# Molutamine võib anda hoogu loovatele ideedele - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/14552 - Published: 2023-05-03T12:19:00+03:00 - Author: toomas ![]() Tallinna Ülikooli loovusõpetuse emeriitdotsent Eda Heinla rääkis, et loovust mõistetakse kõige laiemalt uudsuse kaudu. “Loometulemus peaks olema uudne või originaalne, arusaadav, mõistetav ega tohiks teistele inimestele kahju teha,” sõnas ta. Loovust on tema sõnul vaja ühiskonna paremaks muutmisel. Seda alates loodusressursside hoidmisest kuni inimeste tervise ja heaolu tarbeks. Ameerika teadlased Kaufman ja Beghetto töötasid välja lähenemise, mille järgi on iga inimene loov. Selle järgi on olemas väljapaistev loovus, erialane loovus ja igapäevane loovus. “Kui inglise entsüklopeedias on inimese kohta kirjutatud sada lauset, siis nende käsitluse järgi on inimene väljapaistvalt loov,” selgitas Heinla. Erialane loovus tähendab seda, kui inimene pakub tööalaselt midagi uut välja ja teisedki seda väärtustavad. Heinla sõnul saab iga inimene olla loov argiloovuse abil. Piisab sellest, kui inimene kujundab kevadel näiteks lillepeenra ümber või teeb midagi uut süüa. Selleks, et inimesel tekiks uusi ideid, tasub ajul lasta aeg-ajalt olla vaikerežiimil, mis tähendab, et aju on jäetud omapead ja toimub nõndanimetatud mentaalne uitamine. Kui rääkida igavuse tundmisest, siis seda on Heinla sõnul kaht liiki: mõttetu ja mõtteid tekitav igavus. Viimane annab võimaluse maailma teravamalt tajuda ja käivitab tegutsemise. “Teisalt, kui me oleme küllastunud ja kõik tundub tühi ja rumal, siis võib-olla ei pruugigi uudsed ideed nii kergesti tulla, kuni tekib viha selle vastu, et kaua ma siis võin lamada ja vedeleda,” lausus Heinla. Mõtteka igavuse reguleerimiseks on inimestel Heinla sõnul isikuomadused. Ta selgitas, et kui me varajasest noorusest või lapsepõlves oleme harjunud olema uudishimulikud ja tahame probleemidele uusi lahendusi leida, siis oskame ka mõttetut igavust tunda. **Molutaja päevikud ehk kuidas saada kunstnikuks** Eelmisel kevadel kaitses fotograaf Krista Kattel Kõrgemas Kunstikoolis Pallas lõputööd“ Molutaja päevikud ehk kuidas saada kunstnikuks”, mille jaoks ta proovis õppida molutama. Kattel rääkis, et molutamisel ilmselt ühest tähendust ei olegi. Oma töös lähtus ta lähenemisest, et see on süütundeta mitte millegi tegemine. Kindlasti ei eelda see tegevusetust, vaid tunnet, et inimene võib teha midagi, aga ei pea. Iga inimese jaoks võib tema sõnul tähendada molutamine eri asja. “Aknast välja vaatamine võib ka liigituda molutamise alla, kui kuklas ei tiksu, mida kõike võiks praegu ära teha või mida plaanin järgmisena teha,” sõnas ta. Lõputöö tarvis vestles Kattel kaheksa tegevkunstnikuga. Suurem osa kunstnikest tunnistasid, et molutamine on loovuse jaoks väga tähtis, aga see ei tule neil eriti hästi välja ning tuleb endale pidevalt meelde tuletada, et natuke molutamist teeb head.  Samas oli ka kunstnike, kes ütlesid, et nemad mitte mingil juhul ei moluta. “Tundub, et inimestel, kellel on molutamise ja laisklemise vahel võrdusmärk tõmmatud, siis nemad ütlevad kohe, et nad ei moluta, neil pole selle jaoks aegagi,” rääkis Kattel. Võib arutada, kas filmi vaatamine või raamatu lugemine on molutamine. Mõni kunstnik ütles, et ekraani vaatamine kindlasti pole molutamine. “Samas hea film või huvitav raamat on ju kellegi loometegevuse tulemus ja see võib olla inspireeriv,” rääkis Kattel. Krista Kattel proovis oma lõputöö jaoks ka ise molutama õppida. See aga ei läinud kuigi lihtsalt. “Kõige raskem oligi vabaneda pidevast süütundest, kuidas ma passin niisama, ma võiksin selle ajaga teha seda ja seda. Selline vabaks laskmine oli raske, et igat ärkveloldud hetke ei pea efektiivselt ära kasutama ja endast kõike andma, vaid vahepeal on täiesti okei võtta hetk, et vaadata pilvi või muru kasvamist,” kirjeldas ta. Kas molutamises peitub õnn, seda Kattel ei tea. Küll aga on ta veendunud, et molutamise, loovuse ja õnnetunde vahel on seos olemas. Oma kogemusest õppis ta seda, et kõike ei pea kogu aeg hirmus tõsiselt võtma ja molutamisest ei tasu eraldi eesmärki teha.“ Ma pingutan siiamaani, et molutada. Ma ei saa öelda, et see mul nüüd nipsust alati välja tuleb ja ma kohe molutan ja olen väga loov, aga ma teadlikult võtan enda jaoks neid hetki,” ütles ta. Eda Heinla tõi näite Jaan Aru raamatust “Loovusest ja logelemisest”, kus Aru vastab küsimusele, miks on igavus lapse arengu seisukohalt ülitähtis. Aru selgituse kohaselt vajab aju rahu ja vaikust selleks, et normaalselt toimida. Kui aju ei tee pealtnäha mitte midagi, siis rahulikus olekus toimub pidev seoste kombineerimine või ümberlülitumine.“ Loovus ja leidlikkus saavad tõesti ainult siis avalduda, kui peab ise mõtlema ja võrgustik on piisavalt tugevaks treenitud,” sõnas Heinla.   Tänapäeval on lastel sageli vaikivad kaaslased ehk ekraanid, millega meelt lahutada ja igavust peletada. Heinla ütles, et kui laps on jäetud ekraanita, siis võib ta küll mingi aeg protestida, et igav on, aga ilmselt mõne aja pärast tuleb ta lagedale huvitava mänguga. “Küllap aju ikka oskab tegevust leida, see ei jää niisama nukrutsema,” ütles ta. Seega soovitas Heinla, et tehes näiteks aias tööd, võiks vahepeal niisama istuda, vaadata kaugusesse või jälgida liblika lendu. ![]() [Loe otse allikast](https://novaator.err.ee/1608966119/molutamine-voib-anda-hoogu-loovatele-ideedele)