saanud (kuigi vabandas – näiteks Gruusia ees), sihtis täna öösel taas droone ja rakette ukrainlaste suunas.
Tema tee – see oli tema valik.
Vabadele sõltumatu riigi kodanikele ei jäta naaberriigi koletis valikut.
Ja ukrainlased on kahekordselt meie aja kangelased – see polnud nende valik, aga nad valisid vastupanu ja kaitsevad täna oma kehadega meid kõiki.
Navalnõi oli aga paljudele noortele venelastele sümbol, lootus, ja seda kasutab praegu väga osavalt ära niiditõmbajast Leonid Volkov, kes kirjutab kõnesid mida Navalnõi lesk oma koolitatud häälega ette kannab, ning teeb kõik, et juhatada oma poolehoidjad ja vene «sõjavastane» diasporaa eemale peamisest – Ukraina toetamisest.
Ja seepärast ei muutnud Navalnõi valik paraku midagi. Oleks võinud muuta, kui selles punktis oleks sündinud kasvõi säde ümbermõtestamisest ja kahetsusest. Aga ei sündinud.
Isegi tema postuumse raamatu venekeelsest versioonist visati välja kõik see, mida ta kirjutas juba vanglas ja laagris olles Ukraina toetuseks (sellest kirjutas üksikasjalikult Andrei Volna) – ingliskeelsesse versiooni jäeti see sisse – nii müüb see ilmselt läänes paremini; «korruptsioonivastastele võitlejatele» ongi raha ilmselt peamine väärtus. Kellel mis valutab.
Praegu olen ma Vilniuses. Volkov uitab ilmselt kuskil siin läheduses ringi. Eile Leedu riikliku iseseisvuse taastamise päeva pidustustel ma teda justkui ei märganud.
Olen korduvalt kirjutanud, et ma ei kuulu vene opositsiooni sekka, vaid põhimõttelisse eksistentsiaalsesse opositsiooni «vene maailmaga» ja Venemaaga – tema praeguses sisemises ja välises impeeriaalses vormis. Ma ei kuulu põhimõtteliselt ühessegi organisatsiooni, eriti mitte sellisesse, mille nimes on sõna «Venemaa», kuid ma tulin Vilniusesse, et osaleda Garri Kasparovi kutsel Vaba Venemaa foorumil.
Eilne foorumi istung avati ümarlauaga, mille teemaks olid relvajõud, vene vabatahtlikud ja süstemaatiline töö Ukraina toetamiseks – just sõjalisest aspektist. Ja see toetus ei seisnenud arutelus, vaid täiesti konkreetsetes otsustes ning droonide ja žguttide üleandmises.
Täna esinen ma ühel istungitest ning räägin vastupanu strateegiast ja kunagiste venemaalaste vastutusest Euroopa ees – sõltumata meie praegusest enesemääratlusest ja integratsioonist; vastutusest vene kurjusele osutatava vastupanu eest ja konkreetselt Ukraina vastupanu toetamisel Euroopa inforindel.
Ja ei, selles esinemisega ei saa ma osaks organisatsioonist, mille nimes on sõna «Venemaa» (muide, ammu oleks aeg see ümber nimetada «Vaba Venemaa rahvaste foorumiks» – see oleks tähtis samm. Foorumil pakume osalejatele tutvumiseks solidaarsusdeklaratsiooni koloniseeritud, orjastatud rahvastega kui ainuvõimalikku alust dialoogiks igasuguse Putini-vastase opositsiooniga. Ent see on eraldi suur teema ja dokumendi ma avaldan).
XIV VABA VENEMAA FOORUMI RESOLUTSIOON
Meie, venelased oma päritolult, kes elame eri riikides üle maailma, teadvustame oma vastutust agressiivse sõja eest, mille Venemaa on Ukraina vastu vallandanud.
Me ütleme otsesõnu ja ühemõtteliselt: meie peamine ülesanne on igakülgne kaasaaitamine Ukraina võidule Putini kuritegeliku režiimi üle.
Praegu otsustatakse vaba demokraatliku maailma saatus just Ukrainas peetavatel lahinguväljadel. Ukraina kaotus tähendaks jõu ülimuslikkust õiguse üle ning avaks tee edasisele ekspansioonile, uutele sõdadele ja rahvusvahelise julgeolekusüsteemi lammutamisele. Putin ei peatu – ning suure Euroopa sõja puhkemine muutub vältimatuks.
Lähtudes sellest seavad Vaba Venemaa Foorumi osalejad oma peamisteks prioriteetideks:
1. Ukraina ja tema relvajõudude igakülgse toetamise, sealhulgas Venemaa kodanikest moodustatud üksuste toetamise, kes seisavad relv käes Putini agressioonile vastu.
2. Humanitaarabi osutamise Ukraina tsiviilelanikkonnale, kes on sõjast kannatada saanud: humanitaarabi kogumise korraldamise ja toetamise, meditsiiniseadmete, elutähtsate vahendite ja muu vajaliku abi tarnimise Vene agressiooni ohvritele.
