Unustagem kitsed ning rääkigem eeslitest

Lõpuks ometi on Eestisse saabunud aeg, kus e pressikonverentsil arutatakse valjul häälel maaelu ja kitsekasvatuse üle! Ei mäleta, et kunagi varem oleks peaminister nii ruttu pärast ametisse kinnitamist joonelt oma fookuse põllumajandusele kontsentreerinud.

Põllumajandusele keskendumine just kitsekasvatamise vaatevinklist on vägagi uuenduslik lähenemine maaelupoliitikale ja avalikule suhtlusele. Arvestades seda, et kits ja kitsepiim on pigem marginaalne, kuigi trendikas öko- või tervisetoode, mitte igapäevane toit nagu leib, kartul või lehmapiim.

Muidugi ei saanud kitsed Toompeale iseseisvalt, vaid koos kitsepidajast ministrihärraga.

Teda ei tee teistest ministritest paremaks ega halvemaks miski muu, kui just needsamad kitsed. Keskeriharidus pole ju probleem, seda on Toompeal ennegi olnud ja diplomita ministreid on teisigi.

Aga kits on lihtsalt arusaadav. Loom. Sarvedega. Tekitab sõnnikut. Vuih.

Kits tuppa, ja oled jälle õnnelik!

Aktsiatest, nõukogudest ning muust susserdamisest ei saa ju aru, ehkki hais võib mõnikord hullem olla. Leedus näiteks võitis valimised hiljuti talupidajate ja roheliste liit (LVŽS), mis sai 141-liikmelises seimis 54 kohta, ja ei mingeid kitsejutte!

Meenub üks Baskini anekdoot, kus elatanud juut tuleb rabi juurde ja kurdab: “Suur mure. Väike tuba, kümme ruutmeetrit, meid on seal kaheksa inimest: mina, naine, neli last, ema, isa. Ma enam ei suuda!”

Rabi mõtleb viivu ja küsib: “Kas teil loomi on?” – “On küll,” vastab juut, “kits.” “Too loom paariks nädalaks tuppa, muidu ei leia me su probleemile lahendust!”

Kahe nädala pärast tuleb juut rabi juurde tagasi: “Nüüd ei saa üldse elada! Kaheksa inimest toas ja loom takkaotsa!” – “Vii loom minema ja tule nädala pärast tagasi!” hüüab rabi.

Vanamees tuleb nädala pärast tagasi, on rõõmust segane: “Nüüd on lahe! Ruumi on küllaga. Aitäh, rabi, vaat see on alles tarkus!”

Kits on viimasel ajal kindlasti läbinud plahvatusliku PR-tähelepanu. Et mitte öelda: kits on hea põhjus juhtida tähelepanu muult kõrvale ning anda le rammus kont puremiseks – las ragistavad rõõmuga selle kallal, nii et tatt ja puru tuiskab. Maksuseadus ei huvita enam kedagi.

Kui seni on talumehed ruutmeetrite kaupa täitnud Toompea lossi esist väljakut tapale saadetud lehmade nimedega piimapudelitega või teinud traktorite protestimarsi linnatänavatele, pole eriti reageeringut olnud. No muidugi – haiseb ju, vuih!

Katkusead kärssavad ahjudes ja farme suletakse, ka ei midagi. Valitsuse pressikonverentsil ei pühendata sellele üle paari küsimuse. Vuih!

Nüüd sai üks kitsefarm ja talunikust minister hakkama tõelise avaliku tähelepanu plahvatusega. See on maaelu lennutamine avalikku huvisfä suisa hüperkiirendiga, vädes selt Guinnessi rekordiusse kandmist. Loodetavasti ei jää nende lend ka pelgalt keskmise sabatähe sähvatuse pikkuseks.

Korraga räägivad kõik kanalid kitsepidamise finessidest. Isegi need ajakirjanikud, kes pole kunagi õues käinud ega lehma näinud. Guugeldavad, uurivad. Avalikkus nõuab! Telekanalid veavad oma kaamerad ja mikrofonid heinapallide ja mudaste karjaaedade vahele. Otsivad välja kummikud ja tuiskavad autodega külavaheteedel.

Hüsteeriliselt ja verejanuliselt, mis mõneti meenutab kanade kambakat endast erinevale isendile. Või keskmist koolivägivallhtumit.

