# Kas Artur Sirgu surmamüsteerium on viimaks saanud lahenduse? - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/114180 - Published: 2025-10-25T14:20:38+03:00 - Author: toomas **Artur Sirk kirjutas oma viimases kirjas abikaasa Hildale: „Kõik on korras, ärge muretsege.“ Mitte väga palju hiljem leiti ta Luksemburgis Echternachi linnakeses Johan Wengleri pansionaadi hoovist teadvusetult vereloigu seest. Paar päeva hiljem ta suri haiglas. Ametlik surmapõhjus: suitsiid. Sirk olevat end tappa tahtnud ja hüppas kolmanda korruse aknast välja. See versioon ei tundunud paljudele Sirku tundnud inimestele usutav ning hakkas levima kuuldus, et skandaalne poliitik olevat mõrvatud. Kuid nüüd – peaaegu 90 aastat hiljem – on laual ka kolmas versioon.** Eesti ajaloos on olnud mitmeid kahtlaste asjaoludega surmasid. Kui nüüdseks on kinnitust leidnud, et **Johannes Vares-Barbarus** siiski tegi enesetapu ning teda ei tapetud, nagu on laialt spekuleeritud, ning **Karl Säre** hukkus Saksamaal koonduslaagris ega põgenenud Ladina-Ameerikasse, siis vabadussõjalase ja karismaatilise noore poliitiku Artur Sirgu surma põhjus oli tänini ebaselge. Tema tegevusest, põgenemisest ja surmast on küll kirjutatud mõningaid ülevaateid, kuid surma põhjuse asjus on seni otsad lahtiseks jäänud. Nüüd aga on kirjanik ja ajaloohuviline **Tarmo Pikner** leidnud uusi allikaid Soome rahvusarhviist, Toronto Tartu ülikooli arhiivist ning Sirgu soomlasest sõbra **Olavi Syväri** eraarhiivist, mis tema sõnul kinnitavad: Sirgu surm 1937. aasta suvel ei saanud olla enesetapp. Eesti jõustruktuurid – poliitiline politsei, luure ja välisministeerium olid Sirgu jälgimist ja jälitamist kogu põgenemisteekonnal kuni tema elu lõpuni hoolsasti dokumenteerinud ning Eesti rahvusarhiivis on kõik need materjalid olemas. „Kus Sirk parasjagu on, mida teeb, milline pass tal on, kuhu reisib ja kus ööbib – see kõik on dokumentides kirjas ja neid materjale on näiteks **Kalle Muuli** oma raamatus („Artur Sirgu elu ja surm. Eesti vabadussõjalaste juhi lugu“, 2020) ka kasutanud,“ sõnab Pikner. „ Aga Soome arhiivist sain ma palju olulist infot juurde. Kõige tähtsam – sain sealt kätte Sirgu viimase passi koopia.“ Võib küsida, kuidas lükkab Sirgu passi koopia ümber tema surma põhjuse ametliku versiooni. Ja kui ta tõesti tapeti, siis mis põhjusel? Aga alustame otsast peale. ![Artur Sirk 1933. aastal kõnepuldis. Ta olevat olnud väga karismaatiline ja sütitav kõneleja. Foto: Jaan Riet / filmiarhiiv]( ywAAAAAAQABAAACAUwAOw==) Artur Sirk 1933. aastal kõnepuldis. Ta olevat olnud väga karismaatiline ja sütitav kõneleja. Foto: Jaan Riet / filmiarhiiv ## **Maeti kui suvaline turist** 1934. aasta novembris pages Sirk Patarei vanglast, jõudes detsembri alguses Soome. Aastake hiljem läks tal ka seal poliitilise tegevuse tõttu jalgealune tuliseks – Soome oli valmis poliitiku Eestile välja andma ning Sirk põgenes edasi Rootsi. Sealt 1936. aasta alguses Inglismaale, siis Hollandisse, tagasi Inglismaale ning 1937. aasta 22. juunist alates elas Sirk Luksemburis Echternachi linnakeses Johan Wengleri pansionaadis. Oma lõppsihtkohaks oli ta valinud Šveitsi ja nüüd pidas ta plaani, kuidas