3. Aktiivse mõju avaldamise avalikule arvamusele ja poliitilistele otsustele riikides, kus me elame, eesmärgiga laiendada ja tugevdada Ukraina sõjalist, finantsilist ja poliitilist toetust.
4. Maksimaalselt rangete ja kõikehõlmavate sanktsioonide edendamise Putini režiimi suhtes – nii isiklike kui ka sektoriaalsete –, mis on suunatud tema sõjalise ja majandusliku potentsiaali õõnestamisele ning autoritaarse süsteemi ilma jätmisele ressurssidest võimu säilitamiseks ja taastootmiseks.
5. Vaba maailma riikide ja institutsioonide abistamise Putini hübriidsõjale, desinformatsioonile, poliitilisele šantaažile ja demokraatlike institutsioonide õõnestamisele vastu seismisel.
6. Kõigi Putini režiimi ja tema sõja vastu suunatud vastupanuvormide toetamise nii Venemaa sees kui ka väljaspool seda, samuti sõjakuritegude, poliitiliste repressioonide ja riikliku terrori ohvrite toetamise.
7. Vaba Venemaa Foorum kutsub demokraatlike riikide parlamente ja valitsusi ning rahvusvahelisi institutsioone, eeskätt Euroopa Liitu, algatama õiguslikke protseduure FSB, teiste Venemaa eriteenistuste ja jõustruktuuride, sealhulgas FSINi ja Rosgvardija tunnistamiseks terroristlikeks organisatsioonideks seoses nende süstemaatilise osalemisega terrorirünnakutes Ukraina ja teiste Euroopa riikide vastu, repressioonide, piinamiste ja elanikkonna hirmutamise korraldamisega, poliitiliselt motiveeritud tagakiusamisega nii ajutiselt okupeeritud Ukraina aladel kui ka Venemaa sees, ning seejärel rakendama rahvusvahelise õiguse alusel kehtestatud sanktsiooni- ja inimõiguste kaitse mehhanisme.
Putini režiimi katse taastada koloniaalimpeerium ja kehtestada Euroopas jõu õigus kujutab endast globaalsele katastroofi ohtu. Me peame oma kohuseks teha kõik võimaliku selle ärahoidmiseks.
Ukraina võit on Euroopa julgeolek.
Putini režiimi kaotus on vältimatu tingimus Venemaa ja kõigi tema rahvaste vaba ja demokraatliku tuleviku jaoks.
XIV Vaba Venemaa Foorum
Vilnius, 17.02.2026
Panust foorumi töösse pean ma vajalikuks. Ja ma näen selgelt narratiivide ja kogu tegevuse vaimu ning vektori muutumist. Nii ukrainlastest esinejate ja Ukraina vangide perede koha peal viibimine, kui ka kohutava, vene koonduslaagritest, kus piinatakse ukrainlasi, kõneleva filmi «Vangid» (autor Jevgenia Tširikova) näitamine, ning süstemaatiline töö vangistatute otsimise, vabastamise ja vahetamise nimel.
Mis puutub infosõtta, siis see ei piirdu sõnadega – tegu on võimalusega teha konkreetseid asju süsteemselt, muu hulgas viia neid läbi ENPA platvormi Euroopa ametnike ja partneriteni.
Lõputud putini staaride gastrollid, kohtumised, konverentsid, filmid, narratiivid, nn vene majad, Euroopa–Vene sõprade klubid, kateedrid ühes oma kauamängivate narratiividega ja üliõpilaste indoktrineerimisega «erilisest, salapärasest ja suurest» – selle edasiandmine järgmisele üliõpilaste põlvkonnale ja tulevastele «Venemaa ekspertidele», kes mõjutavad otseselt poliitilisi otsuseid, ja palju muud – see on see, mida me tunneme, oskame juba kaugelt ära tunda ning kus meie panus Euroopa julgeolekusse ja maailma tulevikku võib olla tõeliselt kaalukas.
Infosõda on osa üldisest sõjast. Ja pole juhus, et just sellesse kõigesse on putinlik Venemaa raha investeerinud ja investeerib edasi. Vene eelarve kulurida «propaganda läänes» (selle erinevates vormides) aina kasvab. Kasvab isegi kiiremini kui sõjalised kulutused. Ja see on läbimõeldud kalkulatsioon. Mõjutada avalikku arvamust, õõnestada toetust Ukrainale, luua alusetut turvatunnet ning isegi kogu veneliku erilise kultuurilise väärtuse tunnet Euroopas – see on sõja strateegiline suund. See on KGB vana metoodiline tööriist. Isegi praegune kolmemehest KGB-lane suutis selle lihtsa skeemi omandada. Suutis ka seda siin korrata.
Maha suruda juba vastupanuosutamise idee.
Esmalt luuletajad ja ballet, siis raketid.
Suur tänu Leedule külalislahkuse eest!
Tõlkinud Teet Korsten