# A. H. TAMMSAARE ⟩ Kes tahab rohket sigivust, peab astuma võitlusse tehnikaga ja lõbueluga - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/128943 - Published: 2026-01-15T05:36:00+03:00 - Author: RSS Me armastame seletada elu mugavate sõnadega, kuid sõnad ei sünnita lapsi. Kui elu ise muutub kiiremaks, nõudlikumaks ja lärmakamaks, ei jää ruumi aeglastele asjadele. Sigivus ei kao usupuudusest, vaid ajapuudusest, arutles kirjanik A. H. Tammsaare üheksa aastakümne eest. Sõnad on head asjad, nemad toovad nii sagedasti meie meeltesse rahu ja rahulduse. Teatud korral me ütleme näiteks usk või teadus ja tunneme äkki, kuidas oleme oma hingeankrut kinnitanud. Pärast seda võime suurimas südamerahus edasi elada, nagu poleks neid asju tänapäeval üldse olemas. * Sigivuse languse põhjus pole mentaliteet, vaid tehnika ja kiirustav eluolu ise. * Iseseisvus tõi kiire moderniseerumise, mis ei sobitu laste aeglase kasvamisega. * Teistmoodi elurütm, töö ja lõbustused suruvad pere ja lapsed üha enam tagaplaanile. **Me armastame seletada elu mugavate sõnadega, kuid sõnad ei sünnita lapsi. Kui elu ise muutub kiiremaks, nõudlikumaks ja lärmakamaks, ei jää ruumi aeglastele asjadele. Sigivus ei kao usupuudusest, vaid ajapuudusest, arutles kirjanik A. H. Tammsaare üheksa aastakümne eest.** Sõnad on head asjad, nemad toovad nii sagedasti meie meeltesse rahu ja rahulduse. Teatud korral me ütleme näiteks usk või teadus ja tunneme äkki, kuidas oleme oma hingeankrut kinnitanud. Pärast seda võime suurimas südamerahus edasi elada, nagu poleks neid asju tänapäeval üldse olemas. Millalgi oli meil kõnes ja kirjas alaliseks sõnaks «mainitud», mille ühendasime « suhtega», nii et saime «mainitud suhtes». Need on ju sootuks tühised sõnad, aga kui olime need ära öelnud või maha kirjutanud, siis tundsime kohe teatud kindlust rinnas. Sest pole midagi, et mõne aja pärast selliste sõnade ja iseeneste üle naerame, head asjad olid need sõnad ükskord ometi. > _On meie noorsugu teissugune kui soovime, siis on põhjuseks tema mentaliteet, > loobume meie ise sedasama noorsugu juure muretsemast, siis on põhjuseks meie mentaliteet._ Igal ajastul on omad head sõnad. Tänapäeva üheks rahu- ja rahuldusttoovaks sõnaks on «mentaliteet». Kui me küllalt oleme mõne nähtuse üle pead murdnud, tema põhjusi otsinud, siis põhjuste põhjusena nimetame lõpuks mentaliteeti. See on see vaal, kelle seljas sõidab kogu maailm. On meie noorsugu teissugune kui soovime, siis on põhjuseks tema mentaliteet, loobume meie ise sedasama noorsugu juure muretsemast, siis on põhjuseks meie mentaliteet. Nii et kui tahame midagi muuta, peame lõppude-lõpuks muutma mentaliteeti. Aga imelik! Iseseisvuse päevil on meil muutunud nii hirmus palju asju, ilma et oleksime kunagi mõelnud mentaliteedile või tema muutusele. Vaadelgem või meie pealinna ja tema ümbrust, muust rääkimata. Sõitkem, näiteks, kas või mööda mereäärt Piritale, siis näete, et oluline muutus on nii suur, et sellest võib muutuda igaühe mentaliteetki meie kui rahva kohta. Aga miks peame siis rääkima meeste ja naiste mentaliteedist, kui kurdame vähest sigivust? Kui Pirita tee merekallas on nii vägev, et ta võib muuta ükskõik kelle mentaliteeti, kas siin pole asju, mis võivad või peavad paratamatult looma teatud mentaliteedi kas või sigivusegi suhtes? Keegi kirjutas, et jõukuse kasvuga langeb sigivus. Aga samal ajal kinnitavad teised: kes tahab sigivust, see hoolitsegu söödamaa eest. Ometi teame, et just meie jõukam maanurk on kuulus oma vanapoistega. Sellele