sinna jõuda. Saksamaa viisat tal ei olnud. Laupäeva, 1937. aasta 31. juuli õhtul kella üheteist ajal kuulis pansionaadi pererahvas tagaõues tugevat mütsatust ja sellele järgnenud oigamist. Kivisillutisel, kolme meetri kaugusel maja seinast lamas vereloigu sees nende külaline, arvatavasti Eestist pärit (nagu perenaine tunnistas) Artur Sirk. Arst, doktor Speck, kes kümme minutit hiljem kohale jõudis, ütles oma tunnistustes, et Sirk oli üritanud pead tõsta ja rääkis midagi talle tundmatus keeles. Mida – see ongi saladuseks jäänud. Päev enne saatuslikku õnnetust oli Sirk linna peal eestlasi kohanud – seda oli ta maininud võõrastemaja omanikule. Pärast seda oli Sirk hotelli pererahva sõnul olnud ärevil ja närviline ning käitunud kummaliselt – õnnetuse päeval riietas ta end pühapäevaselt, veetis terve päeva väljas ning naastes olid ta riided märjad ja porised. Hotellis vahetas Sirk riided ja sõi veidi. Hiljem kuuldud teda üleval kõndivat ja võõrastemaja ülemistel korrustel tühjade tubade uksi avavat. Perenaine arvas tagantjärele, et äkki otsis kõrgemat kohta, kust alla hüpata. Kolmas korrus, kus oli Sirgu tuba, oli suitsiidiks liiga madal, sealt hüppab pigem sandiks, aga mitte surnuks. Teadaolevalt oli Sirk – kuidas iganes see ka juhtus – alla sadanud siiski enda toa aknast. Kannatanu viidi Echternachi haiglasse, kus ta poolteist päeva hiljem, 2. augusti varahommikul suri. Sama dr Speck, kes oli õnnetuskohal, ravis Sirki ka tema viimastel elutundidel ning arst väitis, et eestlane oli talle öelnud, et ta olevat elust tüdinud. Kohalik politsei ei pidanud vajalikuks ühe turisti aknast alla hüppamist pikalt uurida. Nad jõudsid juba järgmisel päeval – enne veel, kui Sirk suri – järeldusele, et tegemist oli enesetapukatsega. Kogu toimik koosneb vaid üheksast leheküljest.„ Juurdlusprotokollis on mitmeid vastuolusid, valeväiteid ja mitmed elementaarsed toimingud on üldse tegemata jäetud,“ sõnab Pikner. „Sirk oli ju veel elus ja tema oletatavad ütlused võinuks hiljem olukorda hoopis teisiti kirjeldada.“ Aga Echternachi politsei jaoks näis kõik selge olevat. „Artur Sirk maeti kaks päeva hiljem maha kui suvaline turist, ei teatud isegi, et ta eestlane on, veel vähem, et ta on Eestis tagaotsitav tähtis poliitik.“ ![]() **Kuhu kadusid pass ja käsikiri?** Sirgu pass oli kadunud! Politseiraportitesse läksid tema andmed hotelli registreerimisraamatusse kirjutatu põhjal: Sirk, Artur Johann, elukoht: Järvamaa. Pikner on kindel, et keegi oli Sirgu passi kõrvaldanud. „Kui ta Luksemburgi tuli, pidi tal pass olema. Aga kui ta seal teadvusetult kivisillutisel lebas, ei leitud passi ei tema taskust ega hotellitoast. Kuhu pass jäi? Politsei inventeerimisaktis seda kirjas pole ja ei ole ka viidet, et politsei oleks seda otsinud või selle puudumist täheldanud.