# Eneken Laanes: mälukultuurilisi mõtteid Smuuli juhtumist johtuvalt - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/14245 - Published: 2023-05-06T10:37:00+03:00 - Author: toomas ![]() Kuigi Juhan Smuuli bareljeefi küsimus jõudis 21. aprillil Eesti Kirjanike Liidu hääletusega lahenduseni või vähemalt vahepeatusse, ei ole Smuuli isiku ümber alanud vaidlused sugugi vaibunud. Muu hulgas võimaldab niinimetatud Smuuli juhtum mõtiskleda laiemalt nõukogude minevikuga tegelemise üle taasiseseisvunud Eestis.^(1) Alustuseks tuleks küsida, kuidas on võimalik, et küsimus, kas Smuuli bareljeef peaks seisma eesti kirjanduse esindushoone seinal või mitte, esitatakse 32 aastat pärast Nõukogude võimu lõppu Eestis. **Koostöö ja kaasosalus** Ühest küljest on selge, et Smuuli bareljeefi nagu ka teiste nõukogude monumentide ja sümbolite kohalolu probleem meie avalikus ruumis on kerkinud Ukraina sõja kontekstis: on ilmnenud, et Nõukogude imperialistlik ideoloogia ei ole jäänud minevikku, vaid nõuab uusi ohvreid. Seega pole ka sümbolid, mis seda ideoloogiat omal ajal näitlikustasid ja kinnistasid, enam pelgalt ajalooline pärand, vaid taas aktiveeritud ja elus. Teisest küljest on selliste mälestusmärkide nagu Smuuli bareljeefi säilimine tunnistus meie Nõukogude-järgsest mälukultuurist ja üleminekuühiskonna ajaloolise õigluse süsteemist. Kuna Eesti riiklik mälupoliitika on olnud keskendunud vastupanu kangelastele ja massirepressioonide ohvritele, siis on meil kolme kümnendi jooksul suuresti õnnestunud vältida tõsisemaid koostöö ja kaasosalisuse küsimusi. Kollektiivse mälu uurijad on ühel nõul, et tulenevalt etnilisest ja keelelisest erinevusest okupantide ja kohaliku rahva vahel on Balti riikides õnnestunud vastutus okupatsioonideaegse vägivalla eest asetada suuresti siinsest elanikkonnast väljapoole, ainult okupandi õlgadele^(2): meist ei sõltunud midagi, meie olime vaid ohvrid. Kuigi avalikus debatis on Eestis 30 aasta jooksul tihti ette tulnud, et üht või teist poliitilist oponenti rünnatakse “kommari” sildi toel, ei ole mingit tõsisemat mälupoliitilist eristust sikkude ja lammaste vahel siin ette võetud. Inimsusvastaste kuritegude eest on kohtu all olnud vaid üksikud küüditajad.^(3) Ka mälumuuseumides, nagu on näidanud etnoloogid Ene Kõresaar ja Kirsti Jõesalu, kerkivad koostöö ja kaasosalisuse küsimused väga harva. Huvitaval kombel on ühiskonnagrupp, kelle najal neid küsimusi muuseumides lahatakse, peamiselt kolhoosiesimehed.^(4) Nõukogude-aegse majandus- või kultuurieliidi ning teadlaste puhul, kes peaksid justkui kandma teadlikumalt vastutust oma tegude eest, sest nende päevatöö ongi intellektuaalne refleksioon ja ühiskondlik sihiseadmine, ei ole koostöö ja kaasosalisuse küsimusi tõsiselt arutatud. Nii ongi võimalik, et alles 30 aastat pärast Nõukogude võimu lõppu Eestis on vaevunud keegi minema arhiivi ja kontrollima juba aastatetagust vihjet Smuuli osaluse kohta 1949. aasta massiküüditamises ning ühiskonnas hakatakse viimaks vaagima, kas režiimitruu looming, tähtsad positsioonid kirjanike organisatsioonides või vara üleskirjutaja roll operatiivrühmas on moraalselt hukkamõistetavad või mitte. Bareljeefi mahavõtmise taotlejad on seega mäluagendid, kes nõuavad seni tegemata töö tegemist ajaloolise vastutuse võtmisel: nad nõuavad, et neid, kes oma tegudega