lisaks oleme kuulnud, kui raskeid päevi on pidanud Venemaa majanduslikult ja ühiskondlikult üle elama pärast maailmasõda, aga ometi sigib seal inimene nagu ei kusagil mujal Euroopas. Ka sakslaste söödamaa ei olevat viimasel ajal suur asi, aga just nüüd on nende sigivus tõusnud. Mis hull see siis nüüd on – ilma söödamaata ei saa loomulikult olla sigivust, aga ometi sigib inimene just seal, kus söödamaa kehvem? Tähendab, ometi mentaliteet? Üldiselt võetuna pole meil vaja olnud iseseisvuse päevil nälgida, aga sigida ei taha me ometi. Miks siis? Oleme ehk tõesti nii igivana tõug, et meil on saatuseks kaduda? > _Keegi kirjutas, et jõukuse kasvuga langeb sigivus. Aga samal ajal kinnitavad > teised: kes tahab sigivust, see hoolitsegu söödamaa eest._ Usumehed ütlevad: sigivus tõuseb üksnes usuga, sellepärast muretsegem usu eest. Aga miks on usuelu loid? Kool ja kasvatus on ilmalikuks muutunud, sellepärast. Nii et kui saaksime kooli ja kasvatuse muuta, siis muutuks ka usuelu, mis muudaks sigivuse. Aga seda ei saa, sest iseseisvuse ajast saadik sattusime üleöö Lääne-Euroopa mõjuvalda ja see esitas meile uued elunõuded, mis kasvasid päev-päevalt. Ligi paarkümmend aastat oleme seisnud nagu mingisuguses keerdtormis. Algasime vabadussõjaga, milleks me polnud põrmugi ette valmistatud. Jatkasime pärast seda uue riigikorra loomisega, milleks me polnud samuti kuigi palju ette valmistatud. Heitlesime endise korra pärandusega mõisade jagamise näol. Tegime katseid tööstuses ja kaubanduses ja pingutasime oma jõudu, et taluda ettevõtete massilist laostumist. Tegime teid ja ehitasime sildu, millest nii mõnedki kokku varisesid, sest me polnud neid enne ehitanud. Harisime rahvast ja reformeerisime kooli, sest me arvasime, et reformis on ainuke pääs. Kui tänini olime peaasjalikult abiellunud, siis nüüd õppisime ka abielusid lahutama. Kui tänini olime peaasjalikult raha kogunud, peites seda sukasäärde või pannes panka, siis nüüd õppisime ka võlgu tegema, mis kirjutati kuhugi korstnasse või nõuti meie sõpradelt ja tuttavatelt sisse. Tänini olime peaasjalikult vaadelnud, kuidas teised sõitsid, reisisid, pidutsesid, lõbutsesid, esindasid, kõnelesid, tervitasid, õnnitlesid, nüüd õppisime seda ise tegema. Tänini ajasid, jooksid, hüppasid, mängisid, ilutsesid võidu ikka teised, aga nüüd hakkasime seda tegema ka meie. Ja on raske kõike üles lugeda, mis me oleme hakanud iseseisvuse ajal tegema ja mida me enne seda mitte ei teinud, ei osanudki teha. Ainult ühes asjas oleme tagurpidi läinud – sigivuses. Aga tõuseb küsimus, kuidas oleks see võimalik, et õpitaks ja tehtaks kõike seda, mis meie teinud ja õppinud, ning et ometi siginetaks endiselt? Et mehed kui ka naised istuksid kõigis neis juuretulnud kontoreis, asutusis, koolides,ühinguis, seltsides, lokaalides, kinodes, teatreis, loenguil, võistlusil, harjutusil, kõnedel jne. jne. ning ikkagi sigiksid endiselt? Et inimesed kihutaksid kõigil neil tuhandeil autodel, autobustel, jalg- ja mootorratastel, rongidel, lennukeil ja paatidel ning aina sigiksid samuti, nagu logistades vankreil? Et maal ja linnas loetaks kõiki praegu ilmuvaid lehti ja ajakirju ning raamatukogudesse koondatud raamatuid ja et see ei mõjutaks sigivust? Et külastataks kõiki suvituskohti, mida aina «ehitatakse välja», ja kasutataks kasvavat hulka staadione, ujulaid, jooksuradu, jalgpalliplatse, tantsu- ja võimlussaale, ilma et tuleks ajast nappus kätte laste kasvatamiseks? Et pimedamaiski maakolgastes mõeldaks, kuidas muuta elu lõbusamaks, et rahvas