“ Pikner sai Soome rahvusarhiivist kätte Sirgu toonase passi koopia. „Talle oli juba 1934. aastal Soome saabudes antud välja Nanseni pass. Kui enamiku riikide Nanseni passides puudub viide rahvusele ja kodakondsusele, siis Soome Nanseni passis – seega ka Sirgu passis – olid need olemas ja juurdlusmaterjalides oleks nii rahvus kui kodakondsus olnud tingimata kajastunud,“ arutleb Pikner. Sirgu passi prantsuskeelsel küljel on kirjas: Sirk Arthur Jean, sünniaeg-koht: 25.9.1900 Järvamaa Lehtse _commune_, _Esthonie_; rahvus _esthonien_; kodakondsus: _citizen d’Esthonie_. Sama kõik ka soome keeles. Samuti on tema endise elukohana mainitud Tallinna ja Revelit. Pikner on kindel, et mitte ühelgi ametnikul ei oleks Sirgu riiklik päritolu märkamata jäänud, kui see pass oleks olemas olnud. „Seda passi koopiat analüüsides ma saingi jälile Sirgu surma põhjustes. Või vähemalt kinnitust enda versioonile, mis päriselt toimus,“ sõnab ta. Kuid vähe sellest – kadunud oli ka poliitiku mälestuste käsikiri, mille ta oli plaaninud Ameerika Ühendriikides välja anda. On üsna kindel, et käsikiri oli Sirgul Echternachis kaasas, sest Soome jäänud abikaasa käes seda ei olnud. „Oli teada, et need kaks ja pool aastat, mis Sirk välismaal elas, kirjutas ta raamatut,“ räägib Pikner. „See oli mahukas, 400-leheküljeline käsikiri, mis sisaldas ka fotosid ning on olemas dokument selle kohta, kuidas ta tahtis seda ühes Ameerika kirjastuses välja anda, aga tal ei olnud raha. Nende mälestuste ilmumine oleks olnud Pätsi režiimile vägagi ebamugav. Sirk oli seal välja toonud mitmesuguseid kompromiteerivaid fakte ja milliste pättustega Päts ja Laidoner olid hakkama saanud. Vaevalt küll, et Sirk oleks suitsiidi kavatsedes ise selle käsikirja ära hävitanud või kõrvaldanud.“ Just selle käsikirja puudumine Sirgu asjade hulgast andis tuld 1959. aastal pagulaskonnas levima hakanud spekulatsioonidele, et Sirk mõrvati. Ning siis juba käisid kuulujuttudest läbi ka konkreetsed nimed – tegemist olnud kolme eestlasega. ![]() Väike aken hotelli Le Pavillon kolmandal korrusel, kust Tarmo Pikner välja vaatab, ongi sama aken, kust Artur Sirk 1937. aasta 30. juulil välja hüppas või alla tõugati. Foto: Erakogu **Sirk pidi kiiresti põgenema** Sirgu Soomes elav abikaasa Hilda aga oli algusest peale kindel, et mehe surma ametlik versioon ei vasta tõele. Oli ju Sirk oma naisele natuke enne seda saatuslikku päeva kirjutanud, et temaga on kõik hästi ja et ta ootab amnestiat, et võiks jälle Eestisse tagasi pöörduda. Ta oli tuleviku asjus lootusrikas. Tõsi küll, Sirku vaevasid radikuliit ja varjatud selgroohaigus, kuid kindlasti mitte sellises ulatuses, et tal eluisu kadunud oleks. Hotelli pererahvas teadis rääkida, et Sirk tavatses oma radikuliiti mesilasmürgiga ravida. Umbes poolteist kuud pärast abikaasa surma saatis Hilda usaldusväärsed mehed – oma venna ja kaks soomlasest sõpra – Echternachi asja uurima. Üks meestest, Olavi Syväri, tegi kohapeal käsikirjalisi märkmeid. Seni polnud keegi neid lugenud, kuid nüüd õnnestus Pikneril nendega tänu Syväri tütrele tutvust teha. „Sain neist märkmetest paar väga huvitavat fakti,“ sõnab ta. „Nad käisid läbi haigla, kus küsisid surma põhjuste kohta. Arst tunnistas neile üles, et tegelikult ei olnud Sirk enne surma meelemärkusele tulnud ega öelnud, et on elust tüdinud. Sõbrad korraldasid ka Sirgu säilmete üleskaevamise ning lahkamise Soomes. Samuti sain nendest märkmetest teada, et Sirk oli Luksemburgis endale Austria viisa hankinud ning plaanis lähemal ajal Luksemburgist lahkuda. Kui ta päev enne õnnetust linna peal eestlasi kohtas, oli ta kindel, et teda tullakse peagi küüditamise eesmärgil kinni võtma ning ta peab kiiresti Luksemburgist jalga laskma.