otseselt ohustasid teisi inimesi ja osalesid Nõukogude massirepressioonides, nagu seda on küüditamine, ei austataks jätkuvalt bareljeefidega. Niisugused algatused ei pruugi aga alati viia meie kui järeltulevate põlvkondade ajaloolise vastutuse küsimuse käsitlemiseni laiemalt. Vaid mõne inimese väljavalimine ja hukkamõist võib mõjuda ka patuoina leidmisena, et vältida pilguheitmist paljude teiste tegudele. Teisestavana (tema küll, aga mitte meie) mõjuvadki mitmed Smuuli juhtumiga seotud sõnavõtud.^(5) Niisiis, kui vaatame, mida tegi Smuul, siis miks mitte uurida, mida tegid paljud teised kirjanikud, kultuuritegelased, teadlased, miks mitte ka igaühe vanemad ja vanavanemad. Selles mõttes on sümpaatne ja värskendav kirjanike liidu esimehe Tiit Aleksejevi kommentaar liidu hääletuse järel: Aleksejev deklareeris, et kirjanike liit oli Nõukogude ajal kollaboratsionistlik organisatsioon.^(6) Seega võtab ta laiema vastutuse kaasosaluse eest Nõukogude võimu toimimises. “Siin, nagu ka mitme teise vaidlusaluse Nõukogude pärandi juhtumi puhul, oleks abi raamivast lisatahvlist, mis Smuuli nõukogulikult mälestava bareljeefi ümber mõtestaks.” Ometi ei ole Aleksejevi väljaütlemine iseenesest veel argument bareljeefi säilitamiseks. Kujutlegem näiteks Martna või Misso kooliõpilast või ka välismaist turisti, kes märkab kirjanike maja seinal Nõukogude-aegset bareljeefi ja mõtleb, mida sellest omaaegsest liidu esimehest ka tänapäeval arvatakse. Nemad ei tea, mida huvitavat praegune liidu esimees selle bareljeefi ja tema säilitamise kohta ütles. Siin, nagu ka mitme teise vaidlusaluse Nõukogude pärandi juhtumi puhul, oleks abi raamivast lisatahvlist, mis Smuuli nõukogulikult mälestava bareljeefi ümber mõtestaks, markeerides, kuidas suhtutakse niisugustesse asjadesse tänapäeval. Niiviisi mäletaksime materiaalse pärandi toel endiselt Nõukogude minevikku, kuid mitte enam sellisena, nagu režiim ise endast aru sai, vaid ümberhinnatud vaatepunktist. Midagi stiilis “Juhan Smuul osales küll 1949. aastal eestlaste küüditamisel, ent Eesti Kirjanike Liit otsustas 2023. aastal jätta Smuuli bareljeefi oma maja seinale, et mäletada liidu osalust Nõukogude võimu toimimises”. **Aeg võtta vastutus** Arutelu ei tohiks pidama jääda tõdemuse juurde, et Smuul ei olnud ainus kaasajooksik, vaid oli palju teisi (kui kõik on süüdi, pole keegi süüdi). Kindlasti tuleks edasi arutleda küsimuste üle, kas operatiivgrupis vara üleskirjutajana osalenud isiku saab küüditamise süüst vabastada, isegi kui seda teeb endine küüditatu;^(7) millise“ metahistoorilise žestiga” on tegemist, kui tõlgendada Smuuli stalinismikogemust kristliku patukahetsuse loona;^(8) ning kas looming saab üldse lunastada poliitilise koostöö. Smuuli-teemalises ETV2 kultuurisaates “Plekktrumm” esitas saatejuht Joonas Hellerma veidi sinisilmselt veel mitmeid olulisi küsimusi, millele vastust oli saate külaliselt Kadri Tüürilt, Smuuli loomingu uurijalt, palju loota just sellepärast, et neile küsimustele saab vastuse anda alles pärast laiemat avalikkuse debatti. Olgu need siinkohal orientiiridena ära toodud. Mida omaaegsed eesti kommunistid uskusid, kas Nõukogude Liitu, sotsialistlikku ideed? Mis neid käivitas? Kas nad siis ei näinud, mida Nõukogude režiim selle maa ja rahvaga tegi? Milline võiks olla meie suhe nende inimestega? Kuidas me peaksime nad integreerima oma ajalukku?