ei trügiks linna, kus kõik lõbud käepärast, ja et ometi lapsed sigiksid endises külluses? Et me päev-päevalt, aasta-aastalt õpetame inimestele elutarvidustena aina suuremat toredust, lahedust, mugavust – tsivilisatsiooni, ilma et samad inimesed ei hakkaks lapsi tundma eluraskusena? Et me nõuame naisele mehega võrreldes sama haridust, kasvatust, töötamis- ja lõbutsemisvõimalusi, ilma et temal võime, tahe või võimalus laste ilmalekandmiseks kahaneks? Kui me tõesti seda ja tuhandet teist asja teeme ja tahame ning ikka veel endist sigivust loodame, siis oleme parandamatud imede-uskujad. Aga imed sünnivad maailmas nii harva. Me kasvataksime meeleldi kord-korralt ikka rohkem peekonsigu, lüpsilehmi, veo- ja sõiduhobuseid, kodujäneseid, hõberebaseid, pesukarusid; me süvendaksime ja õgvendaksime kõik jõed, kuivataksime kõik sood ja rabad, teeksime viljakandvaiks kõik nõmmed; me õpiksime kõik teadused, kõik kunstid, kõik keeled, et olla haritum rahvas maailmas, aga samal ajal arvame, et meil jatkub ikka veel endiselt jõudu ja tahtmist laste sigitamiseks ja ilmalekandmiseks ning huvi nende kasvatamiseks. Oleme nagu meie vanemadki nähtavasti arvamusel, et mida ei suuda loom, seda suudab inimene. Loomale, kes määratud sigitamiseks või soo edasikandmiseks, anname võimalikult hõlpu, aga enestelt nõuame sedasama, kui oleme teinud koorma mitmekordseks. Lohutuseks ütleme, nagu ütleb kogu maailm: meil on ju masinad – tehnika. > _Keegi kirjutas, et jõukuse kasvuga langeb sigivus. Aga samal ajal kinnitavad > teised: kes tahab sigivust, see hoolitsegu söödamaa eest._ Aga me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega tehnika pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirustada. Naised on endiselt üheksa kuud rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne kui neist õieti asja saab, nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot ega telegraafi olemaski. Aru võib kaotada mõeldes, kui ruttu sõidavad masinad maas, vees ja õhus, kui kiiresti nad valmistavad määratul hulgal igasuguseid tarbe- ja toredusasju, aga samal ajal inimene, see masina peremees, sigib ja kasvab endise aeglusega! Kellel on veel mahti või kannatust masinlikus kärsituses sellise aeglase toiminguga jännata?! Põllumeeski on kistud masina teokiirusesse. Masin muutub pikkamisi inimese sulasest tema peremeheks: ta surub temale oma töötempo peale. Ja asjad või toimingud, mis ei allu masina tempole, jäävad elus tagaplaanile. Inimest peaks võima masinaga hautada, nagu hautame kanu või kalu – sadade ja tuhandete, sadade tuhandete ja miljonite kaupa. Aga kes kasvataks neid? Ühiskond? Õndsas riigikogus kinnitati, et kasvatusmajades kulutatakse laste peale kolm, neli korda rohkem, kui tulumaksus arvatakse samaks otstarbeks kodanikele. Pealegi, mis aitaksid kas või miljonidki «masindatud» inimesed, kui nõnda masindavad kõik. Sest rahvaarvuga, millega püütakse üksteist ületada kas teise võitmiseks või enese kaitseks, sünniks sellisel korral samuti nagu relvastusegagi – üldine võidujooks, ilma et kellelgi oleks õiget lootust võiduks või enesekaitseks. Iseasi, kui ainult meil oleksid masinad inimese hautamiseks! See oleks sootuks iseasi! Järeldus: kes tahab sigivust, peab võitlusse astuma tänapäeva eluoluga, s. t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks, kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu. _Esmakordselt ilmunud pealkirja «Lapsed ja mentaliteet» all ajalehes Vaba Maa, 12.11.1936_       [Loe allikast edasi](https://pmo.ee/8396123)