“ Pikneri hüpotees on selline: tollel õnnetuse päeva hommikul, 31. juulil, läks Sirk võimalikku põgenemisteed otsima. „Sirk teadis, et tal ollakse kannul, ja ta kavatses kiiresti põgeneda. Kõige tõenäolisem, et ta plaanis minna üle Sure jõe Luksemburgi ja Saksamaa piiril, Echternachi linna põhjaosas ning seejärel pääseda Saksamaa ja Austria kaudu Šveitsi. Sure on suhteliselt kitsas ja madal jõgi, kõige kitsamas osas vaid 15 meetrit lai ning suvisel kuival ajal ulatub vesi napilt üle põlve. Tõenäoliselt otsis Sirk sobivat kohta jõe ületamiseks ja sellepärast tal olidki püksid võõrastemajja tagasi jõudes märjad. Tema taskutes olnud rahakott ja märkmik olid ligunemisjälgedega.“ ![Rahvuslased Olev Kull, Jaak Valge ja Tarmo Pikner – mehed, kes on võtnud oma südameasjaks tuua tõde Artur Sirgu ning vabadussõjalaste poliitilise tegevuse kohta päevavalgele. Foto: Erakogu]( ==) Rahvuslased Olev Kull, Jaak Valge ja Tarmo Pikner – mehed, kes on võtnud oma südameasjaks tuua tõde Artur Sirgu ning vabadussõjalaste poliitilise tegevuse kohta päevavalgele. Foto: Erakogu **Mäng käis kõige kõrgemal tasemel** Pole teada, kas põgenemiskatse tol päeval ebaõnnestus või oligi see Sirgul alles proovipõgenemine, igatahes jäi ta lahkumisega hiljaks. Pikner on kindel, et kolm eestlast tulid sel õhtul hotelli Sirku kinni võtma. Nimesid ta ei nimeta – kuigi arhiiviandmete põhjal võib ühe mehe üsna suure tõenäosusega tolleks päevaks Echternachi paigutada –, samuti ei ütle ta, kelle tellimusel need mehed töötasid. „Ütlen nii palju, et süüdi on tollane Eesti riigivõim,“ sõnab ta. „Ma ei tea, kas Päts sellest teadis, aga Laidoner pidi kindlasti teadma, samuti poliitiline politsei, välisministeerium ja sõjaväeluure.“ Kas Sirku üritati tappa või ainult kinni võtta, ega seal Pikneri sõnul palju vahet olegi. „Mina olen kindel, et suitsiid see igal juhul ei olnud,“ märgib ta. „Võib- olla ei olnud isegi otsest mõrva – aknast alla lükkamist. Ma kaldun arvama, et Sirk üritas põgeneda ja selle käigus saigi surma. Aga see oli sunnitud põgenemine.“ Pikner on kindel, et mehed, kes olid tulnud Sirku kinni võtma, olid kaasa võtnud nii tema mälestuste käsikirja kui ka passi – et politsei ei teaks, kellega täpselt on tegu ning tal poleks isu juhtumit põhjalikumalt uurida. 2023. aastal avaldas Pikner Sirgust raamatu „Põgenemine. Surm Echternachis“, mille esimene osa on ilukirjanduslikus vormis kirja pandud, teises osas aga on avaldatud allikad, millele ta on kirjutades toetunud. Selles raamatus ei julgenud kirjanik vabadussõjalaste juhi surma kohta veel lõplikke järeldusi teha. Nüüd on Piknerilt ilmunud Sirgu kohta uus raamat „Kes kurat siis tappis Sirgu?