Iga Virumaa külatädi ning poe taga tiksuv mees muutub ministrihärra era-, maaelu ja farmipidamise eksperdiks. “Ei no mis sa kostad, demokraatia on nii suur, et seda imetledes lahti jääbki suu,” ütleks Villu Tamme J.M.K.E.ga selle peale. Võib-olla ei ütleks ka. Mis tal sellest. Kuigi, kits on punk!

3000 kitsevs.85 000 lehma?

Samas on kits ju marginaalne nähtus, võrreldes kõige muuga. See paar tuhat kitse, kes Eestis üksikutes farmides ületalve peetakse, ei ole sugugi võrreldav piimaveisekarjadega, neid on Eestis 600–700. Mis on 3000–4000 Eesti kitse 85 000 lehma vastu? Pelgalt käputäis! Aga näe on, kui peaminister neist räägib. Või siis mitmekümne tuhande ületalve peetava lamba vastu?

Ometi on. Ma tunnen eesti maalammast, tori hobust ja maatõugu lehma, aga kas on kuulnud midagi meie oma kitsetõust ja selle aretusest? Puha tegemata töö – selle tarvis võiks praeguse avaliku huvi laineharjal kokku kutsuda komisjoni või vähemalt luua MTÜ.

Saladuskatte all võib öelda, et kosmeetikatööstuses teeb arenenud Euroopa kõik oma panused juba ammu eeslipiimale. Te ei kujuta ette, millised omadused sellel on!

Tammsaare “Tões ja õiguses” minu arvates kitsi ei olnud. Kui, siis väga episoodiliselt. Jah, olid hobused, lehmad, isegi põrsad ja koerad olid… Andrus KivirähkiRehepapis” olid lumememm ja kratt… No milline tõsine talumees räägiks kitsedest?

Need on ikka vaeste popsinaiste loomakesed olnud, kes uvad alles sotsrealistide naturalismusest nõretavatesse teostesse. Kus vaesus ees, seal kits järel. Aga nüüd, jah, on teised ajad, kes siis praegu enam lehmapiima joob. Kõik puha allergilised ja laktoositalumatud, nagu oleks viimase 20 aastaga kogu senine toidusedel pea peale pööratud. Ja korraga on tõusnud metsik nõudlus kitsepiima järele.

Oma lapsepõlvest mäletan, et imeravimina käsitleti kitsepiima astma ja kopsupõletiku ning bronhiidigi korral juba siis. Juhul muidugi, kui suudeti kusagilt neid loomakesi leida, kellelt see piim saada. Nende pidajaid Eestimaal just palju polnud. See oli juba nagu 1980ndatel kullahinnaga taga aetav, Tallinnas Desintegraatoris loodud imeravim AU-8.

50 eurot eeslipiima liitri eest

Saladuskatte all võib öelda, et kosmeetikatööstuses teeb arenenud Euroopa kõik oma panused juba ammu eeslipiimale. Te ei kujuta ette, millised omadused sellel on! Eeslipiimas on viis korda rohkem C-vitamiini kui lehmapiimas. See on proteiinirikas, stava toimega, eriti hea tundliku või põletikulise naha puhul.

Loen huviga ühe Prantsuse udupeene kosmeetikatoote (mis tegelikult on lihtsalt seep) etiketilt, et see sisaldab värsket orgaanilist eeslipiima, mis pneb Gersi mägede kuppelmaastikul asuvast eeslifarmist.

Etiketil seisab, et emaeeslid valitakse piima tootmiseks hoolikalt morfoloogiliste kriteeriumide alusel, millega tagatakse piima kvaliteet. Need eeslid söövad karjamaal värsket sööta ning heina, otra, maisi, ube ja kaera. Eeslipiim olla väga sarnane inimese rinnapiimaga ja sisaldab isegi rohkem toitaineid kui piim, millega toidetakse vastsündinuid.

Eeslit saab lüpsta ainult iga kolme tunni tagant ja üksnes päeval. Seega on eesel väga vähese piimaanniga, seda on väga raske kätte saada. Mistõttu ulatub eeslipiima liitrihind 50 euroni.

Naha- ja teistelegi haigustele on eeslipiimal uskumatult hea toime, räägib Montenegro talunik Darko Saveljic. Ta peab 30 eeslit ning tema sõnul aitab isegi väike igapäevane piimakogus astma ja bronhiidi vastu. Loomi lüpstakse esimest korda kaks või kolm kuud pärast poegimist, ning erinevalt lehmast annab eesel vaid 400 milliliitrit piima päevas.

Ma arvan, et võiks unustada kitsed ja keskenduda eeslitele!

Allikas

%d bloggers like this: