Ühel päeval märkas ülemus oma firmas uut list ning käskis tal oma kabinetti tulla.
“Mis su nimi on?” küsis ta uuelt mehelt.
“John,” vastas see.
Ülemus kortsutas kulmu: “Vaata… ma ei tea, missuguses ninnu-nännu kohas sa enne tasid, aga SIIN ei kutsu ma küll kedagi eesnime pidi. See on liiga familiaarne ning õõnestab minu autoriteeti. Ma nimetan i oma alluvaid konnanime järgi – näiteks Smith, Jones, Baker… Ja mind tuleb tada ainult kui härra Robertsoni. Nüüd, kui see on selgeks räägitud: mis on sinu konnanimi?”
Uus line ohkas: “Kullake. Minu nimi on John Kullake.”
“Olgu, John, järgmine asi, millest ma sinuga rääkida tahan, on…”

%d bloggers like this: