# Raamatukoguhoidja soovitab: mida sügisel lugeda?

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/14027
- Published: 2019-08-16T09:34:48+03:00
- Author: toomas

Autor: Sille Ross, Pääsküla raamatukogu juhataja

  |  [](https://1.bp.blogspot.com/-rtqqbjYDQB4/XVZOPdJChHI/AAAAAAAAHa8/SO90-z6BqV06bWaXolU6Z82OmT4ZViwugCLcBGAs/s1600/Sille%2BRoss_foto%2BJukko%2BNooni.JPG) |  
 |  Pääsküla raamatukogu juhataja Sille Ross on Nõmme Sõnumites
jaganud varemgi lugemissoovitusi. (foto: Jukko Nooni) |

 Suvi on peagi läbi saamas ning nagu eelmiselgi aastal jagab Pääsküla raamatukogu
juhataja Sille Ross soovitusi, mida sügisõhtutel lugeda. On ju raamatukoguhoidja
igapäevane töö jagada lugejatele soovitusi ning pärast suvepuhkust läheb aina rohkem
inimesi raamatukogusse lugemiselamusi otsima.

 
Folkloori ja muinasjuttude sõpru rõõmustab kindlasti Britt Samosoni kaunite illustratsioonidega
kogumik **«Sõsara sõrmeluud: naised Eesti muinasjuttudes»** (Hunt, 2018, koostanud
ja ümber jutustanud Merili Metsvahi). Raamatusse on valitud 30 muinasjuttu, kus 
keskseteks tegelasteks naised. Kogumikus olevad muinaslood on olemas rahvaluulearhiivis,
kuid trükis suurem osa neist varem ilmunud ei ole. Säilitatud on lugude algupärane
kuju, neid ei ole kirjanduslikult ja kunstiliselt töödeldud, seega, kuigi lood on
väga huvitavad ja fantaasiarohked, on nad mõeldud täiskasvanutele ning lastele ettelugemiseks
ei sobi!Suure kassisõbrana ei saa ma jätta rääkimata kahest raamatust, kus lugu 
jutustatakse kassi suu läbi. **Grigori Služiteli «Saveli päevad»** (Tänapäev, 2019,
tõlkinud Erle Nõmm). Saveli on kass, kes alustab oma elu tänaval. Ei lähe kaua, 
kui armas kiisupoiss krabatakse kaenlasse ning temast saab kodukass. Rahutu hingega
Saveli seda üle paari aasta siiski ei talu – aeg on edasi liikuda. Paljude seikluste
seas leiab Saveli näiteks lühikeseks ajaks tööd – Tretjakovi galeriis, kus tema 
ülesanne on hävitada galeriisse elama tükkinud rotid. Selle töösuhte peab ta küll
peagi lõpetama, seda oma liigikaaslase pahatahtliku tegutsemise tõttu. Pikalt paigale
jääda ei malda Saveli kusagile, vahel ei saagi. On head ja halba, on rõõmu ja kurbust,
on valu ja armastust. On palju erinevaid nimesid, mida talle antakse. Kuid olgugi
elu sageli raske, Saveli on vaba hing. Ja palju elutargem kui nii mõnigi inimene.
Autor, kes on 1983. aastal Moskvas sündinud näitleja, on suurepäraselt suutnud sisse
elada kassi rolli.

**Arikawa Hiro** **«Rändava kassi kroonikad»** (Tänapäev, 2019, tõlkinud Margit 
Juurikas). Sellegi raamatu peategelane elas tänaval, armastas põõnutada kortermaja
ees oleva auto kapoti peal. Satoru käis teda aeg-ajalt vaatamas, tõi süüagi. Ja 
kui kass satub õnnetusse, on just Satoru see, kes ta oma koju viib, ravib ja hoolitseb,
sügab ja toidab. Satoru annab peategelasele ka nime: Nana; see tähendab «seitse»
ja Nana saba kõverdub just number seitsme kujuliselt. Nana jutustab meile, kuidas
nad koos Satoruga käivad külas tolle koolipõlvesõpradel. Miks nad seda teevad, Nana
täpselt ei teagi, Satoru ei ole seda talle öelnud. Kuid igal reisil on oma lugu.
Ja kui paljut nad koos näevad: merd, Fuji mäge, hobuseid, pihlakaid, surnuaeda… 
Südantsoojendav lugu, soe ja õrn, samas vürtsitatud kassiliku mõtlemise mõnusa huumoriga.

Raamat, mis on väljamõeldis, kuid mida lugedes on tunne, et nii võibki olla, kuskil
siinsamas, meie kõrval – **Martin Alguse «Midagi tõelist»** (Varrak, 2018). Raamatus
jutustavad vaheldumisi kaks esialgu teineteisele võõrast meest. Leo on tavaline 
keskklassi mees, kes tunneb tüdimust argipäevast ning pageb selle eest internetimaailma
kahtlasesse tsooni. Karl on just vanglast vabanenud ning otsib võimalust jätkata
oma elu väljaspool vanglat. Ja elu, see peab olema hea! Nende teed ristuvad. Kummalegi
mehele on autor andnud just talle iseloomuliku hääle ja väljendusviisi. Raamatut
tunnustati mullu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaga.

Head luulet on ilmunud omajagu; üks raamat, mida kindlasti soovitaksin, on **Mehis
Heinsaare «Pingeväljade aednik»** (Verb, 2018). Autor luuletab poeetiliselt, maagiliselt
ja täiesti lummavalt läbi inimhinge kihtide. Luulekogu, mida võib lugeda korra, 
siis teise, kolmanda ja nii edasi…

Põnevikke ilmub palju ja neid loetakse palju. Kõigist neist rääkida ei jõua, kuid
üks siiski. **Mattias Edvardssoni «Täiesti tavaline perekond»** (Eesti Raamat, 2019,
tõlkinud Kadri Okas) räägib ühest perekonnast: ema, isa ja nende 19-aastane tütar.
Kõik ongi täiesti tavaline kuni hetkeni, mil vanematele teatatakse, et nende tütar
on kinni peetud kahtlustatuna mõrvas. Kui hästi me oma lapsi tunneme? Kuhumaale 
läheksid, et kaitsta oma last? Kas ta on võimeline tapma, kas ta tegi seda ja kas
seda saab õigustada? Kuidas midagi sellist saab juhtuda ühe tavalise perega? Need
on küsimused, millele autor vastab romaani käigus, andes sõna igale pereliikmele.

Lisaks toredale ilukirjandusele on muidugi ka palju head teadmiskirjandust. Ühe 
näitena **Matthew Walkeri «Miks me magame? Une ja unenägude vägi»** (Argo, 2018,
tõlkinud Triin Olvet). Me arvame, et magame muidugi lihtsalt sellepärast, et meil
on uni. Ja vahel mõtleme: kui palju rohkem me jõuaksime teha, kui me ei magaks (
näiteks lugeda, eks)! Raamat räägib meile põhjalikult ja huvitavalt, kui väga oluline
on magamine ja kuidas see mõjutab meie elukvaliteeti. Nii et töö, igapäevaelu (ja
lugemise) vahepeal ärge unustage end korralikult välja magada!

[Loe otse allikast](http://nommesonumid.blogspot.com/2019/08/raamatukoguhoidja-soovitab-mida-sugisel.html)