“ ning selles ütleb ta otsesõnu: enesetapp see kindlasti ei olnud. ![Kirjanik Tarmo Pikneril on õnnestunud Artur Sirgu kohta saada uut materjali, mis ei jäta kahtlust – vabadussõjalaste juhi surma ametlik versioon on vale! Foto: Robin Roots]( ==) Kirjanik Tarmo Pikneril on õnnestunud Artur Sirgu kohta saada uut materjali, mis ei jäta kahtlust – vabadussõjalaste juhi surma ametlik versioon on vale! Foto: Robin Roots #### Sirk oli Pätsile ja Laidonerile vägagi vastukarva Artur Sirguga juhtunut on lihtsam mõista, kui teada pisut ajaloolist tausta. Artur Johannes Sirk sündis 25. septembril 1900 aastal Järvamaal Lehtse vallas Pruuna külas Sepa talus. Pärast koduümbruse koolide lõpetamist asus ta õppima Tallinna reaalkooli. Reaalkooli lõpuklassi õpilasena astus Sirk Vabadussõja alguspäevil vabatahtlikuna Tallinna kooliõpilaste roodu ning asus teenistusse soomusrongi nr 2 peale. Enne veel, kui ta oli kätte saanud reaalkooli lõputunnistuse, astus Sirk sõjakooli, mille lõpetas 1919. aastal lipnikuna. Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest sai ta III järgu Vabadusristi koos rahalise autasu ja talumaaga. 1926. aastal lõpetas Sirk Tartu ülikooli _cum laude_ ning asus tööle advokaadina. Samal ajal hakkas ta aina enam huvituma poliitikast. Samal aastal valiti Sirk Tallinna Eesti vabadussõjalaste liidu aseesimeheks, 1931. aastal sai temast selle liidu esimees. Sirk oli rahva hulgas ülipopulaarne tänu oma meisterlikule kõnepidamisoskusele, ta oli lõppematu energiaga ning kujunes erukindral** Andres Larka** varjus vabadussõjalaste tegelikuks liidriks. Vabadussõjalaste poliitiline ambitsioon oli muuta põhiseadust ning 1933. aasta oktoobris toimunud rahvahääletusel hääletas rahvas nende põhiseaduse versiooni poolt. Pärast seda „oktoobrivõitu“ otsustasid vabadussõjalased jätkata poliitilise jõuna ning esitada oma kandidaadid 1934. aasta aprillis toimunud riigikogu valimisele. Riigivanemakandidaadiks seati Andres Larka (Sirk ei saanud kandideerida, sest alamvanuseks oli seatud 40 eluaastat). Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi, kindral **Johan Laidoneri**  majandustegevuse kriitika. Valimistele eelnenud toetusallkirjade kogumise käigus sai Larka 51%, Laidoner 30%, Päts 15% ja Rei 4% allkirjadest. 12. märtsil 1934, vahetult enne valimisi, kehtestasid Päts ja Laidoner Eestis kaitseseisukorra, keelustasid vabadussõjalaste tegevuse ning lasksid arreteerida kõik vabadussõjalaste liidrid, sealhulgas Artur Sirgu. Selle poliitilise käiguga tahtsid nad kindlustada oma võimu ning „hoolitsesid“ selle eest, et 1934. aasta aprillis ei võidaks vabadussõjalased ausalt, demokraatlikult parlamendivalimisi ega pääseks võimule. Sirk paigutati Patarei vanglasse. Ta arvas, et vangistus on lühiajaline ja ta vabaneb peagi, aga seda ei juhtunud. Ta sai aru, et neis tingimustes ei ole tal ka lootust ausale kohtumõistmisele. Seepärast otsis ta võimalust põgenemiseks. Sirgu tervis halvenes vanglas märkimisväärselt – on arvatud, et teda mürgitati ja ka seda, et ta simuleeris ja üritas oma tervist halvemana näidata – ning ta viidi üle haiglarežiimiga osakonda. Seal oli kontroll vangide üle nõrgem ja seega lihtsam põgeneda. 1934. aasta 11. novembri pärastlõunal õnnestuski Sirgul põgeneda. Ta varjas end paar päeva Tallinna lähistel, siis õnnestus tal sõita Tallinnast Valka ja sealt edasi Riiga. Kohaliku suurärimehe Nikolai Falki abiga üüriti puksiir, mis viis Sirgu 4. detsembril Soome. Soome asus ametlikult ka Sirgu abikaasa Hilda koos nende 1928. aastal sündinud tütrega. Sirk andis end Soome kaitsepolitseis üles ning sai asüüli tingimusel, et ta ei tegele poliitikaga. Sirkude uueks elupaigaks sai Lohja. 