^(9) Kultuurimälu uurija Michael Rothberg on kritiseerinud lihtlabast kurjategijate ja ohvrite eristamist riikliku terrori mäletamise kontekstis ning pakkunud vastanduse nüansseerimiseks välja kaasosalise mõiste (_the implicated subject_).^(10) Kaasosalised on need, kes vaatavad ajaloolise vägivalla olukorda kõrvalt, ei osale otseselt kuritegudes, aga lõikavad sellest kaudselt kasu. Kuid kaasosalised on kollektiivsel tasandil ka kurjategijate ja kollaboratsionistide järeltulijad, kellel on moraalne kohustus püüda mõista oma eelkäijate tegusid ja neid eetiliselt hinnata. Just selles viimases mõttes oleme rahvana XX sajandi okupatsioonide pärandis kaasosalised. Eestis reageeritakse pigem valuliselt meeldetuletusele, et Saksa ja Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud kõik eestlased pelgalt ohvrid, vaid leidus ka vägivalla toimepanijaid, kollaboratsioniste ja kaasosalisi. Enamasti rutatakse lisama, et neid oli väga vähe, peaaegu polnudki. Faktid on justkui teada: meie rahva hulgas oli inimesi, kes vajutasid nende püsside päästikutele, mille läbi surid kohalikud juudid; eestlasi kuulus nendesse operatiivrühmadesse, kes läksid kaasmaalastele koju järele, et panna nad Siberi rongi peale. Vastutuse võtmine ka selle osa eestlaste eest on olnud meile aga rahvana raske. Ometi on see vajalik: mitte selleks, et kellelegi näpuga näidata, vaid selleks, et mõista, kuidas vägivald, mis võib tulla küll väljast ja millele põhimõtteliselt isegi vastu ollakse, meid enda sisse mässib ja teeb meist kurjategijad või kuriteo kaasosalised. See meelespea on eriti tähtis praeguse Ukraina sõja ajal, kui ainus tõsiseltvõetav võimalus sõda lõpetada ei ole tegelikult mitte kurjategijate päralt, kes sõda alustasid, vaid just vaikivate, vägivallal juhtuda laskvate kaasosaliste teha. Avalikku arutelu eestlaste kaasosaluse üle XX sajandi okupatsioonides nähakse meil tihti enese nõrgestamisena: kui ikka Venemaa on 30 aastat baltlasi fašistideks sõimanud, siis kas ei ole koostöö ja kaasosalisuse tunnistamine selle süüdistuse omaksvõtt? Minu arvates ei ole. Nende hõlma, kes on oma minevikule ausalt silma vaadanud, on palju raskem hakata. Seda kindlamalt saavad nad seista demokraatia ja inimõiguste kaitsel olevikus ja tulevikus. _**Eneken Laanes** juhib aastatel 2020–2024 Euroopa Teadusnõukogu rahastatud teadusprojekti“ Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil”._ --- ^(2) Eva-Clarita Pettai, Vello Pettai, Transitional and Retrospective Justice in the Baltic States. Cambridge University Press, 2014. ^(3) Samas. ^(4) Ene Kõresaar, Kristi Jõesalu, Diversification and Alternative Subjectivities in Estonian Museums: Memory of Soviet Collaboration and Complicity Revisited. – Slavic and Eastern European Journal 2023, nr 67 (3). (Ilmumas.) ^(7) Samas. ^(8) Jaan Undusk, Ja?a? hingus Juhan Smuuli tagaku?ljel. – Tuna 2022, nr 1, lk 2– 17. Unduski mõiste “metahistooriline žest” kohta vt Jaan Undusk, Ajalooto?de ja metahistoorilised z?estid. Eesti ajaloo mitmest moraalist. – Tuna 2000, nr 2, lk 114–130. ^(10) Michael Rothberg, The Implicated Subject: Beyond Victims and Perpetrators. Stanford University Press, 2019. [Loe otse allikast](https://www.err.ee/1608968710/eneken-laanes-malukultuurilisi-motteid-smuuli-juhtumist-johtuvalt)