1935. aasta juulis toimus Sirgu juures vabadussõjalaste nõupidamine. Leiti, et edasitegutsemiseks on kolm varianti – kokkulepe valitsusega, koostöö opositsiooniga või vägivaldne võimuhaaramine. Kiiresti sai selgeks, et kaks esimest varianti ei vii kusagile. 1935 septembris soovisid vabadussõjalased panna rahvahääletusele Sirgu koostatud Eesti vabariigi põhiseaduse muutmise eelnõu. Muudetud sätetega pidi taastatama enne 12. märtsi 1934 valitsenud poliitiline olukord, kõrvaldatama riigipöörde korraldanud valitsus ning garanteeritama, et sellist võimu usurpeerimist enam tulevikus juhtuda ei saa. 25. septembril andis riigivanem kaitseseisukorra seaduse täiendamise dekreedi, mille kohaselt võis rahvahääletust korraldada üleriigilise kaitseseisukorra tingimustes vaid juhul, kui riigivanem leiab, et selle korraldamine ei ole kahjulik riiklikule korrale või julgeolekule. Riigivanema eitava otsuse korral pidi protsess loetama lõpetatuks. Seega jäi vapside ettepanek nii-öelda joone alla. 15.–17. oktoobril Lohjas toimunud nõupidamisel otsustati, et järelikult tuleb võim vägivaldselt üle võtta. Vabadussõjalaste mässukatse oli määratud 8. detsembriks 1935 ning selle õnnestumisel oleks Sirgust saanud pea-, sise- ja teedeminister. Lõplik otsus aktsiooni üksikasjade kohta pidi vastu võetama 7. detsembri õhtul Tallinnas. Oodati Sirgu saabumist, kuid mingil põhjusel jäi ta tulemata ning jõuti kokkuleppele mässukatse ära jätta. Politsei aga oli vabadussõjalaste plaanidele jälile saanud ning arreteeris tol õhul 14 inimest. Pärast mässukatse nurjumist ähvardas Sirku Eestile väljaandmine ja ta põgenes Rootsi, seejärel 1936. aasta algul Inglismaale, edasi Hollandisse, korraks Luksemburgi, siis uuesti Inglismaale tagasi. Ning 22. juunil 1937 jõudis ta taas Luksemburgi, Echternachi linnakesse. Artur Sirk suri 2. augustil 1937 vaid 36aastasena. ![]() #### Artur Sirk sai oma võõrastemaja seinale mälestustahvli Sel suvel käis väike eestlaste delegatsioon Echternachis, et panna mälestustahvel hotellihoone seinale, kus Artur Sirk oli veetnud oma viimased elupäevad. Pikka aega arvati, et hoone on sõja ajal pommitamises hävinud, kuid ilmneb, et pihta sai ainult osa võõrastemajast. See hoovipoolne tiib, kus elas Sirk, on aga tänini kenasti püsti, ja mis veel toredam – tegutseb hotellina, nimeks Le Pavillon. Mõistagi ei olnud hotelli praegune omanik teadlik, missugune erakordne inimene oli nende majas kunagi peatunud ja seal oma elu kaotanud. Küll aga oli ta – pärast mõningaid läbirääkimisi – nõus sellega, et mälestusplaat vastava kirjega nende hotelli seinale üles saab. Pikner ise ööbis täpselt samas toas kolmandal korrusel, kus oli elanud Sirk. „Ööbisin samas toas, vaatasin aknast välja, võrdlesin olemasolevat vanade piltidega, mille Hilda Sirgu saadetud „delegatsioon“ oli teinud. Ja usun, et sain kinnitust versioonile, et tegemist oli põgenemisega, mis kahjuks lõppes õnnetult.“ [Allikas](https://www.ohtuleht.ee/1142766/kas-artur-sirgu-surmamusteerium-on-viimaks-saanud-lahenduse)